Tiia Kõnnussaar. Foto: erakogu

12. aprillil tähistas 60. sünnipäeva (aja)kirjanik Tiia Kõnnussaar, kirjanikunimega Tia Navi. Avaldame sel puhul Võrumaalt pärit (ja siit loomenimegi võtnud) naisega tehtud intervjuu Eesti Kirjanike Liidu Facebooki-lehelt.

Oled elu jooksul teinud hulganisti intervjuusid. Missugusi küsimusi praeguses eluetapis iseendale esitad?
Jah, ma olen teinud intervjuusid nii ajakirjadele kui ka ajalehtedele, samuti kirjutanud Tartu ülikooli eetikakeskuse toel intervjuuraamatu „Kaose ja korra piiril. Kasvatusest ja haridusest. Isiklikult”. Viimases vestlesin eesti kultuuris ja ühiskonnaelus silmapaistvate inimestega, nt Ly Seppel-Ehini, Lembit Petersoni, Mari Kalkuni, Rein Taagepera ja paljude teistega (EKSA 2018). Mulle on öeldud, et see on raamat, mis annab elamise jõudu; ka mulle endale olid need kohtumised avardavad. Raamatu pealkirja idee sain intervjuu käigus Ly Seppel-Ehinilt, kes ütles, et inimene on päriselt elus siis, kui ta elab kaose ja korra piiril. Mitte ühel ega teisel pool. Tuleb palvetada (mida muud me ikka teha saame), et see maailm püsiks piiril edasi ega vajuks ei kaosesse ega ka autoritaarsesse „korda”.

Viimati rääkisime Marju Lauristiniga tehisintellektist, haridusest ja inimeseks olemisest, seda intervjuud saab lugeda nii ajakirjast Universitas Tartuensis kui ka värskest Sirbist. Sellised kohtumised hoiavad usku alal. Et kõik pole kaugeltki kadunud.

Mida ma endalt küsiksin, kui ees ootab ilmselgelt vähem kui on selja taga? Kõigi eksistentsiaalsete küsimuste kõrval, mis inimese eluga kaasas käivad, on seesama küsimus, mis mind kusagil aju tagasopis ikka vaikse häälena saatnud on: kuidas väljendada sõna abil meid ümbritsevat maailma nii, et sellest sünniks tekst, mis keeli ja stiili kaudu püüdleb tõe poole. Jättes inimesele alles usu ja lootuse, ja kübeke elutervet huumorit võiks ikka ka igas tekstis olla.

Esimene raamat, mida lapsena iseseisvalt lugesid, oli August Kitzbergi „Piibelehe-neitsi” Mis sa arvad, kui palju võtsid esmakordsest lugemiselamusest kaasa oma kirjanikuametisse?
Jah, ma olen sellest ka rääkinud, et umbes nelja-aastasena pikutasin kõhuli vaibal ja uurisin Kitzbergi muinasjuturaamatut. See oli illustreeritud Iivi Sampu-Raudsepa lummavate piltidega ja välja antud 1969. aastal. Ja mul on siiani meeles see elevus, hämmeldus ja ülevoolav rõõm, kui raamatu tähtedest moodustusid korraga sõnad ja sõnadest laused, ja minu ees avanes hoopis üks teine maailm, mis oli palju suurem ja värvilisem kui see, mis mind parasjagu ümbritses. Mäletan, et siis tekkis mu peas udune ettekujutus, et tahan kirjanikuks saada.

Raamatud olid minu viis põgeneda ümbritseva arusaamatu nõukoguliku maailma eest, olen tagantjärele mõelnud. See maailm oli surmavalt igav.

Olin tõsine raamatukoi. Olen oma emale kõige tänulikum just selle eest, et ta nägi vaeva, et hankida tollal raskesti kättesaadavaid lasteraamatuid. Aga muidugi lugesin kõike, mis kodus oli. Umbes 11-aastaselt kaevusin vanadesse gooti kirjas ajakirjadesse „Romaan”, mis olid samuti hoopis ühest teisest maailmast ja ajast pärit, kuni vanaisa otsustas, et need tuleb muuseumile anda.

Raamatud, kui nad on ausad ja hästi kirjutatud, küllap ikka peegeldavad seda, mis kirjaniku siseilmas ja ümberringi toimub.

Su kirjanikunimi on Tia Navi. Miks otsustasid autorinime kasuks?
Sest ma tahtsin kuidagi vaimus vahet teha oma raamatute vahel, mis on ilukirjanduslikud, ja ajakirjanduslike tekstide vahel, mida olen alates 1993. aastast kirjutanud paljudes väljaannetes, sh eetikakeskuse kolumnist-toimetajana Õpetajate Lehes ja praegu ajakirja Universitas Tartuensis peatoimetajana. Ma justkui tahtsin joone vahele tõmmata. Eks see on elu ka keerulisemaks teinud, sest Tia Navi ja Tiia Kõnnussaare seos ei ole kuigi tuntud, seda teavad pigem asjaga kursis olevad inimesed.

