Pidu Küti-Mäeveski peretoas. Vasakul nurgas Lasva vallavanem August Sillaste, keskel laua taga August ja Minna Raudvassar, paremal Alaveski peremees Gustav Melts, kõrval Erich Raudvassar. Laes elektrilamp.

Kolhoosi tulek kodukülla lõi segi külaelu, kuid päike taevalael jätkas väsimatult oma käike, mõõtes inimestele maapeal neli aastaaega nagu muistegi. Selle järgi teati, millal künda, külvata ja lõigata. Vaheaegadele jäid põlluharimine, väetamine, loomasööda varumine. Metsatöö jäeti talveks, kui loodus puhkas. Kõigeks selleks käsku ei oodatud.

Ka nüüd ei ulatunud kontrollijate käigud kaugemale kolhoosi kontorist, kus esimees neid võõrustas söögi, joogi ja informatsiooniga. Põllutöö kulges nagu „kodanlisel ajalgi“. Vili sai õigeks ajaks aita, õled ja põhk rehe alla, heinad küüni, kartulid ja juurvili keldrisse. Sügisel tasuti kõik riiginormid ja jäi ülegi.

Samal ajal teati, et linnas on puudus leivastki. Nemad seal on ju eesti rahvas nagu meiegi, aga leib läheb Venemaale. Kellegi suust kukkus mõte: vilja küpsetame leivaks, müüme linnas ja raha jääb kolhoosi kassasse, see on meile.

Tsõõriku suur ahi köeti jälle kuumaks, Savi Manfredi algatusel toodi kodust leivamõhk ja leivalabidad, naised kastsid taina kerkima. Labidale vooliti suured pätsid, vajutati käega rist peale, „et kurat ära ei võtaks“, ja heideti järsu liigutusega kuuma ahju päts pätsi kõrvale.

Manfred sõitis hommikul nendega Võru turule. Nurusin end kaasa. Istusime mõlemad vankri teraval külglaual, mis kiviteele jõudes küll piinaks muutus.

Turuplats kihas rahvast kui sipelgapesa. Vankrid seisid mitmes reas hobused aiste vahel, aiasaadusi müüdi üle vankri peralaua. Meie sõitsime ühe kinnise putka taha, need seisid pikas reas Tartu tänavast kirikuplatsini.

Kandsime leivakotid pimedasse ruumi ja äkki lõi see valgeks – turukubjas avas putka esiküljel laiuva luugi. Manfred kallutas oma ülakere luugist välja, päts leiba peakohal, patsutas sellele ja hõikas: „Võro rahvas, lämmä leevä Kütiorost!“

Mul jäi hing kinni. Linnas peab rääkima vaikselt – olin aasta juba koolis käinud. Kuid keegi ei pannud talle pahaks, tunglesid ümber luugi, rublad sõrmede vahel.

Oluliselt ei muutunud ka kodune elu sõjaajaga võrreldes. Piima jätkus, kuna ainsa lehma puhul seda meiereisse enam ei viidud. Jagus ka kohupiima ja sõira tegemiseks. Aiamaa andis küllaldaselt kartuleid ja muud. Kitsam oli lihaga, kuna pool tapetud loomast tuli maha müüa. Rahapalk oli kolhoosis sümboolne.

Kuid linnarahva elu oli veelgi kitsam ja nagu sõjaajal, saadeti nüüdki linnalapsed suveks maale, sugulaste juurde. Meil oli kolm tädilast Võrust, naabritel ka kolm Petserist, mida veel peeti Eesti linnaks.

Linnast polnud raha eestki muud saada kui soola ja petrooli, isegi heeringat mitte, ka silku oli harva. Suhkur jäi salakaubaks veel tosinaks aastaks.

Võrusoo alevikku tekkis juudieit, kes teraselt jälgis turule sõitvat maarahvast ja vahel hõikas kimedalt: „Vilu on?“ Nähes villakotti tegi peaga kutsuva liigutuse ja kadus hoovivärava taha.

