Eesti liikumine kiire interneti poole paistab olevat kõike muud kui kiire. Veelgi enam, ehkki kiire interneti viimine iga Eesti inimeseni on olnud riiklikes plaanides juba kaks aastakümmet, läheneb Eesti sellele teosammul ja tähtaegu pidevalt kaugemale tulevikku lükates. Et see nii ei juhtuks, oleks vaja märgatavalt suurendada rahastamist ja ehitustempot, saada oluliselt selgem pilt, millistele aadressidele tasub kiire interneti ühendusi ehitada ja millistele mitte; kes kiiret ühendust ootavad ning kuidas reguleerida võrkude hilisemat haldust.

Kui esmalt pidi kiire internet jõudma kõigi vajajateni 2015. aastal, siis edaspidi nihkus selle eesmärgi tähtaeg 2020. aastale ja nüüd juba 2030. aastale. Praegu teada oleva rahastusmahu ja ehitustempo juures on selge, et ka see korduvalt kaugemale lükatud tähtaeg on kättesaamatu ja pigem liigub Eesti sellises tempos, et kiire internet jõuab turutõrkepiirkondades kõigi vajajateni 2050. aastaks ehk siis ligi kolmandik sajandit algul kavandatust hiljem.

2024. aasta sügise seisuga on turutõrkepiirkondades ehk nn valges alas veel vähemalt 120 000 aadressi, kuhu tuleks kiire interneti ühendused ehitada, kuid praegu nende muredele ajakohast lahendust ei paista.

Riigikontroll avaldas 2022. aasta veebruaris auditi „Interneti juurdepääsuvõrkude rajamise tulemuslikkus“, kus tõdes, et majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) senine poliitika ehitada võimalikult odavalt ja võimalikult palju kiire interneti juurdepääsuühendusi – potentsiaalsete kasutajate sooviavaldusi arvestamata – ei kujuta endast raha tõhusat kasutust. Ühtlasi tuli nentida, et kiire interneti kättesaadavus turutõrkepiirkondades ei ole märkimisväärselt paranenud.

Nüüd, kaks aastat hiljem, on mitmed tollases auditiaruandes esile toodud probleemid jätkuvalt aktuaalsed, aeglustades kiire interneti ühenduste väljaehitamise tempot ja takistades raha tõhusat kasutust.

Eesmärk nõuaks kaks korda kiiremat ehitustempot
Arengukava „Eesti digiühiskond 2030“ kohaselt peaks 2030. aastaks kõikidele Eestis asukohast sõltumata olema kättesaadav ülikiire, usaldusväärne ja taskukohane sideühendus, mis võimaldab luua ja kasutada uudseid teenuseid. Kui tugineda MKMi avaliku konsultatsiooni käigus kogutud andmetele, tuleb järgmiste aastate jooksul kiire internetiga liitumise võimalus luua enam kui 120 000 aadressiobjektile. Selle eesmärgi saavutamiseks pole vaja üksnes lisaraha, vaid ka ligi topelt kiiremat ehitustempot.

Viimase viie aasta jooksul on kiire interneti võrgu ehitamiseks kulutatud üle 27 miljoni euro. Nende aastate jooksul on liitumisvõimalus loodud ligi 46 000 aadressiobjektile. Enim ühendusi on toetusmeetmete abil seni välja ehitanud AS Enefit – üle 42 000. Interneti teenusepakkujaga on neist ühenduse saajatest lepingu sõlminud umbes 24,3% ehk vaid neljandik kasutab kiire interneti ühendust, võrgulepingu Enefit ASiga on sõlminud ligi 34,5% aadressiobjektidest.

Minimaalselt 300 miljonit eurot puudujääki
Tuleb aga tõdeda, et püstitatud eesmärki pole võimalik olemasoleva rahaga saavutada. Kiire interneti juurdepääsuvõrgu ehitamiseks on aastateks 2021–2027 planeeritud 69 miljonit eurot Euroopa liidu toetust. 2024. aasta oktoobri seisuga on toetusteks kulutatud ligi 28 miljonit.
Selleks, et kõik nimetatud 120 000 aadressiobjekti saaksid kiire interneti ühenduse ja arvestades, et ühe ühenduse väljaehitamiseks vajaliku toetuse suurus on 2500 eurot, on vaja lisaks minimaalselt 300 miljonit.

Ebapiisav rahastus piirab ehitustempot ega võimalda saavutada püstitatud eesmärki
Praegune ehitustempo ei vasta seatud tähtajale. Kiire interneti juurdepääsuvõrgu ehitamise esimeses etapis sõlmiti leping OÜga Enefit Connect enam kui 40 000 aadressiobjektile ühenduse väljaehitamiseks maksumusega 20 miljonit eurot. Lubatud ühendused ehitati 2023. aasta lõpuks valmis.

