Lapse heaolu eest vastutavad ennekõike tema vanemad – ka lahku minnes on oluline, et täiskasvanud suudavad vaatamata isiklikule valule seada esikohale lapse huvid.  Aga mis siis saab, kui see ei õnnestu? Püüan selgitada vanemate vaheliste vaidluste lahendamise protsessi, selle keerukust ja lastekaitsetöö eripärasid, sest iga pere lugu on ainulaadne ning valemit ideaalseteks lahendusteks ei ole.

Laste elukorraldusega seotud vaidlused on kõigi osapoolte jaoks keerulised ja emotsionaalsed, ka vanemate nägemus oma lapse elukorraldusest võib olla väga erinev.  Harvad ei ole olukorrad, kus osapooled hakkavad last ühes või teises suunas mõjutama, igaühel on oma tõde ja laps, kes armastab mõlemat vanemat, peab selle kõige keskel toime tulema.

Suhtlus- ja hooldusõiguse vaidlused on üheks keerukamaks osaks lastekaitsetöös. Seda seepärast, et enamasti vaidlevad kaks võrdselt head vanemat, kes soovivad oma lapse elus suuremat rolli. Kuigi kumbki vanematest ei ole lapsele halb või kahjulik, võib vaidlus minna sedavõrd teravaks, et see hakkab last kahjustama.

Lisaks on suhtlus- ja hooldusõiguse vaidluste hulgas omajagu neid juhtumeid, kus üks vanem on olnud teise vanema või ka lapse suhtes vägivaldne. Kuna lähisuhtevägivald on tihti varjatud, võib selle märkamine ja selle mõjuga arvestamine olla keerukas, kuid lapse huvide eest seismine on neis olukordades seda olulisem.

Kes ja mida teeb suhtlus- ning hooldusõiguse vaidlustes?
Selleks, et toetada rahumeelset lapse kasvatamist ka peale lahkuminekut, pakub riik perelepituse teenust. Ekslikult eeldatakse vahel, et perelepituse kaudu soovitakse peret ühendada. See ei ole nii ja tegelik eesmärk on toetada seda, et vanemad saaksid ka peale lahkuminekut last rahumeelsete kokkulepete alusel kasvatada. Perelepitust on riik pakkunud pea kaks aastat ja selle aja jooksul oleme aidanud üle 600 lapsevanema rahumeelsete ja stabiilsete lahenduste leidmisel.

On ka neid juhtumeid, kus perelepituse kaudu kokkulepete sõlmimine ei ole võimalik. Näiteks, kui vanemate vahel on kooselu ajal või järel ilmnenud lähisuhtevägivalda ja neid ei saa kohelda võrdsete partneritena, mida lepituse läbimine eeldab. Vägivald paarisuhtes ei tähenda automaatselt seda, et üks vanem enam ei saa last kasvatada. Küll aga tuleb selliseid juhtumeid eriti hoolega jälgida, et ei tekiks kahju lapsele. Oluline on mõista, et lähisuhtevägivald mõjutab last ka siis, kui ta otseselt vägivalla adressaadiks ei ole.

Kui vanemad vabatahtlikult kokkuleppele ei jõua, teeb otsuse lapse elukorralduslikus küsimuses kohus, kes peab esmajoones lähtuma lapse huvidest ja heaolust. Seega, kui vanemad ka kohtumenetluse ajal ise kokku ei lepi, teeb kohus lahendi, mis vastab tema hinnangul kõige enam lapse huvidele. Oluline on ka teada, et perekonaaasjades on võimalik samas küsimuses ka uuesti kohtusse pöörduda kui asjaolud on muutunud.

Kui järg jõuab kohtusse, tuleb kõigil hakata täitma kohtu otsust.

Lapse huvide väljaselgitamiseks vestleb kohus enamasti lapsega ja palub arvamust lastekaitsetöötajalt. Lisaks määratakse neis vaidlustes enamasti lapsele riigi poolt advokaat, kelle roll on samuti seista vaidluses lapse huvide eest. Kohus võib koguda ka muid tõendeid või arvamusi, kui ta seda vajalikuks peab.

