Kaks aastat tagasi ilmus Ilmar Vananurme ajalooline romaan „Petserimaa taevahelgid“ (Võru, 2022). Sellele ilmus kolm päeva enne 19. augusti setode õuntepüha ehk jablotsnõi spas’i järg pealkirjaga „Petserimaa taevahelinad“ (Võru, 2024, 152 lk). Millest on jutt?

Romaani avaköide käsitles pöördelisi sündmusi Petserimaa ajaloos aastatel 1917–1919. Kui selleks avanesid 1917. aastal võimalused, võtsid Pihkva kubermangu Petserimaa setode, eestlaste ja venelaste edumeelsed 73 juhti eesotsas preester Karl Ustaviga (1867–1953) suuna ühinemisele Eesti rahvuskubermanguga, et jõuda majanduslikult, kultuuriliselt ja hariduslikult järele oma suguvendadele Piusa jõe taga.

Ilmselt bolševike võimuhaaramine ei lasknud sel soovil täituda, aga osava rahvadiplomaatiaga saavutati see eesmärk Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal, mil neli Petserimaa valda (Irboska, Lobotka, Pankjavitsa ja Petseri) koos Petseri linnaga ühendati Võru maakonnaga ja nii Eestimaa kubermanguga (seda lugedes rahunegu teadjamehed, kes valavad krokodillipisaraid Eesti Vabadussõjas bolševikelt relva jõul „kaaperdatud“ maa-alade pärast – tegu oli EV idapiiri taastamisega).

Revolutsioon Saksamaal viis kiirelt esimese maailmasõja lõpule ja Saksa okupatsiooniväed Eestist kodumaale ning 24. veebruaril 1918 välja kuulutatud Eesti Vabariik kehtestas end. Juhtus aga nii, et Venemaal võimu haaranud bolševikud tulid oma väehordidega Eestisse ajaratast tagasi keerama ja puhkes meie ohvriterohke Vabadussõda, mis vältas aasta ja kolm kuud, kuid lõppes Eestile võidukalt, soodsa Tartu rahulepinguga 2. veebruaril 2020.

See oli taust, kus algas Petserimaa kahe noore, Olga ja Mihkli abielu, mis purunes noore isa surmaga veidi enne sõja lõppu.

Uus ajalooromaan koosneb kahest osast, mis mahuvad Eesti Vabariigi aega Petserimaal aastatel 1920–1939. Esimene osa käsitleb kuulsat seto lauluema Hilana Taarkat (1856–1933) ühenduses ajalooliste sündmustega Petserimaal. Teises osas on jälgitav eelmise köite tegelaste, Trõnne algkooli lesestunud õpetaja Olga ja tema poja Siim Heletähe käekäik ning uuendustele püüelnud Petserimaa elu Taarka kodukülas kirjaniku isa Valjo Vananurme Liiva talu näitel.

Seto leelo, leelotamine ja leelotajad on selle rahvakillu kultuuripärlid − vanu ja uusi rahvalaule ja -jutte setodelt on üles kirjutamas Eesti ja Soome nimekad teadlased Jakob Hurt, Armas Otto Väisänen jt. See, mis laekus rahvaluulevaramusse, on kuldaväärt aines, mida tuldi kaugelt Hilana Taarkalt üles kirjutama ja helitehnikaga salvestama. Selle üle tundis laulik ise uhkust ja teda vääristati 1921. aasta jaanipäeval külaskäiguga Helsingisse. Tervituslaul Soome presidendile Kaarlo Juho Stalbergile tõi Taarkale kaasa korstnaga tare kinkimise. Vallasemana ja vallaslaste tõttu koges ta elus raskeid hetki, aga ei murdunud.

Taarka elas kaasa setode perekonnanimede panemisele, kusjuures ta ise sai priinimeks tillukese hingemaa tõttu Pisumaa. Petserimaal võetud perenimed on valdavalt välja mõelnud keeleteadlane Villem Ernits ja need on vormistatud tema nimederaamatusse „15 000 uut sugunime“ (Tartu, 1921). Seal leiduvad perekonnanimed on ilusad ja kõlavad, sageli looduslähedased, seal pole ühtki -bergi, -manni ega -sonni.

Petserimaa hindas kõrgelt oma leelotajaid, korraldades neile 1922. aastal Petseris paljude nimekate külaliste osavõtul suurejoonelise leelopäeva, kust ei puudunud esileelotajate Hilana Taarka ja Martina Irö savist rinnakujud ja maalitud portreed neist (ja Miko Odest), lisaks rahalised toetused.

Taarka mälestust hoiab Obinitsas lauluema kivikuju ja temanimeline omakultuuri preemia. Kõike seda on kirjaniku sulg nauditavalt Petserimaa looduse ilu ülistades ilukirjanduslikult arendanud ja Hilana Taarkale väärikalt kirjeldanud.

Eesti ajaloo taustal hargneb romaani edasine sündmustik tulevase abielupaari, juba mainitud Trõnne algkooli juhataja ja õpetaja Olga Heletähe kaudu ning Petserimaa kooliinspektori Atsi Laevuri kohalikul haridusmaastikul. Haridus ja selle andmine oli riiklikult kõrgelt väärtustatud ja tähelepanu all. Nende ametialaselt külastatud Petserimaa lõunaosas paiknenud eesti-läti-vene segaasustusega Laura oli Eesti aja algul koguni gümnaasiumialevik. Seal ja mujalgi andis üht ja teist haridusolude parandamiseks teha. Paikkonnaga oli 1924. aastal seotud küsimärgiline maadevahetus Lätiga, kus loovutati 86,2-ruutkilomeetrine maa-ala, kuid vastu saadi 3,3 ruutkilomeetri suurune metsatukk!?

