On möödunud 90 aastat ebaseaduslikust relvastatud riigipöördest, kus Konstantin Päts esimest korda Eesti ajaloos keelas sõnavabaduse, rahva nõupidamised eluolu korraldamisel paremuse suunas, kuulutas rahva haigeks ning hakkas pärast 12. märtsi 1934 riiki valitsema dekreetidega. Ka vahistas sadu vabadussõjalasi, nad arvati välja kaitseväe, kaitseliidu ja haridusalastest valdkondadest jne. Ta määras oma käskkirjaga 1940. aastal tööle J. Vares-Barbaruse valitsuse, enne seda vallandas oma käskkirjaga endised saatusliku valitsuse ministrid, saatis laiali kaitseliidu, naiskodukaitse, noorkotkad, kodutütred, gaidid jne, mille tõttu Nõukogude Liit ei tunnistanudki okupatsiooni.

Samuti ei organiseerinud vastupanu punaarmee sissemarssimisel, kes kohe hakkas Eesti patrioote mitmel moel hävitama, mille tõttu muu hulgas üle tuhande ohvitseri kas mõrvati kuklalasuga või näljutati Siberis surnuks, ka küüditati tuhanded Siberisse.

Nüüd püüavad võimul olevad pimestatud riigitegelased selles suuremalt jaolt süüdistada Molotovi-Ribbentropi pakti, kus oli ka Soome määratud Liidu mõjusfääri. Pean oma kohuseks selgitada, et keegi ei saa kedagi oma mõjusfääri võtta, kui seda ei lasta, nagu Soomegi seda tegi.

Praegu võimul olevad riigitegelased ei ole siiani seda selgitanud ning Trivimi Vellistel ja tema liitlastel lastakse Eesti riigi mahamüüjatele monumente püstitada. Sellistele, kes valetasid kogu aeg rahvale, et iialgi vabadust ei loovuta, vajadusel võitleme nagu Vabadussõjas. Vale kestab tänini, sest seda pole selgitatud vajalikul tasemel.

Nüüd tagasi 12.03.1934 juurde. See toimus selle tõttu, et 1933. aastal oli riigivanema kandidaadil rahvahääletusel osalemiseks vaja 10 000 allkirja. Osalejateks olid Rei, Päts, Laidoner ja kindral Larka, kes üksinda sai lühikese aja jooksul rohkem hääli kui teised kokku, sest teised olid oma tegevusega kaotanud rahva usalduse.

Näiteks Päts selle tõttu, et sõja- ja peaministrina ei tahtnud ta ainukesena Landeswehri vastu sõjaväge saata, hakkas ahnitsema võimu ja varandust, asutas Harju panga, kust Päts, Laidoner ja nende kaasosalised võtsid laenuks suuri rahasummasid, pank läks pankrotti, tekitades riigile suure kahju, ja tuhanded jäid oma panustest ilma. Eespool mainitute laenud aga kustutati, kuna nad olid panga juhatuses.

Pean oma kohuseks ka selgitada, kuidas Päts hakkas nn haiget rahvast ravima.
Kõigepealt määras oma kaasosalised ametisse. K. Einbundi siseministriks ja oma abiks, 26. septembri 1934. aasta dekreediga loodud valitsuse informatsiooni ja propaganda talituse ministriks Ants Oidermaa, hiljem tema abiks Ignas Tormaküla, kes edaspidi paguluses Kanadas määras oma testamendiga suure rahasumma Pätsi ülistamiseks ja vaikiva ajastu õigustamiseks.

Nn propagandatalitus andis välja mitmeid juhtnööre, ajakirjandus ja raadio võeti oma kontrolli alla – mida võis avaldada ja mida mitte. Näiteks Jaan Tõnissoni kõne puhul võis ainult kirja panna, et võttis sõna. Samuti kirik ja ülikool allutati ettekirjutustele. Kirikus pidi iga jutluse ajal õnnistama ja kiitma Pätsi. Kes seda ei teinud, neid karistati.

Moodustati ka poliitiline politsei, kes määras igasse piirkonda agendid, kes pidid silmad ja kõrvad lahti hoidma, ja kui midagi täheldasid, siis kohe salaja teada andma – vastavalt kas kokkulepitud kohta või isikule.

Siinkohal mitut haigust põdenud diktaatori kõne: „Meie rahvas oma kõrgemat võimu peab täie mõistusega ja kainel järelekaalumisel teostama. Ei saa nõuda, et palavikus olev inimene saab põhjalikult otsustada [---] Rahval tuleb tagasi tõmbuda, tuleb kihutustöö asemel selgitustööle asuda, tuleb selgitada, et meie riigis oli raske haigus. Tuleb näidata haiguse sümptoome nii, et igaüks ennast sellest haigusest arstida võiks. Valitsus tahab kõike teha, et seda selgitada ja mitte meelekibedust edendada.”

Seda kõnet kuulas ka minu isa, kes ütles, et „ise haige inimene kuulutab rahva haigeks, see on ennekuulmatu ja ei too midagi head”.

Ühesõnaga, Päts ravis rahvast seni, kuni laskus punaarmee vabatahtlikult omakorda Eesti rahvast ravima, kõrvaldades patrioodid ja määrates asemele neid, kes tema arvates olid „paremad”. Selle tagajärjel kaotasime pooleks sajandiks vabaduse ja eestlaste osakaal rahvastikus läheneb kriitilise seisundini ...

