Kuigi Kristen Michali valitsus on töötanud vaid paar kuud, on paratamatu, et sajast kriitikavabast päevast ei saa juttugi olla. Nüüd on küll peaminister öelnud, et maksurahu kehtib järgmiste riigikogu valimisteni, kuid maksupoliitikas toimunud paaniline rapsimine õõnestas põhjalikult nii töötajate kui ka ettevõtjate kindlustunnet. Otsused on sündinud kitsa ringi aruteludes suletud uste taga ning kõigile teistele pakutakse vaid pealtvaataja rolli.

Ilusad lubadused, valus reaalsus
Hiljuti välja käidud nelja-aastane 160 miljoni euro suurune investeeringute toetusskeem on reformierakondlikult kavalalt üles ehitatud, sest laia naeratuse saatel saab avalikkusele rääkida ettevõtluse ja suurinvesteeringute toetamisest ning võib aimata, et see saab kohustuslikuks ja põhiliseks jutupunktiks.

Valitsuse välja käidud nn lai julgeolekumaks peab aga rahvalt ja ettevõtetelt 2028. aastaks kokku tooma ligi 2,5 miljardit eurot täiendavat maksutulu. Kui käibemaksu ning füüsilise isiku tulumaksu tõstmine 2% võrra läheb otse Eesti inimeste rahakoti kallale, siis ettevõtete 2% kasumimaks on tundmatu suurus. Maksueksperdid ja ettevõtjad on juba juhtinud tähelepanu, et tegu on täiesti uue olukorraga, mille täpset tulemust on raske prognoosida. Õigupoolest ei ole prognoosidega lood sugugi lihtsad, iroonilise näitena otsustas rahandusministeerium salastada 75 aastaks endise ministri ja riigikogulase Siim Kiisleri teabenõude koalitsioonilepingu sõlmimise ajal kokku lepitud maksutõusude mõju osas riigieelarvele.

Veelgi enam, riigikontrolör nentis, et riigil ei ole jätkuvalt päris selget ülevaadet, kui palju on riigiasutustel tegelikult raha kasutada. Nii võib aasta lõpus taas üle jääda kaks miljardit, aga ka vähem või rohkem – keegi ei tea! Selle kõige tulemusena on hakanud avalikult sõna võtma paljud majanduseksperdid ja ettevõtjad (kes ehk muidu seda nii tihti pole teinud) hoiatades olukorra eest, kus segadust saab nii palju, et Eesti majanduskeskkond – võrreldes naaberriikidega – satub üsna suure löögi alla.

Kriitikuid ei sallita
Teatavasti vajatakse keerulistel aegadel tugevaid juhte, kes julgeksid kiirelt otsustada, kuid riigi maksupoliitikas võib hoogtööna tegutsemine hiljem valusalt kätte maksta. Majanduskeskkonda ning inimeste käekäiku mõjutavad maksupoliitilised otsused vajavad põhjalikke analüüse, mis näitaksid, mida üks või teine stsenaarium endaga kaasa võib tuua. Nüüd oleme aga jõudnud juba olukorda, kus isegi maksutõusude mõjule lüüakse juba mainitud AK-tempel peale ning „rusikas lauale“ meestega on valitsust omajagu õnnistatud. Kriitikute asjatundmatuks tembeldamine on kalk kaitsetaktika, et keegi ei mõtlekski mingit teist arvamust välja käia. Omamoodi kõlavalt virutas rusika lauale ka siseministrist sotside esimees, kes lubas, et ettevõtjate maksustamist võib ka öösel arutada, peaasi et asjaga ühele poole saab.

