Abrise jalatsivabriku kinnistu Võrus Tallinna maanteel. Foto: Vidrik Võsoberg

Alles hiljuti avaldas Võrus ligi sada aastat tegutsenud jalatsivabriku juht lootust, et pooleteise hektari suuruse vabrikukinnistu müügi järel võiks mõnekümne töötajaga ettevõte tööd jätkata mõnel väiksemal ja jõukohasemal tootmispinnal. Äsja selgus aga, et Võrus Abrise päevad on loetud. Jalanõutehase kvartali asjus on aga lõpetaval saapavabrikandil põnev visioon.

Suvel pandi (ja mitte esimest korda) müügile Võrus Tallinna maantee ääres asuva jalatsitehase Abris kinnistu. Nii keskväljakult kui Tamula järvest vaid mõnesaja meetri kaugusel asuva kümne hoonega (kogupind üle 4600 ruutmeetri) ja kokku üle 15 000 ruutmeetri suuruse krundi eest küsitakse 550 000 eurot.

Maakler kiidab, et hoonetevahelisi vahekäike saab eemaldada ja majad nii eraldiseisvateks lahutada, suurel osal ruumidest on avarad pinnad ja suured aknad ning kinnistul on väga suur arenduspotentsiaal: seda on võimalik kohandada nii elamupindadeks kui ka kasutada muuks äritegevuseks.

„Mitmed ruumid on väga kõrgete lagedega, mis võimaldab näiteks loft-tüüpi korterite loomist vahekorruste ehitamise abil,” kirjeldab kinnisvaramaakler. „Veevõtukoha, kus juba praegu elavad kalad, saab kujundada osaks loodavast keskkonnast näiteks omanäolise tiigi ja purskkaevu näol.”

Läinud nädalal selgitas OÜ Abris juhatuse liige Marko Palo ajakirjandusele, et kinnistu müügi põhjuseks on väikseks kahanenud tootmise jaoks liiga suur ja halduskuluderohke pind. Palo avaldas veel hiljuti lootust, et vabrikukrundi müümise järel võiks Abris oma paarikümne töötajaga jätkata tootmist mõnel väiksemal pinnal.

Vahetult pärast tolle leheloo trükkiminekut selgus aga, et Abrise peamine suurklient, kelle tellimused moodustavad ligi 90 protsenti ettevõtte müügitulust, lõpetab tellimuste andmise alates oktoobrist. Sellest tulenevalt saatis Abris töötukassale teate ettevõtte tegevuse lõpetamisest ja 22 töötaja koondamisest. Põhjuseks on töömahu drastiline vähenemine.

95 aastat Võru jalatseid
Abrise juhatuse liige Marko Palo hakkas naerma, kui LõunaLeht palus tal umbkaudugi hinnata, kui palju jalatsipaare Võru vabrikus 1929. aastast alates tehtud on.

„Seda ma tõesti ei oska öelda, see oleks väga hea number. KAMAZi (nõukogude veoauto – toim) koormate kaupa läks ikka siit meie vabrikust raudteejaama ja edasi Nõukogude Liidu avarustesse, kui botaseid, kingi ja tuhvleid tehti ja 400 töötajat oli. Kogused olid väga suured, paljudes sadades tuhandetes,” sõnas Palo.

Paraku on jalatsitootmine Võrus ajapikku üha kahanenud. Kunagise 400 töötaja pealt 22-le vähenenud meeskonna jaoks on 4600-ruutmeetrine tootmiskompleks liiga suur ja nii otsustati kinnistu juulikuus müügile panna. Ettevõte ise lootis jalatsitootmist jätkata, kuid paraku ei läinud see lootus täide.

„Me sõltume paljus allhanketöödest. Jalatsitootmine on nii kallis, materjalid lähevad järjest kallimaks, materjalid vahetuvad, peame neid testima, tarneahelad on keerulised. Eestis on vähe jalatsitootjaid ja Tallinna vahelaod ei võta neid materjale sisse. Peame sageli terve [materjali]partii kuskilt Itaaliast, Portugalist või kuskilt mujalt tootjamaalt korraga välja ostma. Ja need miinimumid on ajas ka kasvanud kõvasti. Jalatsitootmine läheb järjest keerukamaks ja kallimaks,” selgitas Palo esmalt turuolukorda.

Abrise juht märkis, et nahkjalatsite tootmine on toonud ettevõttele vaid väikese osa leivast lauale. Praeguses majandusolukorras on firma põhikliendid muutunud ettevaatlikumaks, tellimusi katkestanud ja paljud ka pankrotti läinud.

