Direktor Taavi Karul on häid nõuandjaid. Üks vaatab üle õla, teine on pusa peal valmis. Foto: Kadri Ugur

Võru Kreutzwaldi kooli direktor Taavi Karu on isa poolt mehka ja ema poolt Külaoru poiss, kellel oli õnne üles kasvada loomuliku võru keele sees. Tegelikult ei tulnud keeleküsimus Taavile üldse pähe enne kui ükskord ülikooli ajal.

„Mi hoovi pääl oll kaiv ja tõsõl puul tiid kortermaja. Kõik rahvas käve mi mant vett võtman ja ma ei mälehtä, et kiäki olessi sääl midägi muud ku umma kiilt pruuknu. Maja takan kuivuse man käve miihi elo niisamate võro keeleh,“ meenutab Taavi oma lapsepõlve keelekeskkonda.

Igaüks rääkis seal nii, nagu nokk oli loodud. Küsimus sellest, mis keelt millises olukorras kasutada, ei tulnud Taavile pähegi. Aga siis pani ta tähele, et vanemate inimestega saab maakeeles suheldes asjad kiiremini aetud. Inimene sai omaks, küsimused said vastatud ja asjad arutatud. Uma ehk võro ehk maakeel oli omamoodi kiirtee põlvkondade vahel. Või võti, mis andis märku, et omad on kokku saanud.

Koolitee Vastseliinas sai Taavi jaoks läbi märgilisel ajal – 1992. aasta suvel. „Ma lõpeti põhikooli ja sai hää opmise iist preemiat viil rubladen, sõsar lõpet keskkooli ja timäle anti preemia joba kroonen,“ räägib Taavi, kes sealtpeale õppis edasi samas koolimajas, kus ta praegu direktoriks on. Matemaatika-füüsika eriklassist liikus noormees edasi ülikooli majandust õppima. Viis, kuidas Karu Taavi võro keelest räägib, on läbinisti romantikavaba, asjalik ja realistlik. Keelest ja selle oskamisest on kasu.

„Tuu oll mu ülikooli lõpupoole, ku ERRi Tartu stuudio ots võro keele kõnõlõjat saatejuhti. Ma käve Võro instituudin Kama Kaidole ette kõneleman, et kas mu kiil om õks küländ hää,“ meenutab Taavi – ja paistab, et mõningase uhkusega. „Sai tolle saatejuhi tüü sis hindäle ja tuu oll mu jaos õkva nigu peris ülikuul. Sa kae, võro keeli ei ole määnestki teietamist. Ku om inemine, sis ütledäs „sinä“. Ja ku nuur inemine saa näütüses Kaplinski Jaaniga kõnõlda nigu uma inemisega, sis tuu joba tähendäs midägi.“

Seda teemat annab kauemgi arutada. Võro keel on tõepoolest demokraatlik keel, kus teist inimest endast kõrgemale pulgale seada ei saagi. See teeb omavahelise suhtlemise võrdsemaks küll, aga sunnib kõiki osapooli ka pisut pingutama. Sa võid professorit sinatada, aga siis pead sa ka ise üksjagu tarka juttu vastu rääkima. Ja sa võid küll professor olla, aga pead oma teadmised niisugusesse vormi panema, et inimesed külakaevu juures sinust kah aru saavad.

Äkki ongi võro keele eest seisjate argumendid teinekord liiga romantilised, keerulised või arusaamatud olnud? Karu Taavi arvamus, et maakeel on kiire, kontaktiloovja kasulik, kõlab selle kõrval mõistlikult ja arusaadavalt. Igaühel oma kogemus. Ei eksi ju need ka, kes naudivad võro keele lingvistilisi iseärasusi või kunstilisi võimalusi.

Juhtimine on omaette amet
Miks üldse arvatakse, et juht peab olema erialaspetsialist? Omal ajal laineid löönud Peteri printsiip kirjeldab juhiks saamist nii: heast töölisest saab meister, heast meistrist osakonnajuhataja. Ja kui ta osakonnajuhatajana enam hea ei ole, siis sellele ametikohale ta jääbki. Ta on saavutanud oma ebakompetentsuse taseme ja teeb halba tööd kuni pensionini. Osaliselt seetõttu ei ole mõtet ka igast heast õpetajast direktorit vormida – las ta parem on klassi ees ja teeb seda, milles ta on hea.

