Viivi Luige uus raamat ilmus väärtkirjanduse sarjas „Eesti Mõttelood” jõulukuus, kuid pole mõelnud jõulukingituseks – või ainult oma paremale sõbrale. See on lugemiseks Sulle endale, kui Sind huvitab praegune Eesti olukord.

Raamatusse „Pühaduse purunemine“ on Viivi Luik koondanud oma olulisemad mõtted artiklite ja esseedena, aastakümnete tagant mullu kevadel kirjutatuni, mis seni oli ilmumata.

Viivi Luik on tuntud eesti lugejale peaaegu 40 aastat. Tema esikteos romaan „Seitsmes rahukevad“ ilmus aastal 1985 ja vapustas tollal kõiki oma lihtsa, nelja-aastase lapse nähtud tõega.

Alles 1997. aastal ilmuma hakanud „Läbi punase öö I“ oskas samu aastaid, sama veenvalt kirjeldada eestiaegne gümnaasiumi direktor Jaan Roos (1888-1965), kes pidi end pagulasena varjama kodumaa metsades või oma kunagiste õpilaste kodudes, seljas leivakott järjekindlalt kirjutatud päevikuga.

Viivi Luigel oli õnn rännata läbi punase öö kodumaa lootusrikka hommikuni, tutvuda ka teiste maadega ja rääkida nende rahvastele Eesti saatusest.

Tema praegu ilmunud teos pole põnev raamat. Seda ei loe neelates. Olgu toodud sellest üks lõik leheküljelt 189, peatükist „Rahvas ja tema juhid“:

„Rahvas ei ole rahul. Ei Eestis ega ka mujal. Juhid ei tea, mida oodatakse. Kuid oodatakse väga lihtsaid asju. Oodatakse õiglast kohtumõistjat, väärikat valitsejat, riigimehi, kes pole omakasu peal väljas. Kuna ootus on nii suur, siis jäädakse uskuma populistlikke lubadusi ja pettutakse. Ning trotsiks oodatakse jälle.“

See pole põnev raamat. See paneb Sind mõtlema ka enda saatuse üle. Seda ei loe läbi korraga, ühe päevaga. Seda tuleb lugeda veel aastaid, kuni kodumaa järgmise hommikuni.

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 09/01/2025 08:22:46