Jõustunud või viivitamatult täitmisele kuuluv kohtulahend on täitmiseks kohustuslik kõigile osapooltele, sh lastekaitsetöötajale. Kui kohtulahendit ei täideta vabatahtlikult, on täitmist soovival vanemal õigus pöörduda täituri poole täitemenetluse algatamiseks – see peaks olema äärmuslik lahendus, kuid täna ainus seaduslik viis tagada kohtulahendi täitmine. Kui tegemist on lapse üleandmise või lapsega suhtlemisega, kaasab täitur toimingu tegemise juurde ka kohaliku omavalitsuse esindaja, kelleks on enamasti lastekaitsetöötaja. Seejuures on oluline ühiselt tagada, et täitmise toiming oleks läbi viidud võimalikult lapsesõbralikult.

Kes saab otsustada lapse perekonnast eraldamise?
Sellisel moel lapse üleandmine ja lapsele turvalise keskkonna tagamine turvakodus, on äärmuslikud. Mitte mingil juhul ei ole õigustatud rüseluse tekkimine lapse üleandmisel. Siinkohal on hea veel kord meenutada, et esmane vastutus lapse õiguste ja heaolu tagamise eest on alati lapsevanemal. Nii lastekaitsetöötaja kui ka teiste spetsialistide roll on eelkõige toetada lapsevanemat lapse õiguste ja heaolu tagamisel.

Lapse heaolu tagamiseks karmimalt sekkuda, sh vanema õigusi piirata või last perest eraldada on võimalik erandlikel juhtudel ja selleks peavad olema väga kaalukad, lapse heaolu tagamisest lähtuvad põhjused. Enamasti otsustab selliseid asju kohus pärast põhjalikku asjaolude kaalumist.

Erandina on lapse lühikeseks ajaks ehk kuni 72 tunniks ohututesse tingimustesse, sh turvakodusse paigutamine võimalik ka ilma kohtulahendita. Selle eelduseks on, et laps on tema elu või tervist ohtu seadvas olukorras, mistõttu on tarvis koheselt sekkuda ja laps ohututesse tingimustesse viia. Sellistes olukordades võib seda teha lastekaitsetöötaja või politsei.

Turvakodu on pelgupaik, kuhu vanemate võitlus ei ulatu
Kui lapse üleandmist või temaga suhtlemist puudutavates asjades on käimas täitemenetlus, võib vajaduse korral ka täitur tõstatada küsimuse lapse ajutiseks paigutamiseks turvakodusse. Sellistel juhtudel lahendab selle küsimuse kohalik omavalitsus. Lapse heaolu tagamiseks on hooldusõigusliku vanema loal või kohtu otsusel võimalik, et laps on turvakodus ka kauem kui 72 tundi, kuid ka see on väga äärmuslik.

Turvakodus on tagatud lapsesõbralikud tingimused, et kriisiolukorras oleva lapse eest ajutiselt hoolitseda. Kuigi esimene võimalus võiks alati olla lapse lähedased, siis väga suure vanemate vahelise konflikti puhul ei pruugi olla võimalik lähedaste juures lapsele rahulikku keskkonda tagada. Väga keerulistes olukordades võib turvakodu ollagi ainuke, kõigist halbadest variantidest parim ajutine lahendus – koht, kuhu vanemate vaheline võitlus ei ulatu, kus on rahulik ja turvaline.

Kui vanema suhtlusõigust ei ole kohtumääruse alusel piiratud, võib vanem üldjuhul oma turvakodus viibiva lapsega suhelda. Suhtlus ei tohi häirida teisi turvakodus viibivaid lapsi, kes on samuti mingi kriisiolukorra tõttu vajanud turvalist keskkonda. Seega lasub täiskasvanutel kohustus austada ka teisi sinna sattunud lapsi ning nende haavatavat olukorda. Ka meile esmapilgul süütuna tunduvad tegevused võivad mõjutada haavatavas olukorras olevate laste seisukorda.

