Ordulinnuse ühelt vaateplatvormilt on selge ilmaga näha oru teisel kaldal asuv Krimulda loss. Foto: Mari-Anne Leht

Kuidas kasvatada küüslauku, kange alkohol võib ka maheda maitsega olla, liivlased ja Turaida liivlaste vanem Kaupo, Riia austus inglasest linnapea vastu, lõunanaabrite top! poeketi lai kodumaine valik – selliseid märksõnu sündis äsjasel reisil lõunanaabrite juurde.

Paar viimast aastat on Lätimaa üks mu lemmikutest mitmel põhjusel: sealsed inimesed on sõbralikumad, turismiobjektide piletid ja toidukaupade hinnad on taskukohasemad ning tundub, et lõunanaabrid kannavad rohkem hoolt minevikust pärit arhitektuuripärandi eest.

Oodatud külalisi võetakse rõõmsalt vastu, veendusin selles taas läinud kuu eelviimasel pühapäeval Cēsise linna lähedal kahes talus: Latvijas Kiploksis (Läti Küüslauk) ja sellest ligi kilomeetri kaugusel Veselibas Laboratorijas (Tervise Laboratoorium).

Küüslaugutalu perenaine Inese Krūklīte võõrustab huvilisi talust eemal paiknevas vastuvõturuumis. Laudadel on degusteerimiseks küüslauku sisaldavad imepisikesed kommid, nagu küüslaugu-ingveri, küüslaugu-mustasõstra, küüslaugu-vaarika. Esimeses oli nii küüslaugu kui ka ingveri maitse enam tuntav.

„Alustasime kümme aastat tagasi. Enne seda töötasime abikaasaga Riias, kus ma ühel hetkel tunnetasin, et ei taha enam Riias olla. Tuge küüslauku kasvatama hakata sain ka sõbrannalt,” meenutas perenaine. Ta kasvatab kahte sorti taliküüslauku, „Portselani” ja „Kentet”. Kuna palju on käsitsitööd, on kasvuala kokku vaid hektar. Et töö oleks vaheldusrikkam, on hektar jaotatud tükkideks, mis asuvad eraldi kohtades.

„Küüslaugu paneme mulda novembri lõpul, sest siis on maapinna temperatuur neile sobilik ja küüslauk ei hukku,” rääkis Kruklite. Alguses pani pere küüslaugu käsitsi maha ja selleks kulus ligi kolm nädalat. Nüüd on neil viiendat aastat selleks külvik, millelt peavad inimesed jälgima, et küüslauk ikka korralikult mulda saaks. Ta rõhutas, et küüslauk tuleb üles võtta kuival ajal ja siis seda veel kolm nädalat kuivatada, nii säilivad need kaua.

Lisaks maitsekommidele valmistab perenaine küüslauguvõrsetest pestot ja teeb musta küüslauku. Viimane on tõesti must, marmelaadi meenutav delikatess. Tavaline küüslauk töödeldakse madalal temperatuuril ja niiskuses mustaks.

„Sain asjatundjalt teada, et taliküüslauk tuleb maha panna siis, kui muld on seitse kraadi soe, ja et küüslaugu kasvumaad tuleb harida ja väetada sarnaselt kartulimaaga,” ütles Võru vallas elav Kaja, kes soovis osta seemneks „Portselani” küüsi, kuid tänavuse nigela saagi tõttu neid müügis ei olnud.

Mahe küüslauguviin ja nalivkad
Ostlemise järel sõidame küüslaugutalu perenaise naabri juurde, kes on ilmselt põhjapoolsete külaliste auks sinimustvalge õues vardasse tõmmanud. Ju on tema talus ennegi käinud uudistajaid Eestist.

Nime järgi oletasin, et Veselibas Laboratorijas tehakse erinevaid tervislikke tooteid, aga võta näpust, siin valmivad hoopis kraadiga joogid, magusatest kangeteni ehk nalivkadest viinadeni. Maitselt ületavad nad kaugelt masstoodangu nalivkat ja viina.

Istume väikeses ruumis, kus peremees Guntis kõneles tootmisest ja toodangust ja tõstis esile, et näiteks küüslauguviin on kurgule heaks raviks.
Saime nelja nalivkat mekkida: kirsi, pohla, kaheksa marja ja rabarberi. Minule tundus suupärasem rabarberi, kuna see jook oli teistega võrreldes vähem magus. Peremees sõnas, et ostjate lemmik olevat kaheksamarjanalivka.

