Suvel 1952 ilmus Noodasküla heinamaale „sammuv ekskavaator“, et asendada vähi- ja kalarikas Iskna jõgi sirge magistraalkraaviga. Kavatsesime Villaku Lembiga raudse röövlooma öösel puruks lasta Hansiorust leitud kolmetollise suurtükimürsuga. Sellest aimu saanud Härma Osvald meenutas, et juba Eesti ajal asutasid nad kolme valla veeühingu Iskna soo kuivendamiseks. Jätsime plaani teostamise ära, sest Eesti aeg oli meile püha maa. Mürsu lõhkasime jaaniööl liivahauas.

Laia magistraalkraavi tõttu langes madala Noodasjärve veetase kaks meetrit. Mudane rannajoon tõmbus üha lühemaks, kuivasid lahed, rahvapärimuses tuntud nimekad allikad, toimusid maanihked, murdunud Liinumäe alumine pool libises järve.

Iskna jõe koolmed muutusid põhjatuks seisva veega soomülkaks, mis pikapeale kaanetus õõtsikuga. Lämbusid tuhanded suured ja väiksed kalad või viskusid agoonias kaldale. Neid võis veel paar päeva kotti korjata, niipalju kui kanda jõudsid. Veelgi kauem koperdasid heinamaal vähid. Sügiseni kisasid varesed soos saaki jagades ja pidasid pidu metsloomad.

Kuivasid jõkke voolanud selgeveelised rabaojad ja nende pervel kasvanud sootaimed, mille lõhn suveöil küllagi ulatus. Hävisid kuremarjade (jõhvikate) kasvualad, milleni korjajad alles öökülma tulekul olid pääsenud.

Soost saadud uudismaast võeti kasutusele vaid mõni hektar juurviljapõlluna. Rohkemaks polnud kolhoosil jõudu. Valdav osa soopinnast, mis inimest kandis, jäi edasi looduslikuks heinamaaks, millel heinasaak vähenes iga aastaga, kuni lõpuks see hüljati. Kaugemad heinamaad vallutas mehekõrgune nõgesepadrik, millest jäneski läbi ei pääsenud.

Kunagised kuivenduskraavid hõivasid koprad ning sulgesid veevoolu kõrgete tammidega. Uudismaa soostus uuesti. Hobused, lehmad, masinad vajusid läbi õhukese rohukamara neeljasse mutta. Taas tuli meestel köite ja laudadega neid päästa. Soo asus vastupealetungile, taganes nõukogude inimene. Hüljatud heinamaalappidel, mis veel inimest ja kerget niidukit kandsid, võis külamees endale heina teha, kuid ei julgenud enam üksi minna.

Aastaid hiljem tegin Härma Osvaldiga heinangut sellisel soolapil. Olin vangilaagrist pääsenud, olin rõõmus mülgaste vahel vabaks saanud kodumaalapil. Ka Osvald peatas niiduki, viipas mind lähemale: „Mis sa arvad, kas poleks meil Saksa võimu all parem olnud?“ Ütlesin, et töölistel ja talurahval kindlasti. Vana mees elavnes: „Mäletan, neil oli parem tehnika ja arusaamine tööst ja korrast nagu meie rahval.“

Märtsis 1953 suri Stalin. Koolimaja läve kohale pandi musta lindiga punalipp tuules lehvima. Peagi ronis kojamees jälle redeliga üles, köitis lipu keskelt lindiga lipuvarda külge, et see enam ei lehviks. Esimese tunni järel käsutati kõik klassid saali aktusele. Direktor nentis seal, et meie juht Stalin on ootamatult surnud jne. Leinaseisangut ei järgnenud, kuna kõik juba seisid sirgetes ridades klasside kaupa, poisid eraldi, tüdrukud eraldi. Seekord seisid ka õpetajad reas direktori selja taga, näoga meie poole. Seisid lodevalt, sest naistele riviõppust ei tehtud nagu meile kolmandast klassist alates.

Oli näha, et keegi ei nutnud. „Uskumatu,“ ütles linnakoolis õppiv täditütar. Aga vaikisime küll, sest rivis peab suu kinni hoidma. Koolitunde aktusele ei järgnenud ja ilmselt ei teadnud ka direktor, kuidas peab käituma rahvas, kui surematu Stalin on ootamatult ära surnud.

Meenutan: 1. mail 1946 pesi Tõiste Minna lombi ääres pesu, peksis kurikaga vastu pesulauda, et kogu küla neegrimuusikast kajas. Tema poeg töötas miilitsas ja sai noomituse: kuidas su ema ei tea, et 1. mai on töörahva püha.

Stalini surma oli Loosi mõisas, mis nüüd kandis metsavendade poolt tapetud partorgi Mihhail Sibula kolhoosi nime, tähistatud suure joominguga, aga lõpuks oli Stalini pilt seinalt võetud ja läbi akna välja visatud. Hommikul leidnud esimesena toibunud peieline pildi kuuseokstega kaetud lillepeenralt ja viinud seinale tagasi.