Mida saan teha, kui ma ei ole rahul oma lastekaitsetöötajaga?
Lastekaitsetöötajad on missioonitundega inimesed, kes tahavad alati teha lapse jaoks parima otsuse. Laste elukorraldusega seotud vaidlustes on üsna tavaline, et lastekaitse ja ühe või mõlema vanema nägemused lapse huvist on erinevad ning üks osapool tunneb enda õiguste riivet. Kui erimeelsused on tekkinud, on esimene samm lastekaitsetöötajale endale rahumeelselt ja selgelt väljendada, millega ja miks rahul ei olda. Samas on arusaadav, et see ei pruugi olla lihtne ega ole igas olukorras mõistlik.

Kui vanem tunneb, et lastekaitsetöötaja on lubamatult valinud teise vanema poole, tuleks väljendada oma rahulolematust lastekaitsetöötaja otsesele juhile kohalikus omavalitsuses. Seda võib teha nii suuliselt kui kirjalikult, ent kirjaliku pöördumise korral on suhtlus tõenäoliselt konkreetsem ja selgem.

Lastekaitsetöötaja on kohaliku omavalitsuse ametnik, kes vastavalt avaliku teenistuse seadusele peab oma ülesandeid täitma ausalt, asjatundlikult, hoolikalt ja erapooletult. Lastekaitsetöötaja on kohustatud juhinduma seadusega kooskõlas olevatest teenistusalastest juhistest ja korraldustest ning oma ametijuhendist. Seda saab kontrollida eelkõige tema juht, sh läbi teenistusliku järelevalve

Kaebusega lastekaitsetöötaja tegevuse peale võib pöörduda ka sotsiaalkindlustusameti (SKA) poole. SKA järelevalve keskendub seadusest tulenevate lastekaitsealaste ülesannete täitmisele – kas lastekaitsetöötaja peab kinni tähtaegadest, kas ta teeb juhtumikorraldust, kas lapse ja pere abivajadus on hinnatud jne. Järelevalvemenetluse alustamise üle otsustab SKA iga juhtumi puhul eraldi. Kui kaebus puudutab lastekaitsetöötaja kutse-eetikat ja kahtlusi, kas ta võib olla kallutatud, siis nende küsimuste lahendamise roll on endiselt omavalitsusel. Kui omavalitsus seda taotleb, on SKA-l võimalik lastekaitsejuhtumite lahendamisel ka abi pakkuda ehk teha lastekaitsega koos abivajaduse hindamisi ja selgitada välja, kus on probleemide kese, mida lahendama asuda.

Lisaks seisab laste õiguste ja huvide eest lasteombudsman, kes muuhulgas saab kontrollida seda, kas lisaks lastekaitsele ka muud ametkonnad on lapsega seotud küsimuste lahendamisel lähtunud lapse parimatest huvidest.

Kuidas lastekaitsetöötaja oma otsuseid teeb?
Lastekaitsetöötaja juhindub lastekaitseseadusest, mille tähtsaim kohustus on lähtuda kõiges lapse huvidest. Selline kohustus on tegelikult kõigil, kes lapsega kokku puutuvad, sh vanematel. Seadus kohustab kõigi last mõjutavate otsuste vastuvõtmisel, vastu võtmata jätmisel ning eri võimaluste vahel valimisel välja selgitama lapse huvid ja lähtuda otsuse tegemisel nendest kui esmatähtsast kaalutlusest.

Lastekaitsetöötaja vestleb lapse ja perega, aga ka teiste spetsialistidega, kellel võib olla olulist infot lapse ja pere olukorra kohta. Lapse heaolu hindamisel kasutavad lastekaitsetöötajad peamiselt lapse heaolu hindamise käsiraamatut, mis annab tervikliku ülevaate ja juhise lastekaitsetöötajatele.

Üheks olulisemaks nõudeks on, et lapse abistamisel kasutatavad meetmed parandaksid lapse ja last kasvatava isiku vahelisi suhteid. Lapse heaolu käsiraamatus on välja toodud terve rida soovitusi, kuidas teha koostööd lapse ja vanemaga, sh ka neil juhtudel, kui lapsevanem on keeldunud koostööst.