Kui nalivka marke on rohkem kui kahel käel sõrmi, siis kangemaid jooke valmib siin vähem ehk viie ringis: küüslaugu- ja kõrvitsaviin, viski ja õunaviin. Keldris pakub peremees kangemaid jooke. Juba enne oli ta kinnitanud viinade puhtust ja mahedust ning naljatles, et võid õhtul pudelitäie ära juua, kuid hommikul ei valuta kunagi pea.

Tervise Laboratooriumi nimi tuleneb sellest, et nad kohapeal arendavad ise erinevaid alkohoolseid jooke.

Ta ei ole õppinud keemik, vaid hoopis põllumajandusliku kõrgharidusega. „Antropov, oli sellenimeline kõrge parteifunktsionäär Moskvas, kehtestas kuiva seaduse. Tahtsime endale head jooki uueks aastaks. Katsetasin ja sain 98-kraadise piirituse ning kui tuli perestroika, hakkasin tehnoloogiat täiustama,” meenutas peremees enam kui 30 aastat tagasi alanud tegevust.

Mõistagi tuleb siitki midagi kaasa osta. Valin pikalt. Lõpuks jään pidama küüslauguviina juurde, kuigi ma mekin üliharva pitsi viina. Kuid siinne küüslauguviin ei ole masstoodang, on külmetuse korral abiks ja pudelgi on omanäoline.

„Pererahvas teeb enamiku töödest ise ja jäi mulje, et kõike tehakse hingega, sest, sest neile meeldib see töö ning külastajatele ei surutud midagi peale,” rääkis tartlanna Külli, kes samuti ostis pudeli küüslauguviina.

Mõned päevad hiljem, kui olime jooki maitsnud, olime mõlemad sama meelt, et selle talu küüslauguviin on tõesti ülimalt maheda maitsega. Justkui ei olegi viin, vaid küüslaugumaitsega jook.

Et üks kahepäevane reis oleks mitmekülgne, peab selles olema killuke ajalugu ja kultuuri. Paljalt Riiga teatrisse ja seal ööbimiseks ei ole enam kui 150 euro kulutamine kuigi arukas. Ajaloosse sukeldusime Siguldas, mis paljudele eestlastele tuttav.

Imeline Sigulda toob meelde liivlased ja Kaupo
Siguldat kutsutakse ka Läti- või Liivimaa Šveitsiks. Ükskõik kummaks, kena on see paik igal juhul ja kenasti kõlab nii üks kui ka teine sõnapaar. Sellise paiga lummust on raske sõnades edasi anda, seda peab nägema ja eri kohtadest: linnast, mõisast, linnuste varemetest ...

Eestlased teavad kõige rohkem Turaidat ja seal asuvat piiskopilinnust. Ümbruses, sealhulgas ka Turaidas, käisid ka muistsed, siis veel paganlikud eestlased võitlemas.

Teame, et ka Sigulda ümbruses elas kunagi meie hõimurahvas – liivlased. Kõik on lugenud-kuulnud Turaida liivlaste vanema Kaupo lugu, kes võttis vastu ristiusu ja kelle teekond viis teda Rooma ja tagasi. Kas ta võttis ristiusu vastu sellepärast, et tema rahvas saaks võõralt usult tarkust juurde, või oli ta kindel, et nagunii ristiusust pääsu ei ole ning liivlastele on kasulikum uus usk vastu võtta rahus kui üksteise vastu sõjariistus võidelda ja hukkuda, ei saa kunagi teada. Kaupo usuvahetus toimus ju üle 800 aasta tagasi, muinasajal.

Me ei mõtle Kaupost ja liivlastest kuigi sageli, aga Siguldas tulevad liivlased meelde ja meelde tulevad nad ka siis, kui keegi kusagil hoiatab, et eestlasigi võib tulevikus liivlaste saatus tabada ehk meiegi võime vaikselt maa pealt kaduda.

Seekord me Turaida piiskopilinnusesse, mis ehitati Kaupo muinaslinnuse maa-alale, ei lähe. Näeme Turaida restaureeritud tornide ülemisi osi ja katuseid Sigulda ordulinnuse maa-alalt, samast kohast on ilusti näha oru teisel kaldal asuv Krimulda mõis. Krimulda linnus olla samuti varemetes.

Siguldast mõne kilomeetri kaugusel, Krimulda kiriku lähedal paistab maanteele mälestusmärk Kaupole. Oletatakse, et see on tema haud. Kaupo sai surmavalt haavata kristlaste poolel võideldes Madisepäeva lahingus, mis toimus tänapäeva Viljandimaa territooriumil 1217. aasta septembris.