Korra käisin ka selle naise juures. Tuli minna tema kannul läbi pimeda esiku kitsasse hämarasse kööki. Eit võttis läikiva vasest päsmri, kaalus villa ja ütles arvu, mis oli mõnevõrra väiksem, kui kodus sama riistapuu näitas. Eit küsis: „Zukcher?“ Noogutasin ja lauale pandi poolekilone paberkott. Seal seistes oli mul kõhe tunne, mitte Saksa propaganda pärast. Just sõjajärgseil aastail hakkasid levima kuulujutud, et juudid müüvad inimlihast tehtud vorste.

Alles Nõukogude vangilaagris kohtasin taas juute. Kõik nad olid veendunud rahvuslased nagu eestlased ja Balti rahvadki ning tegutsesid selle nimel, et juudi rahvas elaks maailma lõpuni. Ja selle nimel olid valmis koostööks nii venelaste kui sakslastega. Ka meie olime, aga mitte kunagi neile alluma.

Äkki ilmusid Noodaskülla uued ametnikud. Mappide ja maamõõdusirkliga, hakkasid tallama peenraid aiamaal teregi ütlemata. Ka pilpaid maasse taguma. Küsimusele vastasid üle õla: siia tulevad uute kolhoosnike elamud.

Kohutav uudis lõi küla kihama – see on Eesti lõpp. Küüditamist polegi vaja. Ahastuse õhkkonnas sünnib ka musta huumorit: kogu küla rahvas pannakse külitsi kahte ritta magama ja traktoriga tõmmatakse tekk peale. Kuid Tasuja kolhoosis traktorit polnud ega kunagi tulnud.

Järgmisel kevadel visati lipikud minema ja hariti aiamaad edasi.

Nõnda tuli see tagasilöögiks kommunismiehitajaile ja nende omast vaesusest. Alles tänavu meenutas keskealine leedulane: ta tuli ülikoolist suvepuhkusele ega tundnud oma koduküla ära – tihe tänavaküla keset silmapiirini laiuvat nisupõldu, millelt kadunud kõik piirikivid ja -puud.

1968. aastal Eestisse tulnud, imestas Jonas, et Missos ja Ruusmäel olid külad säilinud ja külarahvaski jõukam ja iseteadlikum siin kruusasel moreenkõrgendikul kui Kesk-Leedu viljakal lauskmaal. Riigi vaesus tuleb vallale vahel ka kasuks.

Noodasküla rahvas otsustas 1949. aasta lõikuspüha tähistada pärimusliku peoga. Pahanduste vältimiseks tehti seda oktoobripühade nime all. Tsõõriku köögi pliidi all praksus käre tuli hommikust õhtuni ja öösel süttis pliidi kohal rippuv kott oakaunadega, kuid tulekahju suudeti vältida. Suur leivaahi küttis toad nii soojaks, et aknad-uksed jäid ka ööseks lahti.

Saali toodi pööningult ilmatu pikk peolaud ja kaeti mitme valge linaga. Selline ristjalgade ja pika raske plaadiga laud ootas pidusid iga talu pööningul. Tsõõriku saalis liideti sellega täisnurkselt naabritalust toodud peolaud.

Kogu küla koos külalistega pidi lauda mahtuma. Suurem osa põrandapinnast jäi veel vabaks tegutsemiseks.

Kontrollid ei jäänud seegi kord linnast tulemata. Nad saabusid küll portfellidega, kuid lahkemate nägudega ja istusid peolauda vasemale ja paremale kummardusi pildudes. Üllatavalt lühikesed olid päevakohased kõned, mille järel tõsteti klaasid ja joodi põhjani.

Järgnesid ühiskondlike organisatsioonide sõnavõtud. Vist esmakordselt sai rahvas teada, et kolhoosis on ka naiskomisjon. Tõusiski esinaine, ehmunud näoga Meoste Ella. Teda tunti kui väsimatut latrajat ja talust tallu uudiste kuulutajat, kuid nüüd tuli tema suust vaid lausekatkendeid ja piinlikud pausid üha pikenesid.