Paari aasta jooksul ei muutunud midagi. Stalin oli endiselt seinal. Tema troonipärijad pöörasid omavahel tülli, mõni visati Kremlist välja või koguni tapeti. Lepiti jälle omavahel, et valitseme Venemaad kordamööda.

Järgmise aasta lõpus tuli kuuldus, et vabastatakse poliitvangid ja küüditatud. 1955. aasta suvel jõudsidki esimesed kodumaale.

Tulid neli Loosi kooli õpetajat, ka meie naabri Härma Osvaldi poeg Vambola. Tuli naaberküla Nõnova mehe, mõrvatud Eesti siseministri Richard Veermaa lesk. Astus aeglaselt mööda Vabaduse tänava kõnniteed, seisatas hooviväraval, mille taga puude varjus oli stiilikas kahekorruseline maja, nende kodu, ja sammus jälle edasi. Tahtsin joosta talle järele, tervitada, aga kurgus oli äkki kuiv, ei saanuks sõnagi suust või hakanuks koguni nutma, kuigi olin 15-aastane.

Minu isa saadeti Mordva vangilaagrist veelgi kaugemale, sundasumisele Siberi südamesse Krasnojarski kraisse. Nüüd lubati tal kirjutada koju eesti keeles. Tema kirjad tulid margiga ümbrikus, mitte enam kokkuvolditud, sinise templiga kirjalehel.

Juba esimesed kojutulijad tekitasid probleeme nõukogude ühiskonnas. Nende kodudesse olid kolinud kolhoosi või külanõukogu esimehed, keda ei saanud välja tõsta. Tsõõriku pere võis oma kodumaja varemeil paar päeva puhata ja pidi siis jalga laskma. Vangilaagrist vabastatud õpetajad ei saanud enam tagasi koolitööle. Partei küll halastas, aga ei andestanud.

Eriti ärritusid rahvakaitse mehed, need ümberristitud hävituspataljonlased. Mis see nüüd olgu, kas tahetakse tapetud ka ellu äratada?! Neile oli komandör selgel sõnal õpetanud: teie ülesanne on välja nuhkida rahvavaenlased ja need hävitada. Nüüd on metsavennad laante sügavusse tõrjutud, nendega tegelevad NKVD/NVD organid. Rahvakaitse ülesandeks jääb paigalejäänud rahva vaenlased välja nuhkida ja hävitada, sest seal, kus on rahvast, on ka rahvavaenlasi.

Südasuve päeval 1954 olin üksi toas, tagatoas triikis tädi Elli pesu. Kuulsin kedagi tulevat ja läbi köögi tagatuppa minevat. Siis kostus kisa, jooksin otse tagatuppa viiva ukse juurde. Tõiste Eeri oli surunud tädi lauaga vastu seina, too hoidis triikrauda löögivalmilt käes, Eri püstoliga käsi tõusis. Karjatasin: „Eeri, kurrat!“ Eeri pöördus ja püstolgi minu poole. Tõmbusin uksepiida taha, nägin veel, et tädi pääses lahti lauast ja viskus selg ees aknast välja, mis õnneks oli lahti. Jooksin toast ümber majanurga aeda.

Varjusin õunapuu taha, Eeri möödus, püstol ikka käes, otse naabertalu Härma poole. Siis nägin, et kõrgest tagatoaaknast hüppas välja Härma Riide üheksa-aastase tütar Heliga. Eeri sisenes õueuksest, lõi puruks tagatoas riidekapi ukse, otsides põgenejaid.

Siis võttis „rahvakaitse“ suuna Tseigo-Kusta talule. Sealtki kedagi leidmata, astus avatud reheukse poole. Ehmunud kass jooksis mööda tala ja Eeri laskis ta maha. Pistis nüüd püstoli tasku, seadis sammud Tseigo-Pauli majakese poole. Voodihaige Paul ajas end püsti, aga Eeri lõi ta pikali, lällutades: „Kulak oled, sul on palju lapsi.“ Edasi läks Tseigo-Mika õuele, kuhu oli vaid kümme sammu. Ka seal tühi tuba. Oli heinakuu, külarahvas Iskna luhal heinal.

Villakuni viis pikem tee. Tallimeheks ennistatud Villaku Kusta toimetas tallis, kui Eeri sisse astus. Pikema jututa haaras Eeri nagilt looga ja lõi Kustale pähe, too varises oimetuna põrandale. Eeri hakkas väsinuna kodu poole kaperdama.

Villaku Lembi tuli vastu oma sauna juurest, kuhu mind kutsus. Istusime saunaesikus pingile, Lembi tõmbas ukse kinni ja küsis: „Hävitame?“ Noogutasin, teades keda. Ajalehed on aina kisanud: hävitame rahvavaenlased, hävitame külakurnajad! Nüüd teadsime, kes on rahva vaenlane, kes on küla kurnaja.

