Viimasel ajal sagenenud hundijuttudeks on põhjuseid mitmeid:
1. huntide arv ON suurenenud: inimesed kohtuvad nendega või näevad neid sageli;
2. hundikarjad ON rohkemaisendilised (tavaliselt oli karjades keskmiselt neli-viis looma), praegused siinsete karjade suurused selguvad edasises jutus;
3. hundid ON jultunumaks/ülbemaks läinud, sest karjad on mitu korda suuremad;
4. üks oluline põhjus on ka see, et 2024. aasta veebruari algul muutusid määrused, mis määratlevad looma tekitatud kahju hindamise metoodika, kahju hüvitamise täpsustatud ulatuse ja hüvitamise korra ning kahjustuste ennetamise abinõudele tehtud kulutuste hüvitamise täpsustatud ulatuse ja korra.

Kui varem kompenseeriti kahjud osaliselt, siis inimesed suhtusid asjasse tolerantsemalt, nüüd praktiliselt kompensatsiooni pole. Kõik need põhjused kokku on pannud elanikke muretsema ja ei saa salata, et ka hunte vaenama ...

Kõigepealt kerge ülevaade piirkonnast: elame Edela-Eestis Nigula looduskaitseala idaküljel, üle tee asub Sookuninga looduskaitseala. RMK ja keskkonnaameti koostöös on tegeletud mõlemas soostikus asunud enam-vähem looduslike soo- ja metsaalade „märgamisega”. Enne seda ja ka nüüd toetavad seda tegevust koprad, kelle tekitatud üleujutused ulatuvad ka niitudele ning suured vesised alad on lülitanud enamiku kopraid välja huntide menüüst.

Metskitsi oli aastaid tagasi hulganisti (iga paari kilomeetri järel võis näha mitmeteistkümnepealisi talvekarju), aga nüüd on vastu pidanud seitsme kilomeetri kaugusel kümmekond ning umbes kuu tagasi nägin meie maja vastas üheksat isendit. Põtru näeb harva, ega nemadki taha metsas jalgupidi vees elada, ning lisaks on toimumas punahirvede „pealetung”. Metssead on suht otsas, jahimehed on näinud viimasel ajal mõnda üksikut kulti ja paari põdravasikat.

Kummalisel kombel on Tali-Tuuliku tee kahe jahiseltsi piir ning ka enam-vähem kahe siinse piirkonna hundikarja piiriks, lisaks tegutseb piirkonnas ka seltskond, kes ei kuulu karja. Neil pole järglasi ning see kolmeliikmeline seltskond tegutseb juba aastaid, nii nagu ise tahab – ja mitte tagasihoidlikult.

Kirjutan vastuväited siinse piirkonna huntide käitumisest/juhtumistest näidetena reaalsest elust, mitte teoreetilisest mullist. Loodan, et eri piirkondadest lisavad lehelugejad ka enda näiteid, et teha linnainimestele selgeks, et „kontoritooliteooria” on üks asi, aga päriselu maapiirkonnas (mis kontoriaknast, kuvarilt või „nädalavahetuseks maale” ei paista) on hoopis teine. Vältimaks pidevalt sõna „hunt”, olen kasutanud hundi rahvapäraseid nimesid. Meedias ilmunud väidete ja vastuväidete puhul tuleb lisaks esile ka muid piirkonna eripärasid.

Väide 1. Hunt valib oma toiduks nõrgemad, põhiliselt murrab sügiseti ning loomaomanikud peaksid loomad ööseks lauta või ööaedikusse ajama.

Vastuväide: oleme loomapidamisega tegelenud üle 25 aasta. Kogu selle aja jooksul on ca 90% murdmistest toimunud päeval. Kevadel, kui loomad kella 10 ajal ööaedikust niidule (nõuetekohase elektrikarjusega piiratud ning muud peletusvahendid lisatud) oleme lasknud, siis kella 12‒14 vahel oleme leidnud värsked laibad. Et siis hea perenaine hoiab aasta ringi loomi laudas, nii või?

Siin käib murdmas Nigula soekari: enamasti oktoobris-novembris. Nemad käituvad suht viisakalt: üks murtakse ja süüakse, ülejäänud kolm-neli on lihtsalt murtud. Aga aastaid tagasi oli meil aasta algul 54 lammast (jäärad, uted, talled kokku). Murti pidevalt terve aasta jooksul (polnud ilmselt Nigula võsavillemite kari, vaid need kolm karja mittekuuluvat tegelast). Ka peletuseks pandud kollasest vilkurist (lisaks muudele kaitsemeetmetele, tuled karjaaia postide otsas jne) lebas laip õhtupoolikul umbes ühe-kahe meetri kaugusel. Aasta lõpuks jäi alles neli talle ... Kas siis KOGU meie lambakari oli nõrgem kui meie alles jäänud neli talle?

