Perenaine Mariina Kõller. Osa tema kodutalu loost saab teada aeda pandud kivilt. Foto: Mari-Anne Leht

Võrumaa Urvaste seltsimaja perenaine Mariina Kõller on üks neist, kes võib tööaastad kodukandis laias laastus pooleks jagada: lapsepõlv, noorusaeg ja esimesed tööaastad Eesti NSV ajal ning põlistalu perenaise tegemiste ühitamine tööaastatega juba taasiseseisvunud Eestis.

Kohtume Mariinaga, kellega oleme mitu head aastat tuttavad, ühel sombusel sügispäeval Vaabina bussipeatuses, kuhu ta on mulle autoga vastu sõitnud.

„Vasakul on kõrgem koht, seal asus ammusel ajal Vaabina mõis, millest ei ole midagi järel,” tutvustas ta ümbrust. Urvaste kanti tunneb naine sama hästi nagu Urvaste seltsimaja perenaise töödki, mida ta viimased kümme aastat ametlikult teeb.

Sündinud küll teisel pool Võru linna Kääpal, kus ema Maimu töötas õpetajana ja isa Alvar Kirovi kolhoosi agronoomina, tõmbas teda isa kodutalu Urvastes juba väikese lapsena. „Kui isa tuli vanaema juurde Ala-Kõllile, tulin temaga alati kaasa,” meenutas ta.

Teel Kirikukülla Ala-Kõlli tallu tegi Mariina veel mitu peatust, üks neist oli Võru-Valga maantee ääres kinnilöödud akendega pika soojaku ees, kus ta oma mehe Peeter Tarikasega 20 aastat poodi pidas. Mariinal on kindel soov, et Peetrist kirjutades tuleb kasutada sõna „mees”, sest tema meelest on naljakas kirjutada „elukaaslane” inimese kohta, kellega ollakse 40 aastat koos elatud.

„Kui Kuldre kolhoosi aeg 1990. aastal otsa sai, hakkasime Peetriga Võru-Valga maantee ääres poodi pidama, kuigi olime eraettevõtluses algajad. Mingil ajal oli meil siin isegi bensiinijaam ja 15 aastat Antslas pagaritöökoda,” meenutas Mariina. Kaupa tõid nad Tartust, Valgast ja Võrust. „Jäätise võtsime viimasena Tartust peale, panime selle plekkvanni ja katsime vatitekiga kinni. Ülejäänud piimatooted olid teises plekkvannis.” Pood suleti, kui selle pidajad väsisid ja Mariina läks Pokumaa külastajatele toitu valmistama.

Teel kodutalu poole märkis Mariina, et Kääpal kooli lõpetamise järel õppis ta Vana-Antsla põllumajandustehnikumis agronoomiks. Mariina oli Kirovi kolhoosi stipendiaat, kuid teda soovis oma majandisse tööle Kuldre kolhoos, sellepärast pidid nad noore spetsialisti Kirovi kolhoosist n-ö välja ostma. See tähendas, et Kirovi kolhoos maksis õpingute ajal talle stipendiumi, mille Kuldre pidi Kirovile hiljem tagasi maksma.

„Vaabina osakonna noore agronoomina kõndisin põllult põllule ja samuti paksu lumega siloaukude juurde. Mulle pakuti küll külgkorviga mootorratast kasutada, kuid ma ei käinud mootorratturi lube tegemaski, sest mulle rattad ei meeldi,” meenutas ta.

Enne kirikut keeras Mariina auto Urvaste kalmistule viivale teele. Kirikuga on naisel enamikust kirikuskäijatest hoopis erinev suhe.

Hindab vaikust ja orelimängu
Urvaste surnuaias näitas Mariina mõisaaegset kabelit, vanavanemate ja isa hauda. Viimaste ligidal on kõrgem paik, Uhtjärve kallas. 1933. aasta 9. juulil toimus seal Urvaste laulupäev, mille üks eestvedajatest oli tema vanaisa Ernst Keller. Isa hauaplaadil on aga perenimi Kõller. Tütar oletas, et perenime muutmine Kõlleriks oli isa teadlik valik, kuid põhjust ta ei tea.

