28. septembril 1994 hukkus Läänemerel parvlaev Estonia, viies merepõhja 852 inimest, teiste seas ka kogu 17-liikmelise võrulaste delegatsiooni eesotsas linnapea Jaak Otiga, kes olid teel Rootsi sõpruslinna Landskronasse. Eesti suurima laevakatastroofi saabuva 30. aastapäeva puhul avaldab LõunaLeht katkendeid Ülo Tootseni Estonia huku aastapäevale pühendatud loost ja lõike Urmas Paidre intervjuust 1994. aastal Võru linnavalitsuses töötanud inimestega, mis esmakordselt ilmusid lehes 20 aastat tagasi.

Mayday „Estonia”
See õudustäratav fraas, mis on läbi käinud maailma sadadest teabekanalitest, on sööbinud mällu paljudele, ka neile, keda too suurkatastroof otseselt ei puudutanudki. See oli Titanicu huku järel 1912. aasta aprillis maailma teine suurim laevakatastroof 20. sajandil. Titanicul hukkus 1513 inimest, Estonial 852. Pole oluline nende numbrite suurus või võrreldavus – oluline on see, et iga
arvu taga on hukkunud inimesed, neid alatiseks kaotanud lähedaste, sõprade ja tuttavate valus lein.

Estonial hukkunute hulgas oli 17 Võru linna tuntumat ja auväärsemat kodanikku eesotsas linnapea Jaak Ottiga koos oma abikaasa Helvega. Võru linna delegatsioon oli teel vastukülaskäigule Rootsi sõpruslinna Landskronasse. Delegatsiooni kuulusid linnavalitsuse liikmed ning tuntumad äri- ja
ühiskonnategelased, et kinnitada sõprussidemeid, sõlmida uusi partnerluslepinguid. Seepärast
oligi laeval ühest linnast nii palju esindajaid, kes kõik hukkusid. Seepärast oligi see löök võrulastele just kõige valusam.

Õnnetus või diversioon?
Kui Titanicu huku põhjused on detailseni uuritud ja usutavad järeldused tehtud, siis Estonia
huku põhjuste ümber käib tänaseni sadu versioone, hoolimata uurimiskomisjonide ametlikest järeldustest, et huku põhjustasid mitmete asjaolude kokkulangemine, eeskätt laeva ehitusvead ja liigne kiirus. Teisalt on ometi kinnitatud, et kaptenid Arvo Andresson ja Avo Piht tegid kõik endist sõltuva katastroofi vältimiseks ja mingit süüd neil ei lasu.

(---)

Juba paar päeva pärast katastroofi hakkasid mõned eesti ajakirjanikud töötama versiooni kallal, mille järgi laeva huku põhjustas pommiplahvatus. Püstitati hüpotees, et Estline'i on juba aastaid kasutatud hästi tegutseva salakaubaveo liinina. Ajakirjanik Priit Hõbemäe arvates (Eesti Ekspress, 28. okt. 1994) tegutsesid laeval kaks võistlevat, endise N Liidu Kesk-Aasias toodetud narkootikumide salaveoga tegelevat jõuku, millest üks kavatses konkurenti pommiplahvatusega hirmutada. Pomm olevat paiknenud vööriluugi ja aparelli vahel, kuid valesti arvestatud plahvatusjõud tõi endaga kaasa kohutava katastroofi...

Palju segadust ja infomüra ongi olnud laeva teise kapteni Avo Pihti saatuse ümber. Esialgsetes teadetes on ta olnud päästetute nimekirjas, hiljem sealt kadunud.

On inimesi, kes kinnitavad, et on näinud Saksa RTL uudistesaates lõiku, kus reporter on
Turu haiglas üksikasjalikult kirjeldanud sealset olukorda, nimetanud seal viibivate päästetute nimesid, nende hulgas ka Avo Pihti, ning lubanud, et intervjuu Avo Pihtiga on õhtustes uudistes kell 8.00. Õhtustes uudistes seda oodatud lõiku aga enam ei olnud, polnud ka selgitust, miks...

