Mariko ja Evar leiavad Vana-Võromaa kaardi pealt eksimatult üles selle koha, kus nende pereks saamise lugu alguse sai. Foto: Kadri Ugur

Varsti on võru keele nädal. Sel puhul tutvustab LõunaLeht tublisid Võrumaa inimesi, kelle head tööd on märgatud nii kodus kui kaugemal, ja kelle poole pealegi võib alati pöörduda võro keeles.

Võro instituudi üks kabinet on otsast otsani nimesid täis. Neid on raamatutes, kaartidel, arvutites, tunnustatud nimeuurijate Mariko Fasteri ja Evar Saare peades ja arvata võib, et ka ruumi õhus. Mariko ja Evar räägivad nimedest nii, nagu lõikaksid kihilist kooki: ühekorraga lõikab nende mõte nii nime päritolu, tähendust kui muutumist ning peale selle oskavad nad näha ka nimemuutuste taga olevaid ühiskondlikke protsesse.

Iseseisvumisaeg, külanimed ja keel
Evar jõudis onomastika ehk nimeõpetuse juurde 1990ndate alguses, mil hakati taastama külanimesid. Oma külanime taastamisest sai suurem ringisõitmine ja inimeste küsitlemine: mis kohanimesid tegelikult kasutatakse ja mäletatakse? Ja sealt edasi tuli huvi igasuguste paiganimede vastu, nagu näiteks nurmed, teeristid, künkad ja muu selline. „Võromaal oll sääne komme, et ku talo mitmes jagati, sis sai egä talo uma nime, ja üttekokko kutsuti näid küläs. Tuuperäst sai näid väiksid küläkeisi häste pallo,“ seletab Evar. Aga see ei sobinud nõukogude ühtlustamishimu ja suurusemaaniaga ja nii pandigi mitu küla kokku ühe nime alla. Inimesed teadsid küll, et nad elavad külas A, aga ametlikuks aadressiks oli neile küla B. Iseseisvumise käigus hakati oma vanu külanimesid tagasi tahtma ja ühismajandi osakonna nime asemel võeti jälle kasutusele küla nimi.

Diplomitööks uuris Evar võru keele kasutamist kohalikus ajakirjanduses ja tabas õnneks just seda perioodi, mil võru keele staatus muutus. Joodikute, veidrike ja pullitegijate keelest sai korraga iseseisvuse, protesti ja mässumeelsuse keel. „Tuu tull väega ruttu. Ja sis ma sai arvu, mille om tähtsä, et olõman suurõmbit ja vähembit kiili. Vinne kiil oll tuudaigu nigu tä oll, eesti keelen oll kah pallo kantseliiti seen, a võro keeli sai asjust kõnõlda nii, nigu nä periselt ommava,“ meenutab Evar.

Filmist saadud Jaapani nimi
Mariko nimi pole Eestis sugugi tavaline. Allikaks oli üks kinos nähtud film ja nime ihaldasid oma tütrele panna lausa kaks sama küla naist. Mariko ema sünnitas varem ja nii ta läks.

Pärast Varstu keskkooli läks Mariko ülikooli kirjandust õppima. Aga keeleteadus võitis. Pisike uurimistöö võru keele kirjaviisidest tundus piisavalt põnev, et tulla Võro instituuti ja hakata Evari käe all nimede maailma nuusutama. „Tuukõrd ollgi Evar ainukõnõ nimeuurja,“ meenutab Mariko. Ka bakalaureusetöö tegi Mariko nimedest ja läks hiljem edasi õppima Helsingi ülikooli. See oli ja on üks väheseid kohti maailmas, kus sai õppida päris ehtsat nimeteadust, mitte ainult nimekorraldust.

Töösuhtest sai varsti alguse perekond. Võru- ja Setomaa nimed said ühel hetkel risti-põiki kirja pandud ja kaardile kantud. Aga õnneks teeb elu nimeuurijatele kogu aeg tööd juurde ja selle sajandi nimearengud on hoopis ootamatud. Näiteks on järveäär jagatud kruntideks ja nimetatud need Järveveereks, Järverannaks, Järveotsaks, Järvekaldaks, Järvesaluks jne. „Vai sis omma tsillokõsõ põllu suurõs nurmõs liidetü,“ seletab Mariko. „Suurpõllumiihi mastaabi ommava tõsõ, nä tahtva suurembit nurmi,“ kinnitab ka Evar. Tihtipeale antakse põldudele nüüd nimed rendileandja järgi ja need on sageli naised. Vanasti naisenimelisi põlde ei olnud, aga nüüd on näiteks Salme või Inge nurm täitsa tavaline. Niisamuti antavat uutele kruntidele tihtipeale nimi oma kadunud vanaema järgi. Sooline tasakaal nimemajanduses on muutunud naiste kasuks. Seda ei juhtuks, kui midagi poleks muutunud kogu ühiskonnas.

Nimeteadus on koostöö
Nimesid uurivad keeleteadlased, ajaloolased, ühiskonnateadlased, geograafid ja kes kõik veel. Aga mille järgi üldse nimesid antakse? Teinekord anti paigale nimi selle järgi, milline põlluvili seal kõige paremini kasvab. Meie jaoks on need tähendused juba sama hästi kui kadunud. Kas keegi saab veel aru, et Nisumäel kasvas nisu hästi või et Sõõrumaa märkis kehvapoolset põllumaad, kus saagi saamiseks tuli teha alet ehk võru keeles sõõrdu?