„Usuinimene ma ei ole, sest kui Jumal oleks olemas, siis ei laseks ta nii palju inimesi tappa, nagu seda on aegade algusest tehtud ja tehakse tänagi. Ma ei saa usust Jumalasse tuge eluks,” arutles usutletav. Kirikuid ja kabeleid vaatab ta kui arhitektuurimälestisi, mis meenutavad aega, mil hooned püstitati. „Käin Urvaste kirikus üksikutel kirikupühadel, sest seal valitseb rahu ning mulle väga meeldib orelimängu kuulata. Käin ka hingedepäeva teenistusel kalmistu kabelis,” sõnas naine.

Veel neli aastat tagasi tulid kodutallu jõule pidama Mariina õde ja vend oma peredega. Koos sõideti kirikusse. Kui talus oli veel hobune, siis isegi reega. Pärast tuli jõuluvana, kellele kõik pidid kingi kättesaamiseks lugema või laulma. Siis istuti elutuppa kaetud laua ümber jõulutoite sööma. Peale isa surma ja ema kolimist õe juurde Harjumaale peavad Mariina ja Peeter jõule kahekesi ning kahekesi käivad jõululaupäeval sugulaste-tuttavate kalmudel ja kirikus.

Nagu paljudes maakodudes, põlevad ka neil tubades detsembris küünlad. „Ehk mõni esivanem vaatab pühade ajal aknast sisse ja tunneb rahulolu, et majas on elu,” mõtiskles Mariina.

Üks, milleta ta elu ettegi ei kujuta, et koduõuel asuv saun. „Minul peab saunas vaikus olema, sellepärast käin seal alati üksi ning muu vajaliku kõrval on kaasas oma korjatud ürtidest viht ning pahad mõtted jätan saunaukse taha, sest viimastega ei tohi sauna minna. Leil on saunas pesemisest olulisem, sest see puhastab keha,” pajatas Mariina, kes saunast tuppa kõndimise ajal selge ilma korral alati taevatähti imetleb.

Paljude poolt kiidetud film „Savvusanna sõsarad” talle ei meeldinud, sest seal toodi sauna halbu mõtteid ja lärmi.

Ala-Kõlli saunast saab ta vaikuses üle õue tuppa kõndida, kuid siin on olnud aegu, kus õuel ja elumajas on valitsenud teised meeleolud ja inimesed. Kuid peamine – põlistalu on olnud kogu aeg nende suguvõsa käes.

Elutoas kontor ja köögis virnas lammaste pead ...
See kinnitab taas, et keskuste kõrval ei jäänud ajaloolistest sündmustest puutumata väikesed maakohadki.

Ala-Kõllil on elatud Põhjasõjast alates, praegune elumaja pärineb 1860. aastate lõpust. Mariina teab, et neli põlve tagasi ostis Kõlli Kusta koha Urvaste mõisniku käest. „Me ei osanud nõukogude ajal arvatagi, et saame ka oma esivanematele kuulunud maa kunagi tagasi,” sõnas ta.

Teeme tiiru ümber õue, kus on ait, lehmalaut, tall-kuur, millest osa on eluruumideks ehitatud, saun ja kasvuhoone.

Maa tagasisaamise järel hakkasid Mariina ja isa talu pidama. Miski ei kesta igavesti. Viimaste loomade, lammaste pidamine sai huntide tõttu lõpu mullu. Aiasaadusi kasvatavad nad Peetriga viimastel aastatel vaid endale, sest juurvilja müümisest saadud tasu ei katnud kulusid, kuna nad ei tihanud tegelikku hinda küsida.

„Meil on maja all väga korralik kelder, kus on alles kaev, kuid esimese vabariigi päevil olnud pliiti enam ei ole. Toona toonud külarahvas siia piima kooreks keerutamiseks,” meenutas ta.

Elutoas püüab pilku laiade laudadega lagi, laetalade küljes metallist aasadel ripub sadakond eri paigust pärit kruusi, mille kogumine on perenaise üks hobidest. Selliseid laiu laudu, küll veidi paksemaid, olen näinud mitmete häärberite põrandatel, kuid põlistalu laes näen esimest korda.