Nii on neid versioone sadu.

(---)

Tõnu Anton: „Olin tollal Võru linnavolikogu esimees. Mõni aeg tagasi oli meil külas käinud Rootsi Landskrona kommuuni delegatsioon. Lahkudes kutsusid nad meid Landskrona messile. Kuna olime ju alles omavalitsustööd kujundamas, oli väga teretulnud võimalus nende töö ja töökorraldusega tutvuda. Võtsime kaasa ka agaramaid ettevõtjaid, et nad saaksid vajalikke koostöö- ja ärisuhteid arendada. Mina kui volikogu esimees pidin olema delegatsiooni juht. Paberid olid vormistatud – viisad ja kõik muu vajalik. Ka piletid tellitud. Mida lähemale sõidupäev aga tuli, seda tugevamaks muutus minus mingi ebamäärane rahutus ja tõrge selle sõidu vastu. Kohe väga vastumeelseks muutus see sõit! Ma ei saanud ise ka aru, mis toimus – mingit konkreetset põhjust ju polnud ...

Asi läks niikaugele, et vahetult enne ärasõidupäeva otsustasin kindlalt: ma ei sõida! Teatasin sellest ka linnavalitsusele. Probleem oli aga selles, et nimekiri, nagu tollal väga vajalik, oli koos ning nimelised piletid ka tellitud. Ära oleks saanud öelda ja kellegi asemele vaid siis, kui olnuks väga mõjuv põhjus. Minu soov mitte sõita oli aga nii suur, et ma leidsin ka selle põhjuse: nimelt oli mul just kuu aega enne seda olnud pimesoole operatsioon. Läksin oma arsti Endla Mandli juurde ja palusin tal anda selline tõend, et ma pärast operatsiooni sellist pingutavat reisi ette võtta ei tohi. Andiski.

Vabanenud koha võttis rõõmuga vastu tollal trükikojas töötanud Heino Sikk, kellel oli just vaja Stockholmi mingeid asju ajama sõita. Nii me siis kohad vahetasimegi ...”

Maria Sikk: „Enne Heino äraminekut olime õhtul kõik asjad valmis pakkinud, ja kui ta siis öösel kolme paiku bussile minema läks ning ukse enda järel kinni pani, pidi mu süda äkitsi päris seisma jääma, nii ängistav tunne oli! Kui palju kordi on ta ennegi läinud, ka pikkadele reisidele, ja kunagi pole ma midagi sellist tundnud. Veel mitu tundi ei saanud ma rahu. Kes seda seletab?

(---)

Kui hommikul pool seitse raadio ütles, et Estonia on põhja läinud, ei osanud ma seda veel seostada Heinoga, ma ei teadnudki selle laeva nime, millega ta minema pidi. Lõpuks selgus hirmus tõde ...
Muidugi ootasin ma veel paar nädalat ikka lootuses, et ehk ilmub kuskil päästetute nimekirjas välja. Ma teadsin, et Heino ei oska ujuda. Aga vaevalt seal ujumisoskuski oleks päästnud. Nad olla olnud kõik koos kuskil alumistes kajutites, nii et neil polnud lootustki välja pääseda ...”

ÜLO TOOTSEN

„Igal septembril tuleb kõik taas meelde”. Meenutavad toonased Võru linnavalitsuse töötajad.

1994. aastal Võru linnavalitsuses töötanud Külli Kaldvee, Krista Paali ja Maia Andersoni meenutused

Kuidas minejaid teele saatsite?
27nda hommikul oli maja elevust täis. Ikkagi esimene linnavalitsuse välisreis. Andres Kuuste käis mööda linnavalitsuse koridore mingi kaasa võetava plakatiga ringi, teises käes uued sokid. Ta oli meil selline esteet – vahetas mitu korda päevas sokke ja me ikka tögasime teda.