Ta tuleb maha lasta kuskil küla taga, küljealuse-kotti toppida, suur kivi kaasa panna ja seisva veega jõekoolmesse uputada. Kõik pidi toimuma piksevihma eel, et kõuemürin püssilasud ja vihm jäljed kustutaks. Kuid jäid küsimused: kas ta juhtub vihma eel väljas olema, kuidas saame ta välja meelitada? Ta on väga ettevaatlik, mitmest atentaadist tervena pääsenud. Jäi lootus juhusele, aga mitte ka enam metsavendade mureks.

Ka sellise terrori järel ei julgenud külarahvas võimudele kaevata – seal nende juhid ongi. Neli aastat hiljem (1958) läksin siiski Võru miilitsasse, kui Eeri mu isa relvaga ähvardas. Miilitsaülem polkovnik Elmar Uibo istus laua taga, seljas tsaarisandarmeeria tumesinine munder, mille käiseotstel särasid kuldsed ilustused. Käratas: „Kas me peame Eeri siis ära tapma!“

Küla elas edasi oma elu. Peeti koos sünnipäevad, leeripeod, lauldi eestiaegseid laule. Smuuli ja Ernesaksa laule veel ei lauldud.

Talvel sõitis Mundi August reega talust tallu, kogus kirikuvilja – anti rukist, nisu, otri, mis kellelgi anda oli. Andja nimi ja annetus kirjutati paberile, millel oli sinine tempel ristiga.

Pindi kirikusse oli kümme kilomeetrit. Sõitsime sinna oma hobusega, kes oli nüüd kolhoositallis. Kirik oli alati rahvast täis. Jõulukirikus käisime Võrus. Seal tuli end lausa suruda läbi rahva rõdule, kus oli pisut hõredam hulk. Kuulsime seal pastori kõlavat häält, teda ennast nägemata.

Pindi kirikus pastorit polnudki. Karl Puusemp varjas end kuskil. Oli olnud riigikogus Isamaaliidu saadikuna, esinenud ka 1940. aastal Töötava Rahva Liidu vastukandidaadina, juulis 1941 mõistis kohut koos vallavanema ja kaitseliidu kohaliku pealikuga punaste üle, keda omakaitse mehed vallamajja tassisid.

Pastori asemel ütles nüüd kantslist jutlust tema naine, Petseri gümnaasiumi haridusega Hilja Puusemp.

Imetlesin 1.-2. klassi õpilasena seda naist, kes rääkis valjult asjadest, mis olid keelatud. Kust sai ta selle julguse? Nõnda rääkisid ka meile majutatud major Kure vabatahtlikud. Aga neil oli peas kulmudeni ulatuv teraskiiver, vööl raske pandlaga rihm, frentši nööpaugus Raudristi lint. Sellel naisel polnud kaelas isegi kirikuristi.

Külarahvas kartis kõige rohkem venelaste toomist külla. Aga tulid hoopis soomlased, juba enne kolhoosi. Rahvas kutsus neid ingerlasteks. Tegemist oli aga kahe soome keelt rääkiva rahvaga. Ingerimaa vallutasid venelased juba Peeter I ajal, Viiburi lääni alles 1944. aastal.

Meil talus töötasid päivilistena soomlased Eeva Juhani ja Lyyli Tikka. Lyyli lapsed Irja ja Mirja olid karjusteks naabertaludes. Sügisel 1946 lasti karjad jõe äärde heinamaale ja karjused said seal kokku. Rääkisime Mirja ja Irjaga ilusatest aegadest enne venelaste tulekut. Kuulsin neilt, et maailma ilusaim linn on Viiburi. Mis keeles rääkisime, ei pannud kumbki pool tähele, kuid jutt ei katkenud.

Tseigo-Kusta talus oli sulaseks Vihtori Orava, kelle noorema venna Olliga olime kaks aastat klassivennad Loosi koolis. Õde Kaie Orava ja Eeva Tikka olid kooli kokad. Kaie oli vanem mu karjakaaslastest ja silmapaistvalt ilus tüdruk. Hiljem, kui olin kooliõpetaja, rääkis ta, kuidas nad Viiburi läänist küüditati kõik Novgorodi oblasti kolhoosidesse ja kuidas nad sealt kõik põgenesid Eesti poole rongide katustel, jalgsi kooli atlasest rebitud kaardi järgi. Ning kuidas neid siit küüditati tagasi Novgorodi ja kuidas nad jälle Eesti poole põgenesid. Tuli siin ruttu abielluda esimese ettejuhtuva eestlasega. Pärit oli ta Törisevä külast, tema kodupõllud ulatusid Laadoga järveni, kus ujusid „vaalaskalad“, eesti keeles olid need hülged.

Järgneb.

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 27/02/2025 09:11:59