Maakonna hariduse lipulaev oli Petseri gümnaasium, mida hellitavalt kutsuti Alma Mater Petserianaks. Sealt sai tuule tiibadesse Olga ja see tähistas koolide inspektori Atsi Laevuri osavõtul 11. veebruaril 1939 pidulikult oma 20. aastapäeva. Peokõnes märkis direktor Aleksander Rikken, et kooli on lõpetanud 17 lennus Eesti osakonnas 261 ja Vene omas 331 abiturienti. Muide, Tartu ülikooli rektori Edgar Kanti sõnul oli gümnaasiumihoone Eestis ilusaim!

Majandusliku mõtlemise ja edasipüüdlikkusega paistsid romaanis silma maanoored Siim Heletäht ja Valjo Vananurm. Igapäevaellu tulid jalgratas, raadio, tuulegeneraator ja isegi pildiaparaat. Taludesse püstitati ajakohaseid elamuid ja loomakasvatushooneid, soetati traktoreid ja rehepeksumasinaid, moodustati piima- ja masinaühistuid, tegeleti maaparandusega – elu läks ülesmäge.

Ajakirjandus ja raadio tõi teateid 1934. aasta 12. märtsi sõjaväelisest veretust, kuid häbiväärsest riigipöördest, mis tegi lõpu Eesti demokraatlikule riigikorrale, pani trellide taha ning häbimärgistas sadu Eesti Vabariigi eest Vabadussõjas võidelnud vapse ja nende ühiskonna uuendustele püüelnud erakonna. Tehti jõhker lõpp kõige menukamale Eesti erakonnale (kellegi hingel lasub ka nende juhi, Eesti tipp-poliitiku Artur Sirgi palgamõrv).

Seati sisse „vaikiv ajastu“, kus väike poliitiline klikk haaras vägivaldselt võimu, ärastas riigi ja viis selle kuristiku servale. See sündmustik kajastub ka kõnealuses Petserimaa romaanis, kus rehepeksupäeval, ajalooraamatute järgi 18. oktoobril 1939 punaarmee lõputud sõjaväevoorid meie idapiiril käepigistuste ja tervituskõnede ning kaitseliidu puhkpilliorkestri mängitud „Internatsionaali” ja oma hümnihelide taustal kaitseliitlaste ahelike vahel vastu võeti ning Petseri kaudu meid okupeerima juhatati!

Selle tragöödia kurvaks eelmänguks oli Petseri 1939. aasta 24. mai suurtulekahju, millele elas kogu Eesti abistavalt kaasa.

Kaks kümnendit rahvuslikku ja riigikaitselist kasvatust ning sõjalist väljaõpet (kus oli oma osa ka Petserimaa lõuna- ja põhjalaagril) saanud rahvas oli loonud Euroopa tasemel kaasaegse relvastusega varustatud kõigi väeliikidega kaitseväe, rajanud oma laskemoonatööstuse, sent sendi haaval kogutud rahast ostnud koguni kaks allveelaeva − ning alistus hääletult.

Ometi lausus vägede ülemjuhataja viis päeva enne baaside lepingu sõlmimist kodanliku õhukaitse nädala kõnes järgmised sõnad: „Samal ajal peame me ise ennast kindlalt ja julgelt valmis olema kaitsma. Seda meie teeme. Meie teame, et kindel enesekaitse on rohkem väärt kui lootused teiste abile.“ Protestiks äraandlikule ja riigireetmisele läinud poliitikale lahkus romaani keskne tegelane Valjo Vananurm kaitseliidust.

1939. aasta detsembrikuu tähistaeva all Eesti linna Petseri lumistel tänavatel − need kandsid samu nimesid, mis tänavad Paides, Pärnus või Rakveres − jalutanud Siim Heletäht ja tema sõbranna ei teadnud kloostri härmatanud müüri ääres Mihhaili kiriku Raudväravate juures, mis veel tulemas on. Tulekul olid sündmused, kus kümned tuhanded eestlased teenisid kuklalasu, koha küüdivagunis, Siberi vangilaagris, langemise Karjala kannasel, Sinimägedel või „Tšehhi põrgus“, märja haua Läänemeres, ristideta haua metsades või elu paguluses. Kõige selle eest vastutanud isik läks oma ametiaja lõpupäevadel riigireetmisele ja pälvis Nõukogude Liidu personaalpensioni.

Õiglasi hinnanguid ja ümberhinnanguid ajaloo keerulistele sündmustele ootab lugeja tulevikult eriti paljukannatanud Petserimaa ajaloo taustal. Ühelgi Molotovi-Ribbentropi pakti sõjasüütajal pole õigust revideerida oma huvides Atlandi hartat! Ärka Eesti Vabariik ja sea oma üheks välispoliitiliseks prioriteediks riigi territoriaalne terviklikkus, mida ootavad tuhanded Eesti idaalade kodanikud ja nende järeltulijad!

 

 

 

Autor: ALDO KALS, Petserimaa sõber
Viimati muudetud: 05/09/2024 08:24:53