Anti (Tsirel) tuli töö juurde äsja ostetud ülikond puu peal reisiks kaasas. Viskasime veel nalja, et kas Laste Maailma tuli uut kaupa, ta oli selline pisikest kasvu poiss. Kuna tal oli ka erafirma,
siis tegelikult sõitis ta omal kulul, tema koha sai pearaamatupidaja Tiina Trumm.

Oti Jaak astus minu juurest veel kabinetist läbi, et kui tagasi tulen, siis teeme veel seda ja seda, isegi ei mäleta enam mida. Ott läks ju sinna kindla mõttega, et tuleb tagasi suurte lepingutega ja koostööpakkumistega.

Tiinat ma mäletan ka: terve hommikupoolik rääkis, et ei taha reisile minna. Ta ei läinud
lõunale ka tookord – käis vaid saapaparanduses, kuna ei tahtnud uute saabastega minna. Üldiselt valitses linnavalitsuses emotsionaalne ja ülev meeleolu, peaaegu keegi lõunale ei läinud. Rootsi mindi suure ootuse ja eesmärgiga, võimaluste otsingul minna välisturule.

Millal esimest korda õnnetusest kuulsite?
Esimest korda 6.30 hommikul, kui ärkasin. Läksin kööki ja panin raadio mängima. Uudistes öeldi, et Estonia parvlaev uppus täna öösel, sel ja sel kellaajal. Mõtlesin hetkeks, et mis kalapaat see siis põhja läks. Aga siis taipasin, et issand see on ju seesama laev, millega meie omad läksid. Ma ise alles augusti lõpus olin tulnud Rootsist ja teadsin kui suur ja võimas see laev on.

Tööle jõudes kogunesime kõik sekretariaati. Läksin korraks oma kabinetti. Helistas kabinetikaaslase isa ja küsis et ega see ei ole ju see laev, millega Anti läks? Et tema läks ju Estlinega, mitte Estoniaga. Ja mina ütlesin, et see on see laev. Kell oli siis juba umbes 9 läbi. Tema emale ja isale see nagu ei jõudnud kohale. Nad ikka lootsid viimase hetkeni.

Too hommik oli kuidagi eriliselt külm, majagi oli kütmata ja tulesid ei tahtnud ka põlema panna. Istusime siis kõik kobaras, helistasime igale poole ... Korraga helistas aga Mihkel Raud, kellega Armido Allas oli vist mingit saadet teinud ja ta küsis, et olen hommik otsa helistanud ja et kas vastab tõele, et Armido oli ka selle laeva peal? Ütlesin et jah vastab küll. Raud ütles, et oli saanud hommikul Estlinest infot, et Allas ikka ei olnud seal pardal. Ütlesin, et no siit ta läks kohe kindlasti bussi peale ...

Panime pärastlõunal ka teleka mängima, seal näidati neid päästetute nimesid ja korraga tuli ekraanile Jaak Oti nimi. Meie muidugi panime kõvasti kohe kisama, et jumal tänatud, et vähemalt keegi on pääsenud. Aga paar minutit hiljem tuli parandus, et Jaak Oti nime ikka ei ole päästetute hulgas. Oli õudne aeg.

Õhtul käisime Timka Tiiduga (toonane abilinnapea) veel need pered läbi. See oli ka jube. Kõige õudsem oli Anti ema-isaga. Nad olid täielikult šokis.

(---)

Millal teie leppisite paratamatusega?
Vast sama päeva õhtuks jõudis siiski kohale, et selline õnnetus on juhtunud ja need inimesed enam tagasi ei tulegi. Võib-olla selle päeva ilm iseloomustab kõige paremini neid emotsioone, mis valitsesid – ilm oli kohutavalt külm, aga päike säras ja nii külma päikest kui tol päeval pole rohkem oma elus tundnud. Tunne oligi – külm, tühi, jäine ...

Kohutav oli just eelmise päeva võimas emotsioon, mil sinna mindi ja mõte, et nüüd neid enam pole ... Alati kui sügisõhtuti külm tuul puhus ja vihma sadas, siis mõtlesin kogu aeg, et mida need inimesed seal pidid tundma ....

