Detsembri lõpp on jõuluvanadele tihe tööaeg. Kes need salapärased tegelased siis on?

Jõuluvana saamisloo juured ulatuvad sajandite taha, segunedes erinevate kultuuride ja traditsioonide ning pärimustega. Tänapäeval tuntud jõuluvana kuju on kujunenud pikkade sajandite jooksul, kombineerides kristlikke, paganlikke ja folkloorseid elemente.

Jõuluvana üheks peamiseks eeskujuks peetakse Püha Nikolaust, kes elas 4. sajandil Väike-Aasias (tänapäeva Türgis). Nikolaus oli Myra linna piiskop, kes oli tuntud oma helduse ja kaastunde poolest vaeste ning laste vastu. Legendi järgi oli ta heategija, kes viskas salaja aknast või korstnast sisse münte ja kingitusi, et aidata hädas olevaid peresid. Sellest said alguse kingituste toomise traditsioonid.

Germaani ja skandinaavia rahvaste seas olid jõulud seotud talvise pööripäeva ja viljakusjumala Odini kultusega. Odini peeti võimsaks ja salapäraseks tegelaseks, kes ratsutas oma kaheksajalgse hobusega üle taeva ning kandis kingitusi. Samuti olid olulised vanad paganlikud jõulurituaalid, nagu Yule, mille käigus toodi kodudesse pidulikke ehteid ja põletati suuri palke.

Keskaegses Euroopas kujunes Püha Nikolausest välja Sinterklaas, kes külastas hollandlasi 6. detsembril, Püha Nikolause päeval. Eesti rahvakalendris on see päev säilinud nigulapäevana. Sinterklaas oli pika punase rüü ja piiskopisauaga vana mees, kes jagas lastele maiustusi ja kingitusi. Kui hollandlased rändasid Ameerikasse, viisid nad Sinterklaasi traditsiooni kaasa.

19. sajandil hakkas Sinterklaas Ameerikas muutuma ja omandas Santa Clausi nime. 1823. aastal avaldatud luuletus „Jõuluöö enne jõule” kujutas teda esmakordselt kui rõõmsameelset ja ümarat kingitustoojat, kes liikus põhjapõtrade veetud saaniga.

20. sajandil kinnistasid kommertslikud reklaamid ja popkultuur Santa Clausi kuju. Eriti tuntuks sai Coca-Cola 1930. aastatel loodud reklaamikampaania, kus jõuluvana oli punavalges riietuses ja sõbraliku välimusega habemik.

Eesti jõuluvanakombed on mõjutatud nii Püha Nikolause legendist kui ka Skandinaavia ja slaavi traditsioonidest. Eesti talurahvakultuuris olid jõulud seotud viljakuse ja haldjatega ning kingitusi toodi sageli tagasihoidlikult. Tänapäeva jõuluvana, kes küsib lastelt luuletust või laulu enne kingi andmist, on omamoodi ainulaadne segu kohalikest ja lääne kommetest.

Kokkuvõttes on jõuluvana lugu üks suur sulam legendidest, müütidest ja ajaloosündmustest. Ta on aja jooksul muutunud, kuid tema sõnum jääb samaks – rõõm, lahkus ja heldus.

Jõulutaat Jaak on aastaid rõõmustanud paljusid Lõuna-Eesti kodusid oma külaskäiguga.
Mille järgi tunneb õige Jõuluvana ära?
Ilusa puhta ja korraliku riietuse, toreda valge habeme ja muheda jutu ning olemise järgi.
Jõuluvana on nii vana mees, et mingeid ringmänge jms ta kaasa ei tee. Kui aga toanurgas on klaver või kodus korralikult hääles kitarr, siis võtab Jõulutaat meelsasti viisi üles ja aitab jõululaule esitada.

Jõuluvanale leitakse alati väärikas istumise paik kuuse lähedale.

Mida Jõuluvana kingiks toob?
Noh ikka seda, mida on kirjas soovitud. Ja soovidega ei maksa väga üle pingutada, sest kõike seda ei jaksa ju Jõuluvana kaasa tassida. Näiteks uut elusuuruses Mercedes-Benzi või helikopterit Jõuluvana kindlasti ei too, ehk võib-olla mudeli.

Ka ei tahaks Jõuluvana tuua kergesti katki minevaid asju.

Jõuluvana põhiline tööaeg jääb 23. ja 26. detsembri vahele. Jõuluvana tuleks hea meelega külla valgel ajal hommikul või lõuna ajal. Siis nähakse jõuluvana ikka päriselt ka.

Kelle juures Jõuluvana käib?
Olen käinud lasteaedades, koolides, külaseltside pidudel aga ka näiteks olen rõõmustanud hooldekodus olevaid inimesi.

Ka tellitakse Jõuluvana seltskonnapidudele. Jõululaupäeva paiku on sagedasemad külastuspaigad kodud.

Meie idanaabrid tunnevad Jõulutaati Pakasetaadi nime all (Дед Мороз). Kas on tulnud ka seda tegelast kehastada?
Ojaaa, veel paar aastat tagasi kutsuti ühte Tartu Annelinna korterelamusse. Vana-aastaõhtul kella 10ks. Kellaaeg tundus küll imelik, aga mis seal siis ikka! Vene keelega mul probleeme pole. Laud oli ülipidulik, näha oli, et pererahvas oli oma peenemad lauanõud välja otsinud, ei puudunud ka kaaviar, kallis vene viin ja šampanja ... Tegin oma rolli ära, hakkasin lahkuma – ja siis hakkasid telerist kõlama Kremli kellad. Pika habeme ja taipamisega vana mehena sain alles siis aru, et Venemaal saabub uus aasta tund varem ja mina olin selles peres kellegi Vladimir Vladimirovitši „soojendusesineja”. Ukraina sõja alguseni oli jäänud vähem kui kaks kuud. Rohkem ma selliseid kutseid enam vastu ei ole võtnud.

Kingipakid tuleb lunastada aga kuidas?
Jõuluvanale meeldib muusika. Tore, kui inimene, kes kingituse saab, oskab laulda või pilli mängida. Luuletus on ka tore. See võiks olla selline südamlik.

Tartu külje all on üks kodu, mille üks tuba on otsast otsani raamatuid täis. Oleme selle seltskonnaga mitu aastat teinud nii, et kui luuletust või laulu pole peas, siis võetakse suvaline raamat riiulist ja jõuluvana ütleb, mis lehelt ja kui palju tuleb teistele ette lugeda. Oleme lugenud „Hamletit”, Peeter Volkonskit, aga ka kokaraamatut. Lõbus ja vaheldusrikas.

Millist seltskonda jõuluvana ootab?
Eelkõige kainet seltskonda. Purjus seltskond kipub igasuguseid imelikke asju tegema ja noh, kui purjus ollakse, siis ega Jõuluvana külaskäik meelde ka jää.

Jõuluvana ei söö ega joo teie seltskonnas. Ta teeb seda pärast külastusi koos Jõulumemme ja päkapikkudega.

Osake piisavalt laule ja luuletusi. Kui pähe ei suuda õppida, lugege paberilt maha.

Roppusi, nilbusi ja kahemõttelisusi Jõuluvana ei talu!

 

Autor: Küsis PILLE H. METSIS
Viimati muudetud: 12/12/2024 08:29:30