Järelsõna. Lõpu võidukas algus
Eesti rahva ja riigi põhiküsimuseks kogu 20. sajandi vältel on olnud − Eestist sageli sõltumatult ja suuri vastuolusid põhjustav −, kas Venemaaga või Venemaata, kas autonoomse üksusena Vene riigi koosseisus või iseseisva ja sõltumatu riigina tema äärealal. Kas koos soomlaste või sakslastega? Kas Tartu rahuleping pärast 1939.–1940. aasta tormiseid sündmusi veel kehtib või mitte? Kellele kuuluvad Venemaa rajariigid – kas Venemaale või Euroopa Liidule − ja kui rippuv on rippumatu Eesti Vabariik? Kas samaväärselt 1939. aastaga, kui Venemaa tõi „baasid” Eestisse, või uuendatud kujul, kui siin askeldavad NATO üksused?

Kui Eestil on üldse midagi karta, siis ei lähtu see mitte Venemaast, vaid esmajoones Euroopa Liidust ja NATOst, kus vaevalt iseseisvunud Eesti riigil tõmmati kohe püksid jalast, esmajoones sotsiaalsete garantiide osas.

„Kui president Putin peaks otsustama anda eestlastele õppetunni ja laskma teha seda oma sõjaväel, on Ühendriigid NATO liikmesriigina kohustatud käsitlema Venemaa interventsiooni Eestis rünnakuna USA vastu ja astuma Eesti poolel sõtta. Nii satume silmitsi idiootsusega, mis peitub NATO tungimises Venemaa eeskotta” (st Eestisse – E. K.) ja sõjalise garantii andmises riigile, kes tunneb vaenulikkust suurima tuumariigi suhtes. „Ent viimane suudab anda meile tuhat korda hävitavama löögi kui Iraan.” (P. J. Buchanan, „Surra Tallinna eest“, Postimees, 10.05.2007)

Analoog on meil ajaloost võtta. 1914. aasta augustis kutsus Belgia kuningas britte garanteerima Belgia neutraliteeti, kui Saksa keisri väed olid ületanud nende piiri. Suurbritannia kuulutaski sõja Saksamaale, mille lõpptulemusena kaotas elu 700 000 britti. Või Venemaa kohustus seista pärast Austria-Ungari kroonprintsi tapmist 1914. aasta suvel Serbia neutraliteedi eest. Tulemuseks oli Saksamaa sõjakuulutus Venemaale ja I maailmasõda, mille ohvrite arvu hinnatakse ligikaudu 30 miljonile.

Aga kas nüüd ei söanda Moskva tungida Balti riikidesse, kui siin toimetavad peremehe õigusega NATO soomukid või lõhestavad taevast nende lennukid. Ei söanda, nagu Putin on mitmel korral kinnitanud, sest Putinil jätkub kainet meelt, mida kahjuks pole jätkunud Eesti diplomaatilisel korpusel ja tipp-poliitikutel. Kuid provokatiivne ja ohtlik on olukord igatahes, kuhu Eesti oma iseolemisega on välja jõudnud.

Kuid see provokatsioon ei tulene seekord mitte Venemaalt, vaid seda sünnitab Eesti lühinägelik poliitika ja agressiivne käitumine tuumariigi naabruses, mille ehedaks näiteks on pronksöö. Sarnaseid tülisid Eesti ja Venemaa vahel lahendamata ei saa olla Euroopas rahu. Sellepärast on suur viga jagada väikeriigile sõjalisi garantiisid ja kahetsusväärne olukord, kus tal tekib võimalus kiskuda ennast suurde sõtta, on kommenteerinud Eesti ohtusid endine USA senaator ja analüütik Buchanan.

Võrdluseks niipalju, et samade reeglite kohaselt kaotas Eesti oma eelmise iseseisvuse, mis tookord sündis venemeelse presidendi K. Pätsi ja Moskva saadiku K. Selteri mahitusel. Pätsi sobing Nõukogude Liiduga tõi Eestisse Vene väed ja nende julgestusel nimetas president juunis 1940 ametisse uue valitsuse, mille koosseisu oli väidetavalt dikteerinud vene asehaldur A. Ždanov. Arvestades erinevaid kuuldusi, pole täit tõde selle tehingu kohta selgunud.