Perenaise sõnul on lagi juba aastaid algupärane, kuid lähiminevikus peeti seda koledaks ja isa löönud lae üle kämpingulaudadega. „Kui me viimased maha võtsime, ei tulnud isa mitu päeva elutuppa,” meenutas tütar.

Kuid enne seda tegutses elutoas paar-kolm aastat kohaliku kolhoosi Siirius kontor. Viimase väljakolimise ajal pandud elutuppa üürilised. Enne kontorit ja üürilisi käis Kirikukülast üle suure sõja rinne. Üks väike punaväelaste staap toodud lühikeseks ajaks Ala-Kõllile. Mariinale on räägitud vanavanemate tõelisest šokist tallu naasmise järel.

„Vanaema-vanaisa läksid kodust suuremate loomadega ära, sead, lambad ja linnud jäid. Rinde eemaldumise järel tulid nad tagasi. Nende ehmatus võis ikka väga suur olla, kui nad köögist leidsid virnas tapetud lammaste pead. Toas olnud kummuti ühte sahtlit kasutanud punaväelased käimlana. Esimese vabariigi aegsed nõud olid kadunud või katki, plekktaldrikud olid alles, kuid peamine – hooned olid alles,” rääkis ta.

Mariina sõnul olid noil karmidel aegadel Kirikuküla elanikud kokkuhoidvad, sest külast ei ole kedagi külmale maale saadetud.

Kokkuhoidev on ka Urvaste seltsimaja pererahvas, sest kuidas muidu saaks seal mitmesuguseid üritusi korraldada, Urvastele kuulsust toonud kama ja šokolaadi valmistada, regulaarselt filme näidata ...

Perenaine teeb seltsimajas kõike
Usutletav märkis, et Urvaste seltsimaja perenaise tööpõld on lai: ürituste korraldamisest ruumide korrashoiuni. Viimaste hulka kuulub ka külaliskorteri eest hoolitsemine. Köögis valmistab perenaise tütar Maarja-Liise maitsvat Urvaste šokolaadi ja kama.

Mariina on võtnud enda kanda seltsimaja kroonika kirjutamise. Ta talletab iga päev majas toimuva kalendermärkmikku, tähtpäevade tähistamistest filmiõhtuteni. Isegi tellitud pelletikogused on märkmikus kirjas. Majas kutsutavat neid märkmikke Mariina paberkandjal Facebookiks.

Esimese korruse üks oluline tuba on seltsituba, kus kohtuvad kõik majaga seotud inimesed. Siit saavad soovijad osta seltsimajas valmistatud toiduaineid ja kooskäijate käsitööd.

Teise korruse saalis käivad ümbruskonna elanikud filme vaatamas. Kui majas on filmiõhtu, on saali laual alati midagi, mis on seotud filmi sisuga. Kui lastele näidati „Sipsiku” filme, olid laual sipsikut kujutavad küpsised.

„Film „Vari” mulle meeldis, ehk ka sellepärast, et mulle meeldivad kriminullid. Enne filmi rääkisin kohaletulnutele Juhan Liivist oma mõtteid,” sõnas seltsimaja perenaine.

Viimasest toredast kogemusest pajatas Mariina hiljem telefonitsi: „Käeoleva kuu teisel nädalal sain Urvaste koolist ettepaneku rääkida õpilastele piirkonna koduloost. Otsisin selle tarvis välja vanad õpikud. Rääkisin õpilastele ka, kuidas minu isa omal ajal samas koolis käis. Vahel tuli ta kooli hobusega, et jõuaks kiiremini oma vanaisale appi maad kündma.”

Mariina peab ennast õnnelikuks, sest on saanud kogu elu teha tööd, mida on soovinud, ning teha kõike enamasti omal algatusel ja kellegi poolt kammitsemata. Üheski rahvamajas töötamas ta ennast ette ei kujuta.

„Ütlemata hea on, et Peeter toetab kõiki minu ettevõtmisi ja kui vaja, tuleb ka appi,” tunnustas Mariina meest.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 19/12/2024 08:14:40