Minu arvates võiks olukorda parandada ainult sellega, et pearõhk tuleb juba õpilastest peale panna patriootlikule, karskele ja tervislikule eluviisile. Et igaüks tunneks ajalugu ja ütleks nagu ühest suust: „Me iialgi vabadust ei loovuta!”

Kui see õnnestub, siis ei tule meile keegi kallale. Muidugi, selleks peab iga kodanik ka ennast kaitsma füüsiliselt – nii-öelda terves kehas terve vaim! Praegu umbes üks kolmandik ei sobi isegi kaitseväkke täisväärtuslike noortena.

Samuti on minu nõuanne, et riigile raha saamiseks oleks vaja kehtestada lastetuse maks ja kes käivad välismaal puhkamas, nende tuusikutele määrata käibemaks. Läti valitsusega kokku leppida ühtsetes alkoholi ja tubaka hindades. Kes jäävad vahele mõnuainete levitamise ja tarvitamisega, neile suured rahalised trahvid.

Koduvägivalla tekitajatele suured trahvid ja et ei oleks vaja naiste varjupaiku, mis nõuavad suuri kulutusi. Need kulutused tuleb vägivallatsejailt sisse nõuda.

Lõpetuseks, kui tulevad riigikogu valimised, siis valida ainult täiskarsklasi, omakasu püüdvaid mitte valida. Ühesõnaga, valida Jaan Tõnissoni, admiral Pitka, kindral Larka, William Tominga jt nendetaolisi. Kui see õnnestub, siis on meil helge tulevik.

Väljavõtteid loost „Ajaloolase väitel müüs Päts end 4000 dollari eest venelastele” (Postimees, 6. aprill 2003)

Ajaloolase Magnus Ilmjärve uurimus näitab, kuidas hilisem Eesti president Konstantin Päts muutus Nõukogude Liidu Tallinna saatkonna sõltlaseks, võttes nõuannete ees vastu hiigelpalga – 4000 dollarit aastas.

Moskva analüüsis juba 1920. aastatel põhjalikult küsimust, keda Eesti poliitikutest ära osta, ning otsustas, et riiki saab edukaimalt mõjutada Põllumeestekogude kaudu. Väljundi Eesti poliitika mõjutamiseks leidis idanaaber Eesti-Vene Kaubanduskoja tegevuses, kus osales ka põllumeestekogulane Konstantin Päts.

Pätsil kujunesid Nõukogude saatkonnaga kiiresti erisuhted. „Nõukogude Liidu Tallinna saadikute Petrovski ja Raskolnikovi ettekannete sadadel lehekülgedel korduvad fraasid „täna arutasime seda küsimust Pätsiga”, „Päts lubas teha omalt poolt kõik, et valitsust mõjutada» jne,” kirjutab Ilmjärv.

1925. aastal tõstatas Päts vestluses saatkonna sekretäriga suisa küsimuse Nõukogude Liidu ja Eesti föderatsiooni loomisest. „No vaat, mina, kuidas ma võin olla Venemaa vaenlane, kui minus voolab poolvene veri, ema on venelane, lapsepõlves kõnelesin vene keeles, kasvatatud vene hingega,” pihtis Päts teisal Nõukogude saatkonna sekretärile.

Pätsis leidis Nõukogude saatkond hea abilise Eesti välisministri Kaarel Robert Pusta vastu, kes soovis nn suure Balti liidu moodustamist. Pustat hakkasid nõukogulased šantažeerima just Pätsi kaudu. 1925. aastal on Päts Nõukogude saadikule öelnud, et soovib Pusta-sugustest vabanemiseks algatada koguni põhiseaduse muutmist, mis vähendaks parlamendi võimu.

Eesti ja Nõukogude Liidu vahelise kaubanduslepingu sõlmimise läbirääkimistel juhtis Päts Eesti delegatsiooni, töötades sellele salaja vastu ning jagades Vene poolele eestlaste siseinformatsiooni.

1928. aastal alustas Nõukogude pool läbirääkimisi, muutmaks Eestis tegutsev naftasündikaadi filiaal Eesti-Nõukogude segaaktsiaseltsiks, kaasates sellesse ka mõne mõjuka Eesti äritegelase. Pärast mitme kandidaadi kaalumist jäädi Moskvas Pätsi juurde. 1930. aastal otsustati Päts kaasata kui sündikaadi juriidiline konsultant.

„Päts ei suutnud varjata oma rõõmu küsimuses, mis puudutab tema kaasamist juriskonsuldiks, ja andis oma lõpliku nõusoleku, ka selles osas, et kuni ühingu vormistamiseni hakkab ta saama palka samas ulatuses – 4000 dollarit aastas konsultatsioonide eest naftasündikaadi kohalikule organisatsioonile,” vahendab Ilmjärv Raskolnikovi päevikut.

Ilmjärv märgib, et 4000 dollari suurune aastapalk võrdus 18 000 krooniga, mis majanduskriisi tingimustes oli väga suur summa. Riigivanem ja riigikogu esimees teenisid toona vaid 9000 krooni aastas, Pätsi enda riigikogulasepalk oli 2160 krooni aastas.

***

Kommenteerib Olev Kasak: „1939. aastal sõitsime isaga Tallinna, rongiga Võru raudteejaamast. Tallinnas ostis isa võimsa esiveoga Citroëni, mis maksis 3260 krooni. Tagasi sõitsime selle autoga.”

 

 

 

 

 

Autor: OLEV KASAK (98)
Viimati muudetud: 10/10/2024 08:24:05