Piinliku vaikuse lõpetas naabrimees Rauba Taaniel, tõstes klaasi hüüdega: „Elagu Noodasküla naised!“ Kõik ühinesid sellega.

Siis sai sõna kohaliku rahvakaitse komandör. Tõusis Tõiste Eeri, pikk täiskirjutatud paber näpus. Ei temagi suutnud esimest lauset lõpetada. Kortsutas paberit ja pomises: „Kuramus, mis siia on kirjutatud, mitte ei saa aru.“ Seda teadis täpselt aga kõrvalistuja võõras, tõusis kähku ja sosistas Eerile. „Ahah – nojah,“ ruttas Eeri kuuldut kordamata ja veeris vapralt edasi.

Peolauas kostis lõbusat naeru. Külarahvas teadis, et Eeri oli vaid paar talve koolitares käinud ja sellegi unustanud, mida seal kuulis.

Külapoistel teise laua lõpus hakkas igav. Kodust järele jooksnud koer Mursa oli laua all kõhu täis söönud ja tahtis välja. Õues oli kottpime, soe hilissügise öö. Viskusime kuivale murule, Mursa läks köögitrepi ümber kogunenud külakoerte juurde.

Saali aknad ja uks olid pärani, kõnekõmin ja lauanõude klirin kostis meieni. Äkki tõusis kära, köögiaknad lõid valgeks. Uksest tormas välja Tsopa Värdi, suure leegiga põlev kott käes. Jooksis meist mööda ja heitis koti tiigiveele, hüüdes: „Poisid, kivisõda pääle!“ Hakkasime üksteise võitu pommitama põlevat „laeva“, kuni see laintesse kadus.

Lävele kogunenud rahvas vajus tuppa tagasi. Peagi väljusid kauged külalised, rasked kompsud käe otsas, istusid autosse ja veeresid väravast välja. Keegi neid saatma ei tulnud.

Toas läks lahti laul ja pillimäng. Läksime ka saali. Mõned võõradki olid siia jäänud: loomatohter Nõnavalt, paar alamat vallaametnikku Lasvalt, koorejaama juhataja Tüütsmäelt ja tema naine, keda laiemalt tunti Meieri-Meeta nimega.

See istus seljaga laua poole, ohvitserisäärikuis jalad ristamisi, oli vist Venemaa eestlane, akordion põlvedel. Tema ees seisis hallipäine Mundi August, kunagine vallavanem viiulit poognaga häälestades. Mõned paarikesed kogunesid juba tantsuks.

Kuid kolhoosi esimees tahtis kõnet pidada. Ta istus nagu kukk õrrel oma abikaasa Telgi Luutsi ja lesknaise Kaardi Linda vahel, tõusis püsti, kuid märkas, et tema selja taga köitis Luutsi supilusika Lindale põllepaela külge.

Paul lõi Luutsile rusikahoobi näkku, nii et selle kukal vastu seina kolksatas. Kõik jahmusid. Vana vallavanem astus lööja palge ette: „Niitmets, naist ei lüüa!“

„Kuradi pursui,“ röögatas Vikatsi Paul ja lõi rusikaga Augustit nii, et see viiuli ja poognaga selili kukkus. Seda nagu oleks oodatud – mehed tormasid rüsinal lööjale kallale. Keegi hoidis teda kraest, teised peksid hoolimatult näkku ja rindu. „Keldrisse luku taha!“ hüüdsid need, kes taplema ei mahtunud.

Hiljem imestasin: tapeldi vaikse vihaga nagu viie aasta eest Narva all. Ei ühtegi kiljatust ka naistelt, kes seisid tumma ringina mõõdukas kauguses.

Järgneb.

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 30/01/2025 09:07:27