(---)

Nüüd ei kanna küll kogu aeg seda päeva endaga kaasas, aga kui tuleb september, siis ikka ja jälle tuleb kõik meelde.

Küsis URMAS PAIDRE

Estonia huku kronoloogia
27 . september 1994 kell 19.15 – Estonia lahkub Tallinnast, pardal 800 reisijat ja 180 meeskonnaliiget.
28 . september 1994
00.00 – Estonia hakkab lainetes tugevasti kõikuma.
00.35 – Vahimadrus Silver Linde kuuleb autotekil esiaparelli läheduses tugevat kolksatust.
00.45 – Mitu reisijad kuuleb laeva vöörist metalseid kolksatusi.
01.05 – Masinaruum teatab komandosillale, et autotekilt kostab kahtlasi lööke.
01.15 – Vöörivisiiri lukustusmehhanismid purunevad, visiir avaneb. 55-tonnine visiir hakkab vastu autoteki rampi peksma. Ramp avaneb, vesi pääseb autotekile. Visiir eraldub laevast.
01.17 – Laev kaldub paremale kreeni.
01.20 – Estonia annab eetrisse esimese hädakutsungi.
01.24 – Estonia kolmas tüürimees Andres Tammes saab ühenduse Silja Europaga ja teatab, et laev on 20–30-kraadises kreenis. Hädakutsungi võtab vastu ka Turu päästekeskus.
01.25 – Estonia masinad seiskuvad.
01.26 – Estonia edastab oma koordinaadid. Tüürimehe Tormi Ainsalu suust kõlavad viimased sõnad Estonialt: „Nüüd on tõesti halvasti. See on nüüd siin tõesti halvasti.”
01.30 – Peamootorid seiskuvad, tööle hakkab avariigeneraator. Vesi tungib kajutitekkidele.
01.35 – Generaator seiskub, elektrit hakkavad andma laevaakud. Laev on 90-kraadises kreenis ja hakkab põhja minema.
01.48 – Estonia kaob radariekraanilt. Parvlaev upub koordinaatidel 59 ° 23,9 ’ põhjalaiust ja 21 ° 42,2 ’ idapikkust. Rootsi rannikuni jääb õnnetuspaigast 100 km, Soome Utö saareni 40 km ja Hiiumaale 50 km.
02.25-02.30 Õnnetuspaigale jõuavad neli reisilaeva, mis päästavad uppumisest 59 Estonia pardal olnud inimest.
03.03 – Estonia hukkumispaika saabub esimene kopter.
05.00 – Teatakse 12 päästetu nimed.
06.00 – Eesti president Lennart Meri kuulutab välja leinapäeva.
10.15 – Teatatakse, et päästetud on 103 inimest.
23.28 – Turu politsei teatab 139 päästetust. Merest on leitud 58 hukkunu laibad.

Estonial hukkunud võrulased
Pille Ahman (tudeng)
Armido Allas (ettevõtja, raadiodiskor)
Ants Haring (Barruse direktor)
Oliver Kevvai (ASi Võru Rõivas tegevdirektor)
Avo Kilgast (Võru autobaasi direktor)
Tarmo Kuiv (Barruse peatehnoloog)
Andres Kuuste (Võru linnavalitsuse majandusnõunik)
Paul Levartovski (bussijuht)
Villu Ossip (ASi Timo Keraamika juhataja)
Jaak Ott (Võru linnapea)
Helve Ott (Võru linnapea abikaasa, võimlemistreener)
Aime Pihus (Võru Juustu töötaja)
Olga Puusepp (Võru Juustu direktor)
Heino Sikk (linnavolikogu liige, koduloo-uurija)
Tiina Trumm (Võru linnavalitsuse pearaamatupidaja)
Rein Trump (Võru elektrivõrkude juhataja)
Anti Tsirel (Võru linnavalitsuse omandireformi nõunik)

Autor: LL
Viimati muudetud: 26/09/2024 08:26:01