Foto: Raimond Viik

Ühel augustikuu kaunil pärastlõunal väljus suvises päikeselõõmas ja -säras Tartus Emajõe avaturu sadamast mootorlaev Arabella Luunja suunas. Kasutades keskaegset Pärnu-Pihkva hansa kaubateed, oli seekord sõit lühike, pisut üle tunni. Luunjas tuli istuda suurde mugavasse autobussi sõiduks Pilkale, et meenutada põhjanaabri toel soomepoiste ja Tartu õppursõdurite viimast kaitselahingut 80 aastat tagasi.

Eesti rahva võitlusvalmidusse usu kaotanud riigijuhid valisid 1939. ja 1940. aastal hääletu alistumise, aga soomepoisid näitasid, kui põhjendamatu see oli. Omaaegsed punased agitaatorid sokutasid 25. augusti puhul Tartu Pariisi kõrvale, omistades mõlemale linnale võrdse tähtsusega ühise päeva, suutmata eristada vabastamist ja taasokupeerimist! Põhiliselt käsirelvadega soomepoisid lõid aga raskerelvastusega punaarmeelased Tartust välja – ega muidu saanud rindejoon 17. septembril linnast palju kilomeetreid lõunas olla.

Eesti ja Soome riigilipu, samuti rahvuslike organisatsioonide lippude rivi ja kalmuküünlaga ehitud soomepoiste mälestusrist ning lahinguväli võtsid vastu sadakond ajaloohuvilist ja soomepoiste mälestuse austajat. Ürituse avas Raimond Viik hümni taustal ning see jätkus sõnavõttude ja isamaaliste laulude saatel. Kõnelejate rivi oli esinduslik: kohal oli Sangaste kirikuõpetaja, kohalike omavalitsuste ja mitme organisatsiooni ning erakonna tervitajad, maavalduse omanik Heldur Peterson, lisaks lauljad Äksist, kus soomepoisid oma mehetegudega kodumaa vabastamist alustasid.

Siin minu sõnavõtt.

Kallid siinolijad! Lubage teid tervitada Petserimaa suveülikooli, Tartu Rahu Põlistamise Seltsi ja Isamaa erakonna poolt! Suur tänu neile, kes väsimatu järjekindlusega seda soomepoiste üritust Pilka väljadel korraldavad, esmajoones Raimond Viigile, kes tegutseb siin juba aastaid! Kahjuks on nii, et meie pisut poliitiliselt vildakalt kallutatud moeharjumused ei võimalda väärikalt austada teises maailmasõjas võidelnud eesti sõdureid, aga siin Soome vabariigi ja soomepoiste varjus saame seda pidulikult ja segamatult siiski teha.

Kummardus soome-ugri rahvaste kõigi aegade kõige väljapaistvamale väejuhile marssal Karl Gustaf Mannerheimile, kelle alluvuses sõdisid ka meie soomepoisid. Kahjuks meil endil tema mõõtu väepealikku polnud. Pilka lahingu mälestusristi kõrval lehvib Eesti Vabariigi Petseri maakonna lipp. Ikka selleks, et mälestada selle kandiga seotud paarikümmet soomepoissi.

Mõned nimed tutvustuseks. Leo Reissar, Mikitamäe koolijuht ja kodu-uurija, Tartu võimlemistreener Uno Sahva ja spordikooli direktor Jüri Suija. Petserimaal on üsna tihe side Soomega. Sealt pärit Reko Paulo oli enne sõda Helsingis restoranipidaja, kelle pärandvarast moodustati 70 aastat tagasi temanimeline fond. See on toetanud miljonite markade ja sadade tuhandete eurodega soome kultuuri. Meil on heameel, et meie mees on saanud Soomele kuidagi kasulik olla. Lisan, et Reka Paulo poeg Teppo langes jätkusõjas Karjala kannasel ja on maetud Hietaniemi kangelaskalmistule.

Lubage mälestada ka minu kodukoha Pärnu-Jaagupi kihelkonnast pärit samuti paarikümmet soomepoissi. Mõned nimed siin: Peeter Hansen ja Arti Põhjamets. Aastaid käis siinsetel üritustel koos teiste soomepoiste leskedega põhjapärnumaalasest bibliograaf Ilse Hamburg. Teadmiseks neile, kes pole asjaga kursis. Ilse lahkus sel kevadel meie hulgast. Tema abikaasa, Järvakandi soomepoiss Robert Hamburg puhkab Pärnu-Jaagupi kihelkonna Kergu luteri usu kalmistul.

Suur tänu kuulamast. Kui meile päevi antakse, kohtume siinsamas aasta pärast.

 

Autor: ALDO KALS, soomepoiste sõber
Viimati muudetud: 10/10/2024 08:33:36