Väide 2. Kaitseks karjamaal on tõhusaim viis korralik kiskjatõrjeaed, millel peaks olema viieliiniline elektrikarjus, mille alumine traat peab olema võimalikult maapinna lähedal ja ülemine 110‒120 cm kõrgusel. Oluline on, et kõik liinid peaksid olema korralikult pingestatud ja ka füüsiliselt pingutatud.

Vastuväide: nõuetekohane aed on pigem selleks, et murdmiste puhul õigustatud toetusi saada. Elektrikarjuse eesmärk on olnud põhiliselt hoida koduloomade karja teatud maa-alal. Vanasti (mõnedes kohtades ka nüüd) kasutati/kasutatakse üht traati umbes veiste põlve kõrgusel – et seal karva vähem ning väike surakas traadist ajab ta eemale. Meie karjaaiad on olnud nõuetekohased. Tahtsin juba aastaid tagasi teada, kuidas hundid neid läbivad. Palusin meie (esimese) koera abi, läksin ise karjaaeda ja kutsusin teda (tavapäraselt ta seal ei käinud) ning vaatasin, mis toimub. Vaatas hetke, mõtles/kuulas/tajus midagi ja siis sööstis kiirelt kahe alumise liini vahelt läbi. Kriimsilmad pole rumalamad kui kodukutsa ...

Milles asi? Karjaaia elektrigeneraator töötab vooluimpulssidega, seal pole kogu aeg vool traatides/lindis. On väike vahe ja seda hetke kasutavad sissetungijad (nagu seekord mu kutsa näitas). Kas oli sügisene karv liiga paks või läbis keha suurema osa kiirelt vooluvahemikus? Kui kõik jalad on suraka ajal õhus, siis elektrit ju ei saagi. Lisaks hüpatakse ka sujuvalt üle nõuetekohase kõrgusega karjaaia – ainuke häda oli see, et täis kõhuga tagasihüpe nii hästi välja ei tulnud (info Märjamaa vallast, kus sündmus on ka salvestatud). Vajadusel käitub metsakutsade kari sarnaselt metssea- või veisekarjaga: kui vaja mõni liin purustada, siis nügitakse ebasoosingus või hierarhia madalamal tasemel olev karjaliige aia poole ning ülejäänud pressivad peale ja lükkavad teda seni, kuni traadid katki – ja jalutavad kõige täiega soovitud suunas. Elektrigeneraatoritele on ka (EU poolt?) kehtestatud maksimaalne piir, tugevaimaid pole müügil ja ei tohiks kasutada.

Veel üks näide (Pärnumaalt): ROHKEM kui nõuetekohasest karjaaiast, seekord paesemal pinnasel (raskemini kraabitav) asuvast karjaaiast. Karjaaia kõrgus 1,8 meetrit, kasutusel 14 traadiliini, alumisel meetril tihedalt pingutatud üheksa liini traate, nende vahe umbes 10 cm. Selline rajatis peaks teoreetiliselt olema täiesti hundikindel, aga laanepenid tungisid aeda ikka ja murdsid üheksa lammast.

Meie karjaaial on lisaks traadiliinidele sihilikult kergelt lonti jäetud lindid. Tuul liigutab neid natuke: on nähtav ja vähendab liinide vahet.

Metsahalle ei hoia karja juurest eemal ükski muu ehitis kui Hiina müüri sarnane. Seni, kuni meie pinnas on kaevatav või kraabitav ning mitmekilomeetrilise karjaaia igale postile pole võimalik peletiga/püssiga inimest panna ning sügavaid maa-aluseid kaitseid ei ehitata, ei lõpe pajuvillemite rünnakud. Üllataval kombel kehtib ikka hea Eesti vanasõna: ega hunt enne karjast kao, kui viimane tall viidud.

Lisaks veel üks näide X-riigist 2000ndate algusest, kus kasvatati ja ilmselt kasvatatakse ka nüüd orvustunud pajuvasikaid. Aedik oli hämmastav, spetsiaalselt sissemurdjate kaitseks: kolm tsinkvõrgust aeda umbes meetriste vahedega, kõrgusega kõik neli meetrit, lisaks meetri sügavusele maasse kaevatud plekk kogu aia all. Aga metsakoerad kaevandasid end öösel ikkagi aedikusse ning murdsid maha kõik kasvatud orvud peale ühe emase kutsika.

Väide 3. Muretsege karjakoerad.

Vastuväide: meie piirkonnas on sel hooajal peetud ajujahti põtradele. Ajust on välja jooksnud 9–15 hunti ja seda mitmel korral ka lähipiirkondades. Huntide karjad ON läinud suuremaks ning see annab jõudu/võimalusi jõhkramaks käitumiseks. Mida teevad üks kuni neli karjakoera sellise lambavaraste hulga vastu? Mul oleks siiski väga kahju nendest karjakoertest ja nende omanikest (või vastupidi), ikkagi pereliikmed ju.

Ja asi siis mingil indleval või peibutaval hundiproual/preilil mõni isane karjast kaugemale meelitada ... ja siis ...

Väide 4. Hundid ei ole tavaliselt inimestele ohtlikud, välja arvatud juhul, kui inimesed neid ise toiduga ära harjutavad.

