Viimased aastad pole Eesti inimestele just palju häid uudiseid toonud, kuigi õnneks jagub ka neid. Eesti elu on kulgenud kriisist kriisi. Raske taagana ripub juba mõnda aega meie kõigi kohal teadmine, et pandeemia, energiakriisi, pika majandussurutise ning Ukraina sõja ja järsult halvenenud julgeolekuolukorra tõttu on riigieelarve sügavas miinuses.

On selge, et pikalt üle jõu elamine lõpeb kollapsiga, mis lööks kõige rängemini just ühiskonna haavatavamaid liikmeid. Riigi rahanduse õigele teele pööramine tähendab paratamatult karme otsuseid, mida on endale selgelt teadvustanud valitsemisvastutust kandvad erakonnad, kes erinevalt tühja tünni kombel kõmisevast opositsioonist ei pea tegelema pärislahendustega.

Valusatest kärbetest ja maksutõusudest on seoses südasuviste valitsusleppe arutelude ja juuli keskel ametisse astunud uue-vana valitsusega ka üksjagu juttu tehtud. Tean mitmeid väärikas eas inimesi, kes jälgisid koalitsioonikõnelusi murelikult, et mitte öelda hinge kinni hoides. Alust selleks oli, kui meenutada, et juba mais vihjasid mõned Reformierakonna poliitikud pensionite külmutamise vajadusele. Rääkimata Parempoolsetest, kes oma liidri Lavly Perlingu suu läbi teatas aprilli lõpus: „Pensionikulud tuleb eelarves külmutada ja kui eelarvepuudujääk süveneb, siis tuleb olla valmis ka nende kärpimiseks”, nõudes samuti „lausaliste toetuste” maksmise lõpetamist. Perlingu jälgedes astus hiljuti tema erakonnakaaslane Andres Kaarelson, kelle hinnangul „tuleb kõikide pensionite ja töövõimetustoetuste indekseerimine lõpetada ning külmutada need 2024. aasta tasemele.”

Mis seal salata: ka võimuleppe koostamise ajal oli meie mõlema partneri ridades neid poliitikuid, kes käisid välja pensioniindeksi kaotamise (loe: edasiste pensionitõusude ärajätmise) idee. Sotsiaaldemokraatide jaoks ei olnud see aga vastuvõetav – see oli piir, mida me polnud valmis mingil juhul ületama. Ja eks oma kindlad nõudmised olid ka Reformierakonnal ja Eesti 200-l. Õnneks said kõik osapooled aru kompromisside vajadusest – ilma nendeta pole võimalik maailmavaateliselt nii eriilmelist koalitsiooni koos hoida.

Tänaseks on selge, et pensionite indekseerimine jätkub, mis tagab meie eakatele nii iga-aastase pensionitõusu kui ka teatava kindlustunde. Vastasel juhul olnuks väga palju inimeste toimetulek kas otsese löögi all või senisest keerulisem. Kuigi keskmine vanaduspension on viimastel aastatel kerkinud päris heas tempos, olles tänavu jõudnud 774 euroni, siis galopeerivad hinnad on selle tõusu ära söönud. Rahandusministeeriumi prognoosi järgi kasvab keskmine pension 2025. aastal 819 euroni.

Kui vaadata sotsiaalseid riskigruppe, siis kõige tõsisem on just pensionäride olukord. Sestap on Eesti riigis kohus ka kasinate võimaluste juures teha kõik mis võimalik vanema põlvkonna heaks, kes nagunii hakkavad panustama riigieelarve korda tegemisse ja riigikaitsesse, kui mõelda eesootavale kaheprotsendilisele käibemaksu tõusule ja julgeolekumaksule.

Peatun veel mulle südamelähedasel hoolekandereformil, mis jõustus eelmise aasta juulis ja mida meedias on enamasti kajastatud kriitilises võtmes. See pole etteheide meedia suunal – edulood teatavasti ei müü. Jah, probleeme on ja neist tuleb rääkida ja nendega tuleb tegeleda. Olgu selleks siis erahooldekodude kohati õigustamatu hinnaralli, hooldekodu kohtade nappus ja ka see, et täna on omavalitsuste lõikes pilt väga erinev.

Oluliseks tuleb pidada 5. juuli riigikohtu lahendit, mis ütles selgelt, et üldhooldusteenuse korraldamine ja rahastamine on ennekõike kohaliku omavalitsuse ülesanne. Riigikohtu otsus tähendab ühtlasi, et nii riik kui omavalitsused peavad raskuste kiuste ühiselt edasi pingutama, et see pikalt oodatud reform soovitud rajal püsiks.

Riik suunab teatavasti teist aastat arvestatava summa – tänavu 61 miljonit eurot – linnadele ja valdadele selleks, et hooldekodu koht ei jääks kättesaamatuks neile, kes seda vajavad. Ka sotsiaalkaitseminister on kinnitanud: enam kui pooltele üldhooldusel olevatest inimestest on täna keskmise pensioni eest hinnatud vajadusel tagatud koht hooldekodus. Tõsi, seda valdavalt neis hooldekodudes, mida peavad linnad või vallad.

Nii et tegelikkuses on see reform toonud nii rahalist leevendust kui hingerahu tuhandetele abivajajatele ja nende peredele. Töö selle nimel, et riigi, omavalitsuse ning inimese enese vahendite toel oleks võimalik abivajajatele head teenust pakkuda, jätkub. Meie eakad on selle oma töö ja eluga ära teeninud, et nad ei pea ennast tundma tülika kulureana!

Äsja oli vanavanemate päev (8. september) ja tulekul on rahvusvaheline eakate päev (1. oktoober). Just nende päevade valguses loodan, et eakatele inimestele mõeldakse ja neist räägitakse positiivses võtmes märksa rohkem ka argipäeviti. Ainult nii püsib ühiskond sidus.

 

Autor: HELMEN KÜTT, riigikogu SDE fraktsiooni aseesimees ja sotsiaalkomisjoni liige
Viimati muudetud: 12/09/2024 08:38:22