Loodetavasti on nii president Päts kui ka hilisem president T. H. Ilves andnud enda arvates parima, kuid tulemus on osutunud loodetule vastupidiseks. Analoogne olukord ja sellest tulenevad komplikatsioonid tulevad meil silme ette, kui mõelda Nikolai II ja tema sakslannast naise õnnetule saatusele. Nagu pole suuremat edu riigi juhtimises ega populaarsust saavutanud isegi Eesti kõige kirkamad kommunistid nagu Karl Vaino ja Andrus Ansip. Ikka on nad jäänud rahvale risti hammaste vahele, kuigi eestlased ise olid neid algul valmis ametisse upitama. Ja kes seda üldse nii täpselt mäletabki, kuidas see juhtus, sest juba Pätsi ajast olevat rahvas „haige”. Omapäraseim ja üllatavaim on veel Pätsi seletuse lõpposa, mis algab tema kinnitusega, et Eesti riigi kõrgeimaks võimukandjaks on rahvas.

Samas ilma eriliste passusteta läheb Päts kohe nobedalt üle väitele, et eesti rahvas on „raskesti haige”, keda tuleb arstida, ja parimaks arstiks saab olla üksnes Eesti riigipea ise. Ta nimetab rahva haigust psüühiliseks ja võrdleb seda looga oma lapsepõlvest, kus keegi külanaine usuhullustuses olevat oma käe otsast ära raiunud. „Niisugune psüühiline haigus on ka meie rahvast praegu tabanud. Seda haigust on palju ja seda tuleb arstida,” ütleb Päts. (W. Tomingas, 1961) Aga rahva paranemisele ei pannud ka Päts enam suuremaid lootusi, kuna Pagari tänava keldrid või Patarei kongid olid niigi asukatest tulvil.

Anekdootlikult kuulub Pätsi diagnoos ajalooliste kurioosumite hulka, mida pole kommunistid ega isegi natsionaalsotsialistid pidanud vajalikuks vaidlustada, rääkimata demokraatliku Eesti valitsusest. Sellepärast, kallis kaasmaalane, ole sa nii tubli kodanik kui tahes, kuid üle presidendi sõna ega diagnoosi ei maksa siinilmas mitte midagi. Kui president isiklikult on ikka kuulutanud kantslist rahva psüühiliseks hulluks, siis vist nii jääbki, kuni järgmine mees pole rahva narrikuljuseid maha kiskunud. Ja ega vist kisugi, sest mis see Euroopasse tormaminegi muud on, kui inimeste hingeline või psüühiline segadus ja rahva lagunenud eneseväärikus.

Kuid täiesti mainimata on jäänud seni selles probleemide puntras ka Eesti Vabariik ise, kust eestlaste jaoks on ilmutatud kõige saatuslikumaid ja ohtlikumaid otsuseid. Aga kui rahvas on „haige”, nagu president korduvalt osutas, siis vaevalt saab valitsuski olla tervem. Oli ju uus Eesti riik see, „... kes ise murdis oma rahva ja eesti talupojakultuuri selgroo, kuigi kõik oleks pidanud liikuma hoopis vastupidises suunas. Eesti riik lõi tingimused, mis muutis eelmise sajandi viimasel kümnendil paikse talurahva rändrahvaks. Piiride avanemine läände viis lühikese ajaga Eestist minema kümneid tuhandeid inimesi. Seejärel pidid minema liikvele needki, kes seda üldsegi ei tahtnud. Selliste majanduspõgenike hulk ei piirdunud enam kümnete tuhandetega, vaid oli tunduvalt suurem.” (V. Mikita essee põhjal „Kalevipoeg lehma seljas”, Postimees, 05.05.2012) See on rahvuslik tragöödia, mida eesti rahval pole tulnud kogeda isegi möödunud sõdade kõige rängematel aastatel.

Selles kaoses hääbus ka Eesti külade ja talude taastamise entusiasm, mille agoonia suigutab külasid unele tänapäevani. Inimesed lootsid optimistlikult oma talusid taastades ehitada üles ka Eesti Vabariigi.

„Kuid läks täiesti vastupidi. Lühikese ajaga vähenes maal tööhõive keskmiselt kümme korda ja talude taastamisest jäi alles üksnes heleroosa unistus. Maalt hakati siirduma linna – algul ühekaupa, siis juba tervete perede ja küladega. Teadmata on nende majanduspõgenike arv, kuid ilmselt ületab see viimase sõja kõigi sõjapõgenike ja küüditatute arvu 1941 ja 1949. Selles kaoses pole enam aega isegi venelasi süüdistada. [---] Viimase hoobi Eesti Vabariigi järjepidevusele maal andis Euroopa Liidu seadus, mis ei lubanud inimestelt vastu võtta üksiklehmade piima.”