Vastuväide: ma ei kartnud ka hunte, kuni meil juhtus mõni aasta tagasi selline asi. Hallsaksad õhtupoole niidul nõuetekohases karjaaias, ilmselge plaaniga „pahandusi korraldada” (ma ei ütle „maiustada”, sest siis ei murtaks mitmeid loomi). Masinapark välja ja oma kariloomadele appi. Üks mu tütar sõitis ATVga, takistas hundi ja lamba vahelt läbisõiduga seda murdmist. Lammas lidus kodu poole, ATV jõudis sadakond meetrit eemale ning oli näha, et hallivatimees ei lasknud ennast eriliselt häirida, pöördus hetke pärast tagasi ning üritas järgmist tabada.

Ööaedikus tegelasi kokku lugedes selgus, et üks kevadine tall on puudu. Läksime teda otsima, pimenes vaikselt. Mina kõndisin vanas talukohas, mis on metsa kasvanud. Veidi hiljem, kui kuulatasin, kuulsin endast paari meetri kaugusel madalal ähkimist. See polnud lammas (tema lõõtsutanuks teistmoodi), ükski oks ei praksunud, kui valgusvihu ähkimiskohta suunasin. Ei kedagi. Liikusin edasi ja asi kordus taas: ähkimine lähedal, selja taga.

Siinkohal lükkan ümber kõik vilistamised, ümisemised, laulmised, mida soovitatakse, kui ei taha metsas metsloomadega kohtuda ja metsloom ei soovi sinuga kohtuda: püha Jüri kutsikate kohta see ei kehti, eriti kui nad jahil on. Tuleb tunnistada et hirm oli. Õnneks saabus abikaasa ja hõikas mind. Uh, kergendus. Lõõtsutamine kadus, ilma ühegi praksatuseta, ehkki kuulasin veel. Ja sellest ajast saadik ei soovi ma sarnastel asjaoludel kõrvekutsikatega kohtuda. Mis tallekesse puutub, siis oli ta liikunud kodu poole ja kui Enn hoo pealt autoukse lahti tegi, siis hüppas ta autosse – ja sai esimest korda elus autoga koju.

2024. aastast pärineb info Tõstamaa piirkonnast, kus sorusaba ründas inimest. Sügisest pärineb info Viljandimaalt, kus hundimoodi isend ründas inimest, DNA olla saadetud Soome tuvastamiseks: et kas koer või hunt. Tulemus pole mulle teada. Keegi teab?

On ainult aja küsimus, millal toimub veel tõsisem sute rünnak inimese vastu.

Erinevaid sorgsabade jutte on mul palju rääkida, aga peatun veel mõnel seigal.

Need kolm põhiliselt meist lõunapool tegutsevat metsapeni murdsid ilmselt aastaid tagasi ligi kolmveerandi meie ühest lambakarjast, terve auto järelhaagis sai laipu täis. Polnud neil hallidel huntidel siis nälga – söödud oli mõne üksiku kõhupiirkond. Samal aastal (vist ka umbes samal ajal) said samamoodi kannatada 11 või rohkem ühistu piimalehmade noorlooma (udarad ja kõhuõõs kahjustatud), aga kuna määrused oli sellised, nagu nad olid, ja nende vähese tähtsusega abi oli juba mujale kulunud, siis kompensatsioon kõikide nende veiste ees oli ... sentides.

Need isendid liiguvad ja kurjavad koos, neil pole olnud senini järeltulijaid, seega on nad samast soost või mingil tervislikul põhjusel ei paljune. Aastal 2023 anti siiakanti vist umbes seitse laskmisluba, millest kaks võeti ära teise piirkonda (parandage, teadjad, kui arvudega eksin), ning meie karjades olid kõigi aegade suurimad murdmised: põhiliselt vasikad, lambaid ikka ka.

Kaugemal karjaaias, kus meie veiseid üle 50, sh mõned pullid, jäi eelmisel aastal ellu viis vasikat.

Kokkuvõtteks: imelik on see, et kõik alustavad oma juttu umbes nii: „Hundid on targad ja kohanemisvõimelised metsloomad”, ja edasise jutu käigus unustatakse see põhitõde miskipärast ära. Loomad ei tea ka riigipiire: kui jaht toimub Eestis, saab vajadusel Lätti peitu minna või vastupidi. Lätlased said oma aastaringsete lubade limiidi kiirelt täis, neil algab jaht juba suvel.

Kui kellelgi on äkki ka positiivseid kogemusi kõige sellega, mis meil enam ei toimi (paukherned, lipud, naftanartsud, paugutajad, kollane vilkur, vilkuvad jõulukaunistused, päikesepatareidel töötavad valgustid karjaaia postidel, tümpsuva muusikaga raadiod mitmetes kohtades, rajakaamerad jne), andke teada.

 

Autor: KAJA KÜBAR, loomakasvataja
Viimati muudetud: 30/01/2025 09:29:56