Teises etapis eraldati 10,5 miljonit, et viia ühendus enam kui 7300 aadressiobjektini. Tegelikult ehitati liitumisvõimalus valmis ligi 5900 aadressiobjektile, mille eest maksti välja 7 miljonit eurot toetust.

Kolmandas etapis on planeeritud 2026. aasta alguseks rajada ühendusvõimalusi enam kui 11 000 aadressiobjektile 23,5 miljoni euro eest. 2024. aasta oktoobriks oli neist valmis 478 liitumisvõimalust.

2024. aasta oktoobriks oli ühendus valmis ehitatud ligi 46 000 aadressiobjektile. Aastatel 2019–2023 on valmis ehitatud keskmiselt 9000 kiire interneti ühendusvõimalust aastas.

MKMil on plaanis kulutada järgmise kolme aasta jooksul 15 miljonit eurot aastas. See tähendab lihtsustatult, et maksimaalse toetusega – 3000 eurot aadressiobjekti kohta – on võimalik rajada keskmiselt 5000 ühendust aastas. Kui peale aastat 2027 sellise tempoga kiire interneti ühendusi edasi ehitada, võtab 120 000 aadressiobjektile ühenduste rajamine aega veel ligi veerand sajandit ehk 2030. aasta eesmärk on saavutatav aastaks 2050.

1. Aadressiandmed on ebatäpsed ja katsed neid täpsustada on jäänud viljatuks
MKM ning tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet (TTJA) on aadressiobjektide hulka arvanud objekte, kuhu interneti juurdepääsuvõrku ei ole vaja. Näiteks on sellised majapidamiste juures asuvad kuurid, garaažid jm abihooned. MKM on küll selgitanud, et andmete kvaliteedi parandamise meetodeid analüüsitakse pidevalt, kuid praktikas on jätkuvalt probleeme.

Näiteks kolmanda etapi aadressiobjektide loetelus oli objekte, kuhu Enefit oli ühenduse ehitanud lairiba esimese etapi ajal või oli juba alustamas ehitust. Seetõttu tühistas Riigi Tugiteenuste Keskus mitmetele võrguehitajatele tehtud rahastamisotsused. Andmete ebatäpsus paisutab aga näiliselt aadressiobjektide arvu, sest tegelikkuses ei ole tingimata vaja kõikidesse ehitusnimekirja kantud hoonetesse ühendust rajada – ehkki tänava või küla tervikuna ühendamisel võib nii juhtuda. Lisaks võib juhtuda olukordi, kus võrguehitaja eelistab ühenduse rajamisel pigem eraldi aadressiga abihoonet kui majapidamist, mis tegelikkuses kiire interneti ühendust enam vajaks.

2. MKM ega TTJA ei tea, kes kiiret internetti soovivad, ja seetõttu ei ole võimalik suunata toetusi just suurema nõudlusega piirkondadesse
Kiire interneti sooviavaldusi koguvad internetiteenuse osutajad ja mõned piirkondades tegutsevad võrguehitajad. Info selle kohta, millistes piirkondades on sooviavalduste hulk suurem, ei jõua aga MKMi ja seetõttu ei ole võimalik arvestada sellega toetuste suunamisel. Seetõttu ei ole võimalik planeerida ja ehitada juurdepääsuvõrke esmajärjekorras piirkondadesse ja/või majapidamistesse, mille elanikud on avaldanud soovi saada kiire interneti juurdepääsuühendus.

Sooviavaldusi kogub jooksvalt ka AS Enefit. Sellegipoolest pole aga rahuldatud sooviavalduste hulk oluliselt vähenenud – avaldus on esitatud, aga ühendust pole ehitatud ca 37 800 aadressiobjektile. Sooviavalduse esitanud majapidamistest on saanud liitumisvõimaluse ligikaudu 5000 aadressiobjekti.

Selgituseks: kiire interneti kasutamiseks tuleb soovijal sõlmida võrguleping võrguhaldajaga ja teenuseleping sideoperaatoriga. Pärast kiire interneti võrgulepingu sõlmimist saab klient valida sideoperaatori ja talle sobiva teenusepaketi. Sideoperaatoriga lepingut on vaja selleks, et aadressiobjektil oleks võimalik igapäevaselt kiiret internetti tarbida. Üksnes võrguleping seda ei võimalda.

3. Meetme määruse tingimused lubavad ühendusi ehitada hoonetesse, mis ei ole aastaringses kasutuses ja mille elanikud pigem ei hakka kiiret internetti kasutama
Võrguehitajad valivad sageli välja piirkonnad, kus aadressiobjektid paiknevad tihedalt, kuna sellistes piirkondades on kulu ühe aadressiobjekti ühenduse valmisehitamiseks väiksem. Sageli on sellisteks piirkondadeks aiandusühistud, mille hooned pigem ei ole aastaringses kasutuses, ja seetõttu on nendes piirkondades kiire interneti ühendusega liitujaid vähe.