Paljuski võib sellise toksilise õhkkonna tekkimise põhjus olla kantud valitsuskoalitsiooni suurest häälteenamusest parlamendis, mis võimaldabki käituda just nii, nagu parajasti pähe tuleb. Ning kui võim on piisavalt tugevalt pihku surutud, võib kergelt tekkida teadmine, et sellega käib kaasas absoluutne tarkus kõike otsustada teisi kuulamata. See on aga tee, mis meelitab juurde vaid klakööre ning tõrjub eemale neid, keda tegelikult peaks kuulama. Miks keegi peakski tahtma tulla nõu andma, kui igasuguse eriarvamuse järel lüüakse otsaette silt „asjatundmatu“. Nii jõudis rahandusminister rahvusringhäälingu eetris teatada, et arvamust on avaldanud inimesed, kes pole varem riigi vastu huvi tundnud, aga nüüd on neil omad huvid mängus ning riigirahandusest ei teata tuhkagi. Ja eks neid näited võiks tuua veel palju.

Aktsiisid, visiiditasud, võrgutasud ...
Kogu selle arvete klaarimise juures riigieelarve täitmise nimel kaapab hoolega kõikjal riigi see käsi, mis sugugi lahke ei ole. Nii tõusevad alkoholi- tubaka- ning bensiiniaktsiis järgmise kahe aastaga 10 protsenti ja justkui ülla eesmärgi nimel, teha kallimaks kahjulike kaupade tarbimine. See pole veel aga kõik – selleks, et eriarstile pöördujad mõtleksid, kas nad ikka on piisavalt haiged, et suisa tohtri juurde minna, tuleb uuest aastast välja käia neli korda suurem summa. Seegi pole veel aga kõik! Juba oktoobrist asus Elektrilevi kokku koguma 7 protsenti suuremaid võrgutasusid ning kehtestas kõigile pakettidele kuutasu. Kuidagi kokkuhoidlikult majandada sealjuures ei õnnestu, sest võrgutasu maksad igal juhul, võid kindel olla.

Kardetavasti tuleb selliseid varjatud maksustamise näiteid üha juurde ning kodanik peab hoolega jälgima, mis talle endale pärast seda kõike veel üldse rahakotti alles jääb. Loomulikult on nii mootorikütuse maksumus kui ka elektrihinna komponent just need, mis veavad eest teiste kaupade ja teenuste hinnatõusu. Kohati põhjendatult, kuid kahjuks kohati ka tingituna lihtsalt sobivate olude ära kasutamisest.

Eestis on hinnad viimastel aastatel kasvanud väga kiiresti ning mitmed ühiskonnagrupid on seetõttu silmitsi keerulise majandusliku olukorraga. Palgavaesus ei ole kahjuks enam uudissõna, mistõttu on inimestel muremõtted kerged tulema, kui teed tööd, aga ikka ei tule omadega välja. Ühel hetkel ületab riik otsese ja kaudse maksustamisega paratamatult tasakaalupunkti, kus järjest rohkem inimesi peab hakkama sõna otseses mõttes elus püsimiseks sotsiaalsüsteemi poole pöörduma. See toob aga omakorda kaasa selle sektori kulude kasvu riigile ning lumepall veereb üha edasi.

Kuulake ometi nutikaid inimesi!
Hiljuti jõudis meediasse oluline avalik pöördumine, paljud suurettevõtjad väljendasid valmisolekud moodustada tasuta töötav nõuandev koda, mis aitab riigisektorit teadmistega, kuidas teha neid keerulisi otsuseid, mis on praeguses olukorras hädavajalikud – sealhulgas ka riigisektori jõuline kärpimine ja koondamine.

Arvestades, et kärpida on vaja umbes miljardi jagu, võiks ju oodata, et seda pöördumist võetakse tõsiselt ning initsiatiivi üles näidanud inimesi seekord valitsuse liikmete poolt ei sõimata. Tasub lahti lasta dogmast, et poliitikutele valimistel antud mandaat tähendab automaatselt riigijuhtimise oskust. Tihti on kõrvalseisjatel asjale hoopis selgem vaade ning oleks sulaselge rumalus seda mitte kuulda võtta. Olukord nõuab ühist tegutsemist ühise eesmärgi nimel ning Reformierakonnal tasub käituda lõpuks ometi nii, nagu rahvale räägitakse: võimulolija peab olema alandlik.

 

Autor: LAURI LAATS, riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees
Viimati muudetud: 10/10/2024 08:38:01