„Just see jalatsipealsete valmistamine, mida viimased 30 aastat oleme teinud, see on meie põhiline töö. Ja nüüd on niimoodi, et kevadel meil kogused vähenesid 2000-lt 350 paari peale nädalas. Siis öeldi, et pidage vastu, pidage vastu, sügisel kogused suurenevad,” kirjeldas Palo tänavust kevadet.

Sama Soome suurtellija tegi koostööd veel teise ettevõttega Eestis ja ka ühega Lätis. Läti firma läks pankrotti, Abris ja selle Valga kolleeg aga otsustasid vastu pidada.

„Mõtlesime, et pingutame, tekitame mõned kuud kahjumit ja peame ikka vastu, meil on olemas töötajad ja ka tahe edasi minna. Ja nüüd siis saime teada just nädal tagasi, et Soome lõpetab hoopis need tarned. Et neil ikka ei lähe paremini, nagu nad eeldasid. Seega lõppeb koostöö, mida oleme juba 30 aastat teinud,” tõdes Palo.

Ehk siis: praktiliselt enamik Abrise olemasolevast töömahust langeb ära. Et jätkata, tuleks spetsiifilisi operatsioone teinud töötajatel läbida põhjalik ümberõpe, firma masinapark vajaks uuendamist – ja lõppkokkuvõttes oleks kogu protsess vaevarikas ning ettevõte peaks tegema palju investeeringuid ja uuendusi, mida paraku pole võimalik teha. Uusi suuremahulisi ja rentaableid töid silmapiiril pole. Näiteks mööblikatete või tünnisauna katete tegemisele ümberorienteerumine oleks kogu keerukusega võrreldes liialt vähetasuv ja sestap võtsid ettevõte osanikud vastu otsuse tegevus lõpetada.

Saapavabrikus on linna suurim (peo)saal
Abrise kvartali müügikuulutusest võib välja lugeda, et sel nähakse esmalt potentsiaali võimaliku tulevase elamukvartalina, teisalt aga ehk jätkuvalt tööstuspiirkonnana. Pärisime ettevõtte juhatuse liikmelt, kas on reaalne, et Abrise krunt võiks jääda tööstusmaaks ja tööstuspiirkonnaks, või tundub tõenäolisem, et seal on tulevikus elumajad. Marko Palo nägemus on aga hoopis midagi kolmandat ja seda kirjeldades tuli võrukese häälde elevust.

„Mina arvan, et siin võiks olla mingi segakompleks, midagi selletaolist nagu Telliskivi [loomelinnak] või Aparaaditehas (tööstuspiirkondadest ümber kujundatud kultuuri-, loome- ja meelelahutuskeskused Tallinnas ja Tartus – toim),” esitas Palo oma nägemuse.

„Meil on kõik see potentsiaal olemas: meil on avar linnakvartal, siia on hea ligipääs, oleme piiratud kolme heas korras tänavaga, meil on suur parkimisala. Oleme täiesti omaette linnak – kohe kesklinna kõrval, väga heas asukohas,” jätkas ta. „Hoonetel on kõigil kõrged betoonlaed. Meil on tootmistsehh, mis on ilmselt Võru linna kõige suurem saal. Linnavalitsuse inimesed, kes on sattunud meie juurde, on öelnud ka, et tehke see saaliks, oleks hea koht, kus üritusi korraldada. Meil on suuri ruume ürituste jaoks, restorani jaoks, spordisaaliks ... meil on kõrged suurte akendega ruumid, kus annaks igasuguseid asju teha.”

Marko Palo tõi välja mitmeid võimalusi, mida tema hinnangul Abrise kvartalis annaks rakendada: toitlustus, kaubandus, teenindus, iluteenused, laste mängutoad, tsehhi ümberkujundamine ridaelamuteks, olemasolevate büroopindade väljarentimine, praeguse jalatsipoe rakendamine.

„Neid variante on nii palju, mida teha annab ja see ei peaks tingimata just tootmine olema, pigem selline tore kompleks ja nii heas asukohas ka. Selline multikompleks, mida Võru linnas tegelikult ei ole. On küll soo peal Maksimarket ja kaubanduskeskused, aga seal on ikkagi palju autosid ja palju liiklust. Meil on turvaline, võtadki lapsed kaasa, nad on seal rahulikult väljas ... Siin annaks teha midagi sellist privaatsemat ja natuke luksuslikumat, mida meil Kagu-Eestis ju tegelikult ei olegi. Põlva ja Valga inimesed samuti vaatavad Võru poole ja ilmselt vaataksid inimesed kaugemalt ka, kui siin oleks midagi toredat,” kirjeldas ta nägemust, mille tema lootuse kohaselt keegi loovat visiooni ja finantse omav ostja tulevikus ellu võiks viia.

 

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 05/09/2024 08:58:34