Eesti inimesed elavad üha vanemaks, vajadus tervishoiuteenuste järele kasvab, haiglate koormus tõuseb, arste napib. Tervishoid läheb meile riigina igal aastal üha kulukamaks. Olukorras, kus igal aastal tuleb leida millegi arvelt täiendavalt sadu miljoneid tervishoidu juurde, võiks mõelda, kas kusagilt saab kärpida kvaliteedilt järeleandmist tegemata või seda hoopistükkis kasvatades. Kodulähedane ravi, mida peetakse majanduslikult ebaefektiivseks, võiks raha kokku hoida nii patsiendi kui riigi rahakotis.

Iga neljas Eesti naine saab elu jooksul vähidiagnoosi. Õnneks ei tähenda see tänapäeval enamasti surmaotsust ning tõhus ravi teeb tavaliselt patsiendid terveks. Tõsi, see ravi pole kergete killast ja mõjub paljudele patsientidest kurnavalt. Seda enam võiks seda ravi saada kodulähedases haiglas, kohalikus tervisekeskuses või mõnel puhul ka kodus. Mõnes regioonis seda tehakse, näiteks Saaremaal, teises jälle mitte – Haapsalu ja Hiiumaa patsiendid sõidavad paariks tunniks tilguti alla Tallinna haiglasse. Samas on onkopatsiendi keemiaravi lihtne protseduur ega nõua keerulist või kallist seadmeparki.

Tähtis pole ravimi, vaid ravi hind
Öeldakse, et ressursse pole ja kõiki teenuseid ei saagi igal pool pakkuda. Kindlasti on see paljudel puhkudel nii, aga näiteks vähipatsiente on Eestis palju ja vähki haigestutakse ka maakohtades ja väikelinnades. Seega on Eestis kogu aeg sadu inimesi, kes küsivad töölt vaba päeva või kelle lähedane peab seda tegema, et võtta ette teekond teise Eesti otsa suurde haiglasse. Nende palgatöö jääb tegemata, mis tekitab kulu ja peavalu tööandjale ja tähendab väiksemat maksulaekumist riigile, sotsiaalsüsteem maksab hüvitist, mis tuleb maksumaksja taskust, transpordile kulub raha ja hulk aega – need peab leidma iga patsient ise. Osad patsiendid taluvad ravi nii halvasti, et peavad suurde linna ööbima jääma. See pole ühekordne käik, nagu operatsioonile minek, paljude vähihaigete jaoks pigem argine regulaarne rutiin. Samal ajal on suurte linnade arstide juurde pääsemise järjekorrad kasvanud kuudesse, sest nende juurde tulevad inimesed nii lähedalt kui kaugelt.

Tõenäoliselt pole keegi arvutanud, milline on sellise pendeldamise kogukulu ühiskonnale, sest tuleb ju nii erinevatelt ridadelt. Aga just seda kulu peaks kõrvutama kodulähedase ravi hinnaga, sest see võib vaid näida palju kallim kui haige kaugesse keskusesse saatmine. Võimalik, et mõnel puhul osutub tõhusaimaks sootuks kallim ravim, mida saab manustada kodus või perearstikeskuses nii, et patsient ei pea töölt koju jääma, teise linna haiglasse sõitma ja seal tunde kulutama. Kahtlemata on hulk protseduure, mille puhul ei tule kõne allagi kalli tehnika soetamist väikehaiglasse või arsti sõitmist patsiendi juurde, aga ka hulk selliseid, kus meil jääb tervishoius mobiilsusest vajaka.

Kus näeb patsient veel kokkuhoiukohti?
Vähiühingu esindajana puutun kokku paljude patsientidega ja kuulen sarnaseid lugusid. Asjaolu, et arstidel pole piisavalt aega, on üldteada, aga kas nende tööaeg on alati efektiivselt kasutatud? Patsientidena näeme, et arstid kulutavad kaugelt ebamõistlikult palju aega sellele, et erinevate haiglate ja tervisekeskuste infosüsteemid omavahel ei suhtle ning haiguslood ja analüüsivastused pole neile kättesaadavad. Lisaks ajakulule toob see kaasa ka dubleerivaid uuringuid, mis on asjatu ressursiraiskamine. Pigem võiks terviseasutused otsida koostöökohti. Praegu kipub olema pigem nii, et suurlinna haiglasse liikunud patsient kaob kohalike arstide radarilt täiesti ja kui see patsient peab andma vereproovi või käima mõnes lihtsas kontrollis, sõidab ta ka selleks suurlinna.

Arstid kulutavad veel palju aega sellisele nõustamisele, mis arstikutset ei eelda. Arusaadavalt tahab patsient eriarsti juurde pääsedes vastuseid kõigile oma küsimustele, aga paljude puhul saaks aidata ilmselt ka pereõde, raviteekonna õde või mõni teine patsiendile määratud kodulähedane kontakt, kes on tema tervisemuredega hästi kursis. Pealinna eriarst ei pea õpetama patsienti end süstima või rääkima, et haiglasse tulles peab sussid kotti pakkima. Kui patsiendil oleks kindel kodulähedane kontakt, siis ei kao ta ka arstide orbiidilt, sest paratamatult kipuvad inimesed oma muresid nii ala- kui ülehindama ja mõned neist jõuavad arsti juurde liiga harva või hilja, mõnikord alles siis, kui ravi ongi väga kulukas või perspektiivitu.

Üsna kasutamata ressurss on ka patsiendi lähedased. Loomulikult ei saa neile kogu koormust panna, aga mõnel puhul neid suisa tõrjutakse. Näiteks kui ka suuremate laste vanemad võiks lapsega koos lastehaiglasse jääda, võiks see aidata personali koormust vähendada. Mõnel puhul pole haiglakohti üldse mõtet kinni hoida. Näiteks kiputakse meil arvama, justkui võiks palliatiivravi patsiendile haigla osutuda elupäästjaks. See pole nii, üldjuhul on patsiendil kodus parem, kui tema lähedasele pakutaks paremat tuge kui täna.

Lisaks on pea täielikult meditsiini vallas kasutamata ka nende nutiseadmete potentsiaal, mida inimesed niikuinii kogu aeg käel või kaasas kannavad ja mis teevad seitsmepenikoormapikkuseid arenguhüppeid.

Kindlasti ei taha eeltooduga jätta muljet, et asjad on üksnes halvasti. Vastupidi, palju arengut on olnud, nii patsienti kui ressursse säästvaid. Näiteks arstide vaheline e-konsultatsioon on suurepärane arenguhüpe, mis säästab kõigi aega ja raha. PERHist võiks eeskujuks tuua patsiendi nõukoja, mis võiks olla iga haigla juures, sest miskipärast kipub meil olema patsientide tagasiside alahinnatud meede asjade parandamiseks. Raha on vaid üks ressurss, mida mõnikord saab asendada teistega – meil on veel kasutamata eelduseid, et patsientide ravi parandada.

 

Autor: TIIA TREIMANN-DIFFERT, Läänemaa Vähiühingu juhatuse esimees
Viimati muudetud: 19/09/2024 08:27:53