„Nimetiidläne om nigu detektiiv vai tohtrõ, kiä ots tsillokõisi fakte ja pand näist sis tervigu kokko,“ mõtiskleb Mariko. Kõigepealt vaadatakse kohta, siis vanu kaarte, seejärel arhiividokumente. Neid viimaseid saab õnneks uurida ka internetis. Loomulikult on tähtis ka see, mis keeles on vanad arhiiviallikad kirja pandud: venelane või poolakas pani kuuldud nime kirja hoopis teistmoodi kui sakslane või rootslane. Ja kui kusagilt tuleb välja mingi peidus olnud ürik, kus mõnda asulat nimetatakse hoopis varem, kui seni teada oli, siis ega see ei olegi alati rõõmus uudis: külaselts on oma paiga loo juba selgeks mõelnud, mälestuskividelegi aastaarvud raiutud ja nüüd siis tuleb kõik ümber teha! Samamoodi võib juhtuda, et mõne paiganime tähenduse või päritolu kohta ilmub välja hoopis uut infot.

Teeme puust ja punaseks. Kust on Vorstimäe oma nime saanud? Geograaf pakuks vast, et mägi on vorstikujuline. Rahvaluuleteadlane leiab ehk vana jutu, kus mõisnik sõi mäe peal vorsti. Nimeteadlane leiab seose sõnaga Forst, mis saksa keeles tähendas metsa (vrdl ingl. k. forest). Seejärel võib paigale ju uuesti peale vaadata: kas mägi on metsane? Kas ta võis metsane olla siis, kui nime esimest korda mainiti? Evar soovitab ka vanu kaarte põhjalikult uurida: kui Vorstimäe jääb mõisa äärealale, siis ilmselt hariti see üles veidi hiljem kui mõisa süda. Siis võiks küll kalduda metsa, mitte vorsti poole. Ei peaks ka Varstu nimi kuidagi vorstiga seotud olema, ometi on vene kroonikates selle paiga kohta 16. sajandil pruugitud nime Kolbasa. Mine siis võta kinni, kas tegi tõlkija kirjutajaga nalja või mitte.

Nimetamine on moeasi
Paikadega võib üsna kergesti juhtuda, et seos paiga ja nime vahel kaob ja asemele tuleb hoopis uus nimi. Nii võis juhtuda Võro ojaga, mis on vanade kaartide peal täitsa olemas, aga siis kuidagi Koreliks muutunud. Moevärk on ka inimeste nimed. Perenimed püsivad kindlamalt paigal, aga eesnimede mood paistab tegevat saja-aastaseid ringe: samad nimed tulevad tagasi üle ühe-kahe põlvkonna. Hoopis huvitav on aga lugu loomanimedega.

„Ku lehmi vai tsiku oll veidü, sis panti näile nimi mändsegi esieräligu tunnussõ vai sünnüao perrä. Suurõl majapidämisel tull lehmänimmist puudus kätte ja sis naati näile naasõnimmi pandma,“ räägib Mariko.

Nüüd on lehma number arvepidamises tähtsam kui paberile pandud nimi, aga koerad-kassid kannavad uhkelt nimesid Mattias, Sofi, Bella ja Hugo, mida sada aastat tagasi pandi lastele. „Egä imä taht umalõ latselõ umanäolist nimme. A ku nakkami ildamb uurma, tulõ vällä, et samal aol omma mitmõ imä peris üttemoodu mõtõlnu ja ummilõ latsilõ sarnadsõ nime pandnu,“ lisab Mariko juurde.

Niisiis on Mariko, Evari ja teiste nimeteadlaste tööl kohanimedega ring peal ja raamat kaante vahel. Sama kaugele on jõudmas perekonnanimede uurimine. Ees ootavad veel eesnimed, lasteasutuste nimed, firmanimed, toidunimed, varjunimed, tootenimed, hüüdnimed ja kõik muu, mis põnevasse nimemaailma mahub.

Teaduskraadid ja auhinnad
Mariko Faster, doktorikraad, 2020, (juh) Karl Pajusalu; Janne Santeri Saarikivi, Hargla kihelkonna vetenimed Eesti-Läti piirialal.

Mariko Faster, magistrikraad 2005, (juh) Karl Pajusalu, Ajaloolise Võrumaa ja Setumaa kohanimede determinandid.

2017 Keeleteo auhind Eesti kohanimeraamatu koostamise eest
2012 Keeleteo rahvaauhind võrukeelsete keelepesade töö käivitamise eest

Evar Saar, doktorikraad, 2008, (juh) Karl Pajusalu, Võrumaa kohanimede analüüs enamlevinud nimeosade põhjal ja traditsioonilise kogukonna nimesüsteem.

Evar Saar, magistrikraad, 2001, (juh) Karl Pajusalu, Räpina ja Vastseliina kohanimed : sünkrooniline ülevaade ja andmebaas.

2017 Keeleteo auhind Eesti kohanimeraamatu koostamise eest
Valgetähe teenetemärgi V klass 2004. aastal.

 

 

 

Autor: KADRI UGUR
Viimati muudetud: 17/10/2024 09:02:48