Ka vastupidine otsus ei oleks toonud kaasa positiivsemaid muutusi, kuna just lehma najal elati üle vaesed sõja ja kolhooside asutamise aastad. Ning Eesti elu, endiselt küll vaene ja muserdav, oleks võinud vähemalt külades, maainimese põlistes elukohtades jätkuda. Kuid just Eesti riik purustas ka need viimased rahva lootused ja sidemed maaga, mille külge rahvas oma viimases mures ja hädas oli klammerdumas.

Võrreldes poliitilises mõttes tänapäevast olukorda Eestis Pätsi riigiga, hindab Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi auesimees Mati Õun seda kui „vaikiva ajastu” eelset ehk pürgimust „vaikivale ajastule”. (K&E, 2014) Pätsi riigis sai demokraatia kriis alguse, kui vabadussõjalaste ideelised juhid pärast demokraatlikke valimisi istusid 1934. aastal juba käeraudadega Pagari keldrites või Patareis ehk keskvangla kongides ja mõtlevalt elanikkonnalt olid võetud kõik kodanlikud õigused, sealhulgas sõna-, trüki- ja ühistegevuse vabadus. See oli Eesti Vabariigi lõpp ning terrori ja diktatuuririigi algus, millest omakorda sai tee Eesti riigi tee hävingule.

Aga esimeses järjekorras oli see terror suunatud selle riigi loojate vastu: Vabadussõjas võidelnud ja Eestile iseseisvuse toonud Eesti kaitseväelaste, tema ametnike ja perekondade vastu, mida isegi tänase päevani pole ametlikult tühistatud. Teadmata on, kas Eesti patrioodid, kes tajusid Venemaa ohtu, oleks kunagi võinud kahtlustada, et just nende oma riik nad reedab ja pokri pistab. Kuid ajalugu on pikk ja mälu lühike ning tänu rahva lühikesele mälule on Eesti taas märkamatult jõudnud talle hädaohtlikult tuttavale rajale. Aga nüüd mitte enam esimest korda.

Olenevalt Eesti riigikorrast, mida me tunnistame ja õigeks peame või mille me jalgadega maha hääletame, on meil ainult kaks võimalust: kas taastada „sugulussuhted” Venemaaga või kinnistuda Euroopasse. Kuid Venemaa – infant terrible − paneb Eesti närviliselt tõmblema ja Euroopa Liit käib Eesti riigile igas suhtes majanduslikult üle jõu – punnita niipalju kui tahad. Väikeriigile on ohtlikud ja vastuvõetamatud mõlemad võimalused! Ilmselt ei mäleta enam keegi, et Euroopa vastu astusid sajandi eest südikalt välja esmajoones nooreestlased. Aga Eestis korrati ikka veel igal võimalikul ja
võimatul juhul Noor-Eesti uudissõnumit nagu mantrat. Isegi terve sajandiga ei suudetud seda tobedust läbi kulutada. „Saagem eurooplasteks, kuid ... jne.” Ikka veel! Ptüi ... kurat võtku seda ja teist.

Aga Gustav Suitsu avalikku pettumust Euroopas ei mäletanud Eestis nähtavasti enam keegi, kui otsustati liitumine ELiga. „Noor-Eesti vaimne juht Gustav Suits väljendas sügavat pettumust Euroopa tsivilisatsioonis, mis oli olnud nooreestlaste suur ideaal: tulesse, veresse ja suitsusse näib hukkunud euroopalise kultuuri aade. Sõjavaimustusse ja eestlaste osavõtusse Euroopa mõrtsukalisest sõjast suhtus ta iroonia ja skepsisega.” (Eesti ajalugu V, 2010) Nii et siis eestlased Euroopasse. Võibolla nad peaksid tõepoolest minema, kuid kahjuks puudub eestlastel kreeklastele omane oskus ning kombed „nikerdada ja šlikerdada”. Aga ilma selleta ei tuleks ja ei tule ka Eesti-sugune väikeriik Euroopas mitte kuidagi toime, nagu elu on juba kümneid kordi tõestanud.

Ja siis jääbki see viimane ja ammu ihaldatud šanss – luua parlamentaarne ja iseseisev Eesti riik. Just see, mida ka Mihkel Mutt silmas pidas, kui soovitas Eesti parlamentääridel Brüsselis kiiresti selgust nõutada, mis kell läheb viimane buss Eestisse.