Karu Taavi: „Ma tulli Võromaale tagasi ja pere nakas kasuma. Naase võti Saaremaalt. Kuigimoodu johtu ma Maksimarkedi käümäpandmise mano pääligus. Sis tull väiku vaih esisugumädsi tegemiisiga, ja no ole ma joba viis aastakka Kreutzwaldi kuuli vidänü.“

Kas koolipapa teinekord klassi ette kah juhtub?

„Kõgõ perämädse hädä kõrral om ette tulnu. A tolle jaos om meil tõsõ spetsialisti. Meil om jo Võromaa kõgõ suurõmb põhikuul ja oppajit õks majah om. Ku omgi juhust olnu, sõs ma ole latsiga rohkõmb maast ja ilmast kõnõlnu, mitte matemaatigat opanu,“ seletab direktor.

Nüüd läheb huvitavaks. Võrumaa arenduskeskus veab eest Eesti ja Läti projekti „Perändkultuur mi ümbre“, mille eesmärk on teha vanarahva tarkus lastele nähtavaks ka koolide ja lasteaedade seintel. Projekt on omadega sealmaal, et Võro ja Seto instituudid on ühele poole saamas praegust seisu kirjeldava uuringuga. Ja oh imet – kolmanda kooliastme õpilased on mitut puhku ütelnud välja, et just seda nad tahavad. Ei ole vaja veel ühte ainetundi, kus võetakse õpik ja vihik lahti või õpitakse asju pähe. Hoopis suuremat puudust tunnevad noored sellest, et nendega kõneldaks elust ja maailmast, ausalt ja omas keeles. Välja tuli ka üks põhjus, miks noored võro keele suhtes pisut pettumust tunnevad. Nimelt peavad nad täiskasvanuid ekstra ja eraldi paluma, et nendega maakeeli kõneldaks. Nad tahaksid sootuks rohkem kuulda.

Niisis, koolipapa Karu räägib küll maast ja ilmast, aga mis keeles?

„Rohkõmb õks eesti keelen. Ei tiiäki, mille. Mu hindä neli last saava võro kiilt kuulda kah päämädselt sis, ku mi Küläoroh vanaimä puul käümi. Kuigi om niimoodu tegünü.“

Võib-olla on isegi hea, kui keeleharidus tuleb tasapisi, ilma sunni ja nõudmisteta, aga Karu Taavi ei hiili vastutusest sugugi kõrvale.

„Täüskasunuide põlvkund piät hindäle otsa kaema. Ku latsil olõ-õi säänest keeleruumi, koh kiil esihindäst külge kasunu, sis tuu om suuri inemiisi süü. Ja ku olõ-õi kotust keele omandamises, sis tule taad hildamb eräle opma naada,“ teab Karu Taavi.

Mitte üksnes sõnad
Kreutzwaldi koolis on jalad kõhu alt välja võetud, et ühel päeval saaks julgelt peeglisse vaadata ja öelda, et selles koolis on lapsed omakultuurist ümbritsetud. Ja see hõlmab ka keelt.

Ühest küljest on see superhea uudis – maakonna suurim põhikool väärtustab ja toetab võro keelt ja kultuuri. Teisest küljest on seda raske uskuda. Kuidas siis nii, et veel mõnikümmend aastat tagasi said koolis võro keele kasutajad hoopis nuhelda ja nüüd me soovime, et õpetajad lastega suheldes võimalikult palju kohalikku keelt kasutaksid?!

„Tuu om nigu Titanicu käändmine, kipeste ei lää midägi. A ku inemine om saanu Võro- vai Eestimaalt välähpuul kävvü ja ümbre kaia, sõs tule tuu arvosaamine kah, et uma kultuur om suur rikkus, et tuud tulõ hoita ja latsile edesi anda,“ ütleb direktor Karu. „Mi maakunna ja liina arengupaperden om kultuurilidse eripära hoitmine kimmäle sehen. Mu asi om kaia, kuimuudu mi kuul tuud asja tukõ saassi.“

Kui aus olla, siis on Karu Taavi mees- ja naiskond ette võtnud tõesti suure töö tõestamaks, et ka viiekümneaastases suurkoolis on võimalik päritud väärtusi au sisse tõsta ja edasi anda. Ent miks ja milleks, võiks ikka jälle küsida. Majandustaustaga inimese vastus on selge. Sest omapära hoidmine on mõistlik ja kasulik.

 

Autor: KADRI UGUR
Viimati muudetud: 01/11/2024 09:46:32