Viimase aja uuringud näitavad paraku seda, et üha rohkem sõltub vanemate rahakotist nende laste hariduse kvaliteet. Kas suurem osa meie niigi napist järeltulijate põlvkonnast peabki siis piirduma poole rehkendusega, nagu üks külakoolmeister soovitas kord Tootsi-nimelisele õpilasele? Või nügib moodne aeg meie lapsi nagunii poole-rehkenduse-hariduse poole? On ju infotehnoloogia ja kübermaailm pööranud senise elu pea peale.

Uut maailma on vaja juba koolipõlves tundma õppida, teisiti ei saa elus hakkama. Nõnda on kooliharidusse lisatud digitehnoloogia õpet, teisalt on tasakaaluks vaja juurde liikumistunde, sest muidu võivad noored inimesed kõiksugu ekraanide taga päris kiiva kasvada. Ja jätame suurema (mõtte)töö tehisaru teha – see pole ju ilus väljavaade?

Üles jääb keskne küsimus: millal siis noor inimene mõtlema ja elu mõtestama õpib?

Haridusvaldkonna uurijad usuvad, et senisest palju rohkem tuleb tähelepanu pöörata õppijate elu eesmärkide otsingutele. Noore inimese isiklik eesmärk peab olema talle enesele tähenduslik ning hõlmama püsivat kavatsust midagi saavutada. Õppija elu mõttest lähtuva hariduse võtmepädevused on kirja pandud isegi OECD dokumentidesse. Kui õigel ajal jääb oma koha otsimise töö ja väärtuste leidmine tegemata, siis kasvavad edaspidigi järjekorrad psühholoogide ning psühhiaatrite vastuvõtule. Kõige rängemal juhul võib pidetus viia nooruki küsimuseni: olla või mitte olla?

Puhta narr, kuigi mitte haruldane on variant, kus esimene tõuge vaimse pärandi või elu mõtestamiseks saadakse selgeltnägijatelt ja pendlivõngutajatelt või mõnelt suunamudijalt. Nii kultuuriloo mõtestamine kui religioonialane kirjaoskus peavad siiski tuginema teadmistel, mitte soolapuhumisel.

Riigikogu kultuurikomisjon korraldas oktoobris avaliku istungi, kus arutati usundiõpetuse lisamist põhikooli ja gümnaasiumi kohustuslike õppeainete hulka. Ajendi selleks andis EELK kirikuvalitsuse algatatud petitsioon. Kordan igaks juhuks üle: jutt käib mittekonfessionaalsest ehk eri religioone võrdlevalt tutvustavast ainest, mis lähtub igaühe usuvabadusest ega sea sihiks mõjutada kedagi üht või teist tõekspidamist omaks võtma. Tartu ülikoolis on välja töötatud just Eesti olude jaoks sobiv usundiõpetuse mudel, mida saaks rakendada õppekava kohustusliku ainena. Valikainete õpetamine on jäetud suuresti iga kooli enda korraldada.

Aina globaliseeruvas maailmas religioonide tähtsus mitte ei kahane, vaid kasvab ja seda mitte ainult vajadusest mõista vaimset pärandit. Usundiõpetuse kava alusel on välja antud mitmeid õpikuid, mis annavad ka kõige umbusklikumatele ettekujutuse, et missuguse õppeainega on tegu. Heal juhul tuleks kooliprogrammi iga kooliastme kohta võtta üks kohustuslik kursus, mis lähtub laste vanusest. Asja kasuks räägib see, et kümned ja kümned pedagoogid on saanud erialase ettevalmistuse, sujuvalt toimib filosoofia- ja religiooniõpetuse õpetajate koostöö ning haridusministeerium on tellinud ülikoolilt õpetajate täiendkoolitusi.

Haridusministeeriumis on üldjuhul oldud seda meelt, et lastele-noortele tuleb jagada teadmisi, mis õpetavad erinevaid usundeid tundma. 2010. aastal võeti vastav õppeaine riiklikku õppekavva, järgmisel aastal rakendus see valikainena. Ometi pakuti 2022. aasta seisuga Eesti 505st üldhariduskoolis vaid 60-70s koolis usundiõpetust: peamiselt kristlikes ja waldorfkoolides, gümnaasiumides rohkem, põhikoolides vähem. Lõviosa põhikoolide ja gümnaasiumide õpilastest ei ole õppinud ühtegi tundi usundiõpetust. Gümnaasiumilõpetajatest on pisut üle kümnendiku usundiõpetusega kokku puutunud, neistki suurem osa vähesel määral. Nende vanematel ja vanavanematel on pahatihti olematu religioonialane või kultuurilooline haridus.

Tegu on laiemalt olemusliku küsimusega. Eri ühiskondade ja rahvuste käitumise ning ka konfliktide juured peituvad tihtilugu nende usulistes arusaamades, inimeste identiteedis. Lõkkele puhutud sõjakoldedki näitavad kujukalt, et religioonist on saanud ka oluline julgeolekuküsimus. Ükski haritlane ei peaks kobama pimeduses, hea on erinevaid inimesi mõista, osata nendega suhelda.
Kindlasti ole õppeaine nimetus see, millest kramplikult kinni hoida. Selleks võib olla ka maailmavaateõpe, mis sisaldab nii filosoofia kui usundiloo osiseid – peaasi, et maailm ja selle mõtestamine muutuksid omasemaks ja lihtsamaks.

2020. aasta lõpus tehtud religiooni sotsioloogilisest uuringust „Usust, elust ja usuelust“ selgus, et üle poole elanikest toetab koolides kohustusliku usundiõpetuse sisseseadmist. Ja miks olla vastu,  kui ühiskonnas jääks tänu sellele harimatust vähemaks? Samas on laste koolipäevad niigi pikad ja väsitavad, mis muudab otsuse langetamise keeruliseks. Arutelud nii meie komisjonis kui mujal lähevad edasi.

 

Autor: HELJO PIKHOF, riigikogu kultuurikomisjoni esimees, SDE
Viimati muudetud: 21/11/2024 08:36:26