Navi on mu ema suguvõsa vanaisa-poolse haru perekonnanimi – selle suguvõsa osa kohta on ülestähendusi juba Põhjasõja-aegadest ja see on otse seostud Navi külaga Võrumaal, kust mu esivanemad pärinevad. Nad on olnud töökad, musikaalsed, mitmekülgselt andekad eesti inimesed, aga nagu ikka, teine maailmasõda ja sellele järgnev paiskas kõik segamini. Koroli talus, mis oli suguvõsa omanduses, elab praegu klassivend, Võru instituudi direktor Ivari Padar. Ta on öelnud, et olen alati teretulnud, ja see on liigutav.

Võro keel oli mu lapsepõlve kodukeel, ja kui nüüd on teadlased kinnitanud, et lõuna-eesti keeled pole mitte eesti keele murded, vaid iseseisvad läänemere-soome keeled, kinnitas see mu sisetunnet: keel ja murre ei saa ikka nii erinevad olla. Professor Karl Pajusalu on häälikuliste, vormimoodustuse ja sõnavara pealt arvutanud, et võru keele ja eesti kirjakeele ühisosa on vaid 18,7 protsenti. Vähem kui viiendik! Hea, et riik on valmis nüüd seda ka tunnistama.

Oled kirjutanud ka täiskasvanutele mõeldud ilukirjandust, 2022. aastal ilmus kirjastuselt „Hunt” 12 novellist koosnev „Mitte-suhted”. Kas kavatsed jätkata?
Jah, „Mitte-suhted” oli minu katse justkui ülaltvaates kirjeldada pöördelisi eluhetki naise pilgu läbi, kusjuures meestel on samuti tähtis roll. Kõik novellid ja mina-tegelased on omavahel riivamisi seotud, lugeja saab raamatust kui tervikust pildi need järjest läbi lugedes ja lõpuni jõudes. Mul oli elus kogunenud lugusid, mis tungivalt nõudsid paberile pääsemist, ja tol ajal tegelesin ma sisemise üksilduse probleemiga: kui vähe me teistele inimestele näitame, mis tegelikult toimub, püüdes säilitada fassaadi ja kaitstes end, kindlasti ka õigustatult, valu ja sügavamate tunnete eest. Aga kas see aitab? Raamatus on ka muid kihte, hakkasin seda kirjutama 2018. aastal ja tundsin suurt ja osalt seletamatut ängistust seoses maailma ja keskkonna muutumisega. Samuti on mind huvitanud inimeste uskumused.

Lastele saab kirjutada, nagu ütles kunagi Ellen Niit, ka pere, supikeetmise ja kraamimise kõrvalt. Et kirjutada romaani, on vähemasti minul vaja aega ja hingamisruumi. Mu kaks poega, Indrek ja Martin, on nüüd täiskasvanud ja hästi hakkama saavad noored mehed. Nii et ma tahaksin loota, et „Mitte-suhted” ei jää mu viimaseks ilukirjandustlikuks teoseks täiskasvanutele – kui Jumal annab.

Kui lapsepõlve saaks küünlasse valada, mis lõhnaga su küünal oleks ja miks?
Pärnaõite lõhnaga. Lõhnamälu ulatub ju kõige kaugemale minevikku, see on lõhn, mis mind märkamatult õnnelikuks teeb.

Mu lapsepõlvekodu aias kasvas kolm väga vana, jämedat pärna. Kirjutasin sellest „Mitte-suhetes” ühe oma tegelase suu läbi nii: „Olen linnas elanud sestsaati, kui kodust ära tulin, aga õiget linnainimest pole must saanud. Kui maal käimistes vahe sisse tuleb, lähen rahutuks.

Kui lapsepõlvekodu väravast sisse astun, näen kõigepealt saja-aastast pärna, mis maja ees kasvab. Mäletan seda puud enam-vähem tollest ajast, kui olin kolmene ja sain endale õe. Suvi oli ja mina pidin puu jahedas varjus õe vankrit kiigutama. Aga see puu, jah, see ulatus taevasse: kui pea kuklasse ajasin, et latva näha, potsatasin istuli. Vanker, mille sees magas mu nähtamatu õde, oli helesinisest vakstust kattega ja vedrudega. Kiigutasin vankrit ja õudselt igav oli. /.../

Nüüdki, kui olen linnatolmuse, higise ja väsinuna koju tulnud – ma ütlen ikka „koju” – ja väravast sisse astunud, tunnen seletamatut õnne. Vana pärn justkui tervitab mind.

Ja see puulehtede uinutav sahin, kui lahtisest aknast pärnaõite lõhna sisse voogab. Puuvõratäie mesilaste sumin. Tume, veidi hirmutav müha sügisöiti, kui maja ümber marutab tuul. Pungadest pakil oksad keskkevadel, ei rohelised, ei raagus – puhas elujõu kontsentratsioon, rohepruunid veidi kleepuvad lehepungad iga hetk puhkemas. Kuldnokad ja varblased, nende kerge lendlemine oksalt oksale, õnnelik vidistamine.

Kui mõtlema hakata, siis üks vana talupuu võib olla paljude põlvede saatuse tunnistaja. Kõik need pulmad ja peod, laste sünd ja vanade matused. Sõda ja ehk isegi verevalamine, igapäevane rügamine ja laupäevaõhtune sulnis rahu, mil isegi kõrs ei liigu ja saunakorstna suits läheb otse üles taevasse.”

 

 

Autor: Küsis MAARJA-LIIS MÖLDER, Eesti Kirjanike Liit
Viimati muudetud: 17/04/2025 08:37:27