Meie suundusime ordulinnuse varemetesse, milleni jõudmiseks tuleb kõigil läbida massiivne värav ja siis aiatee, mille lõpus asub kahekorruseline maakividest häärber. Teadjate sõnul pärinevat maakivid häärberi välisseintes hoone taga ordulinnuse varemete müüridest. Häärber seisab siin 19. sajandi viimasest veerandist ning selleks ajaks oli ordulinnus roll kadunud. 1934. aastal tehti häärberis ümberehitusi.

Huvilised näevad selles väheseid ruume, ülejäänud on Sigulda omavalitsustöötajate kasutada.

Mees, kes arendas jõuliselt Riiat
Ja see mees ei olnud sakslane, hoopis inglane või koguni šotlane. George Armitstead sündis Riias 1847. aastal. Tema suguvõsa olid Riiga tulnud juba 19. sajandi alguses.

Riia Polütehnilises Instituudis õppimise järel täiendas ta ennast Zürichis ja Oxfordis ning peale seda töötas mõnda aega insenerina Venemaal. Hiljem kutsus tsaar Nikoli II teda tagasi, kuid Armitstead keeldus.

Naasnud Riiga, juhtis ehitusinseneri haridusega Armitstead korraga nelja ettevõtet, kuid austuse, ja seda ka tulevaste põlvede silmis, pälvis mees tööga Riia järjekorras neljanda linnapeana aastatel 1901 kuni oma surmani 1912. Kolm esimest linnapead olid sakslased.

Tema linnapeaks oleku ajal ehitati uus pumbajaam ja veetornid, elektrifitseerimine arenes jõudsalt, rajati trammiliine, rahvusteatri ja rahvusmuuseumi hoone, palju koolimaju, haiglaid, elumaju, ka juugendstiilis, ning kaubanduse areng oli kiire.

Enne rahvusooperisse etendusele minekut kõnnime Kajaga teatrihoone keerulise nimega pargis, et leida ja pildistada üht kindlat mälestusmärki.
Armitsteadi, tema abikaasa Cecile'i ja nende ees koera, tšau-tšau kuju on pandud seisma kõnnitee äärde kanali lähedale. Selle mälestusmärgi avas kuninganna Elizabeth II oma Riia visiidi ajal 2006. aastal.

Kõrvalt vaadates tundub, et lätlased austavad tegijaid ja teevad tänapäeval ise ka piisavalt, et elu Lätimaa elanikel oleks tasukohasem.

Lätimaine poekett top!
Lätlastel on igas suuremas asumis, linnadest rääkimata, oma kaubandusketi top! pood. Neid on terve Lätimaa peale ligi 210, viimastest üle 170 on suuremad. Võrumaalastele on lähim top!-i pood Apes, mõnele ka Alūksnes, valgamaalastele Valkas.

Just neist poodidest saab palju Lätimaa toidukaupa lahtisest suitsulihast erinevate juustude-sõirade ja maiustusteni, nagu tuntud piima- ehk gotina- kommid.

Cēsise top!-i poest ostsin Ogres valmistatud paki SierŠtelle sõira köömnetega. Juba on neil tootmises ka magus sõir, täpsemalt kaneelisõir. Sõirarull kaalub 330 grammi ja hind 5.59 eurot. Hind on mõistagi tõusnud.

Sügavast nõukogude ajast teame ka lõunanaabrite lehmakomme. Nüüdseks on nad sortimenti laiendanud, klassikalise kõrvale on tulnud banaani, arbuusi, kanepi ja kindlasti veel millegagi. Olenemata sordist on pakendis 250 grammi, klassikalise gotina pakk maksab ligi neli, banaani- jt maitselised mõnikümmend senti üle nelja euro. Ostsin Skriveri gotina’s valmistatud kaks pakki kommi. Skriveri asub kusagil teisel pool Riia linna ja on üks kahest kohast, kus piimakomme tehakse.

400-grammine leivapäts kanepiseemnetega maksis pea 1.50 eurot ja top!-i keti üks firmakaup, pekipirukad, on vist igal pool ühe hinnaga, 39 senti tükk.

Kui elaksin piirile lähemal, ostaksin juba praegu osa toidukaubast top!-i poest nii sobiva hinna kui sõbraliku suhtumise tõttu.

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 03/10/2024 08:54:38