Lapsega vestlemise eesmärk on kuulata ära lapse arvamus ja selgitada lapsele nii enda rolli kui ka seda, milliseid otsuseid ja miks lapse osas on tehtud. Eriti oluline on, et lastekaitsetöötaja selgitaks lapsele otsuseid, mille osas lapse huvid ja lapse arvamus ei ole ühtinud.

Kuigi olukorrad, mis lastele ja peredele raskusi valmistavad, on erinevad, siis lastekaitsetöö põhialuseks peab alati olema avatud, toetav ja usalduslik suhtlus, et saada võimalikult täpselt aru, millised on probleemid ja millest need võivad olla tingitud. Töös juhindutakse ka sotsiaalvaldkonna töötaja eetikakoodeksist.

Kuigi perega on kontaktis enamasti üks lastekaitsetöötaja, peaks ta olulisi otsuseid arutama ka oma juhi või kolleegidega. See on oluline, sest otsused, mida teha tuleb, on väga rasked ja tihti tuleb otsustada kiiresti. Seetõttu võib juhtuda, et tagantjärele ilmneb uute asjaolude valguses, et mõni otsus ei osutunud õigeks või et rohkemate teadmiste pinnalt oleks saanud teha parema otsuse. Kui tegemist ei ole seaduse rikkumise või tõsise lapse heaolu ohustamisega, on oluline, et lastekaitsetöötaja saaks ka oma vigadest õppida. Lastekaitsetöötajatele pakub tuge ka see, kui kohalikus omavalitsuses on hästi korraldatud toetamise süsteem.

Kuidas aidata aitajat?
Lastekaitsetöö on küll palju arenenud, kuid süsteemis on veel mitmeid kohti, millega riik ja kohalikud omavalitsused peavad pingutama. Üheks murekohaks on see, et lastekaitsetöötajad on sageli ülekoormatud, nende töö on emotsionaalselt ja vaimselt väga raske, puudub piisav tugi ning see viib läbipõlemise ja töölt lahkumiseni.

Kui lastekaitsetöötajad kiirelt vahetuvad, ei saa laste ja peredega usalduslikku sidet tekkida. See aga on aluseks, et päriselt mõista, mis peredes toimub ja kuidas lastekaitsetöötaja või teised spetsialistid saavad neid parimal viisil toetada.

Muresid on mõistagi rohkem ja need kaardistasime mullu lastekaitseseaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuses. Peamiselt just selle alusel toimub praegu lastekaitsesüsteemi arendamine, millega saab end kursis hoida sotsiaalministeeriumi veebilehekülje „Lastekaitse valdkonna arendamine” kaudu.

Miks lastekaitsetöötaja ei selgita oma otsuseid avalikkuses?
Kui vaidlused lähevad väga tuliseks ning väljuvad kitsast pere- ja spetsialistide ringist, tekib kõrvalseisjatel alati tähelepanekuid, inimlik on valida pooli ja küsida küsimusi. Lastekaitsetöötaja neile oma kutse-eetikast lähtuvalt vastata ei tohi ja ajakirjanduseetika koodeks ütleb, et vanemate vaidlusi laste hooldusküsimuste üle üldjuhul ei kajastata.

Mõnikord paisub aga teema nii suureks, et teisiti ka enam ei saa. Sellisel juhul on jätkuvalt kõige olulisem kaitsta last. See tähendab lisaks lapse turvalise elukorralduse küsimustele ka seda, et austatakse lapse privaatsust. Pildid, videod ja helifailid lapse haavatavast olukorrast võivad jääda last saatma ja üleelamisi põhjustama kogu eluks.

Iga pere lugu on ainulaadne ja täpset, igaühele sobivat juhist igaks elujuhtumiks anda ei saa. Lastekaitsetöötaja ja ka kohus teevad otsuseid parima teadmise põhjal, mis neil otsuse tegemise hetkel on. Lapse jaoks kõige parem on, kui vanemad suudavad lahku minnes seada esikohale lapse huvid ega tõmba last kaasa omavahelistesse vaidlustesse.

 

Autor: HELEN JÕKS, sotsiaalministeeriumi lastekaitsepoliitika juht
Viimati muudetud: 24/10/2024 08:53:07