4. Ei ole määratud, millist tehnoloogilist lahendust kiire interneti ühenduste ehitamiseks kasutada
MKM ja TTJA ei ole määranud põhimõtteid ega kriteeriume, mille põhjal oleks võimalik otsustada, millist juurdepääsuvõrgu ehituse tehnilist lahendust (õhuliin, maakaabel, raadiolahendus, satelliitside või kombineeritud lahendused) eri aadressiobjektide või piirkondade puhul tuleks kasutada. Aadressiobjektide loetelus on majapidamisi, kuhu ei ole majanduslikult otstarbekas vedada maakaablit ega õhuliine. Selliste kaugel paiknevate majapidamiste jaoks tuleks aga välja valida just niisugustele objektidele sobivad tehnoloogilised lahendused ja toetusmeetmed.

5. Väljaehitatud ühenduste kaudu kiire interneti teenusega liitumise osakaal on väike
ASi Enefit andmete põhjal kasutab internetiteenust 24,3% ja võrguteenusega on liitunud 34,5% aadressiobjektidest. Liitumiste parandamiseks on ministeerium eelnevalt lubanud aktiivsemalt kohalike kogukondadega suhelda, kuid liitunute osakaal ei ole viimaste aastate jooksul kasvanud. Võrdluseks: auditi ajal 2022. aastal kasutas internetiteenust loodud ühenduste kaudu 21%.

6. Palju asulaid jääb Eesti Lairiba Arenduse Sihtasutusel võrgust kaugele ja praeguste toetusskeemidega ei pruugi võrguehitajad sinna ehitama hakata
Käimasolevas kolmandas etapis on toetuse suurus aadressiobjekti kohta kuni 3000 eurot ja toetuse osakaal 70% või 95% toetatavatest kuludest. Võrguehitajate sõnul tuleks toetust suurendada, et neil oleks majanduslikult võimalik valmis ehitada ühendused võrgusõlmedest kaugemal paiknevate aadressiobjektideni. Samuti tuleks analüüsida, kas teha täiendavalt investeeringuid tuumikvõrgu laiendamisse, et jõuda kaugemal paiknevate asulateni.

7. Võrkude hilisem haldus on reguleerimata
Puudub kindlus, et edaspidi suudetakse rajatud võrku kvaliteetsel tasemel hallata, sh parandada rikkeid. Olukordadeks, kus näiteks võrguehitajatel ei pruugi jätkuda ressursse rikete parandamiseks või võrguehitajad võivad tegutsemise lõpetada, ei ole lahendust välja töötatud. Samuti ei ole kehtestatud ajalisi nõudeid rikete kõrvaldamiseks.

Mõningatel juhtudel võib probleemiks osutuda asjaolu, et võrguhaldajad tõstavad optilise kaablikiurendi hinda selliselt, et internetiteenuse osutajatel kaob äriline otstarbekus selles võrgus teenust osutada. Seetõttu väheneb kasutajate võimalus liituda teiste teenuseosutajatega. Taoliste juhtumite ennetamiseks ja lahendamiseks tuleks TTJA-l senisest tõhusamalt teha järelevalvet toetuste abil ehitatud võrkudes.

Riigikontrolli hinnangul tuleb kohelda kõiki sideettevõtjaid õiglaselt ja diskrimineerimata ning kasutajatel peab olema võimalus ka tegelikult valida eri sideoperaatorite vahel. Kui neid nõudeid ei täideta, tuleb TTJA-l rakendada toetusmeetme määruses kehtestatud abinõusid, sh nõuda näiteks toetuse tagasimaksmist.

Kokkuvõtteks
Kui eelnevalt kirjeldatud probleemid ei leia lahendust, jäävad kümned kui mitte sajad tuhanded inimesed veel pikkadeks aastateks kiire interneti ühendust ootama – seda ka siis, kui kaabel läheb kiire interneti soovija majapidamisest lähedalt mööda ja teisel pool teed aiandusühistus on igas kõplakuuris võimalus kiire internetiga liituda.

Selleks, et taolisest stsenaariumist pääseda, on vaja piisavalt raha, kiiret ehitust, täpseid andmeid, ühenduste ehitamist enim nõutud piirkondadesse, paremat suhtlemist veel liitumata majapidamistega, vajalike tehniliste lahenduste määratlemist ning tõhusamat järelevalvet toetuse abil ehitatud võrkude kasutamise üle.

 

Autor: TOOMAS VIIRA, riigikontrolli auditijuht
Viimati muudetud: 31/10/2024 08:23:26