Oma lühinägelikus ja ohtlikus kuramaažis Euroopaga, kus Eesti riigi kõigi ebaõnnestumiste taga soovitakse näha Venemaad, ei ole Venemaal õnneks Eestiga mingit pistmist. Kui ehk niipalju, et Eesti algatusel kehtestas EL Venemaa-vastased kaubanduslikud sanktsioonid (käesolev fragmentaarium on algselt koostatud aastatel 2015−2017 – toim). Aga bumerang on ikka kahe otsaga asi ja nendest piirangutest tabas ta jällegi kõige valusamalt Eestit ennast ja tema maarahvast.

Nii on Eesti riik muutunud juba rahvusvaheliselt tuntud peksupoisiks, kellele jagatakse valimatult hoope nii idast kui läänest. Kui ainult ka Eesti enda poliitikud seda mõistaksid ja vastavad järeldused teeksid. Aga ei saa, sest seljataga seisab seekord mitte Vene, vaid hoopis maailma sandarm. Peaaegu nagu Vabadussõja ajal, kui Eesti soovis väljuda Entente'i juhitud sõjast ja sõlmida kasvõi separaatrahu Venemaaga.

Selles mängus on Venemaa üksnes tauninud Eesti ELi lembust ja hoiatanud ELi ning NATO ohu eest. Ja mitte üksnes Venemaa, vaid ka Eesti enda rahvuslikud liidrid. Allikale viitamata meenub Mihkel Muti hoiatus Euroopasse tormamise eest, kus publitsist ja kirjanik soovitab oma kaasmaalastel loobuda liigsest Euroopa-entusiasmist ja peab paremaks pinnida kasvõi kohvilauas peremeestelt välja, „ ... mis kell ja kust väljub Brüsselist viimane buss Eestisse või kuidas vähemalt takso tellida”, kui see Euroopa värk kord ülepeakaela võssa peaks lendama. Peaasi, et oleks mingigi õlekõrs, millest viimases hädas kinni haarata. Aga ikka jääb Eesti hääl hüüdja hääleks kõrbes ja isegi oma ajakirjandus kahmas korraks suu vett täis. See peata olek ei kestnud aga kaua, sest peagi koondasid Euroopa suuvoodrid oma ridu ja ohtlik mäng jätkus.

Aga kord tuleb ka kahetsus, kuigi enamasti ikka hilja. Nüüd võib siis ka kõige rumalam nägija oma silmaga näha ELi poliitika ummikseisu ja perspektiivitust, esmajoones just Eesti seisukohalt. Ainult Eestiga on alati see halb asi, et kunagi pole teada, kes selle supi ära sööma peab, mida valitsus rahva arvel kokku keedab.

Pealegi, mis oleks väärt vabadus, kui poleks vanglaid. Ega siis Lenin asjata ei küsinud: vabadus ja iseseisvus – kellele ja milleks? Aga vangla ja vabadus on ajaloos kokku köidetud nagu sukk ja saabas. „Me ironiseerime K. Pätsi 1934. aasta väite üle, et rahvas on haige ja haige inimene ei suuda korralikult otsustada. Aga kui süveneda paljude tänaste väidete sisusse, siis on argumentatsioon sama, kuigi lihvitum. See oli levinud mõttekäik, et rahvas pole veel nii arenenud, et oma elu üle ise otsustada, mis alates Katariina IIst on olnud kõigi autokraatsete valitsejate klassikaline retoorika.” (J. Valge, Postimees 29.12.2012) Selline kahtlustus võis tabada paljusid, olgu neil siis „... kõige lihvitum Prantsuse haridus või vaimne prantsuse orientatsioon”, nagu on märkinud H. Runnel. (Akadeemia 1995)

Sellele vaatamata jäävad diktatuuri kandjatena sündmuste fookusesse kolmikuna tuntud Konstantin Päts, Johan Laidoner ning Kaarel Einbund-Eensalu. Järeltulevate põlvede kohustuseks ja auasjaks jääb lahendada Pätsi ja kogu kolmiku saladuselooriga varjatud Eesti rahvuslastest suurmeeste Jüri Vilmsi ja Artur Sirgu aegumatute mõrvade asjaolud.

Kui isa Austria rindel vangi langes, pidi ta püssi ja pilli vangistajatele ära andma. Siis, kui reamees Aleksander Kamberg pärast Bresti rahu vabanes, jäi püss võitjatele ja ainult pill anti tagasi. „Mine ja mängi nüüd elu eest, mis saatus sulle on kinkinud!“ olevat talle kui suure pilliga suurele pillimehele teele asumisel usaldavalt öeldud. Ning Aleksander Kamberg, see muhe Bassi Ants, läks ja mängis koos relvavendade ja soomusronglaste muusikakomando orkestriga Tartu või Võru rahvale.

Aleksander Kambergi pillimäng ja kontrabass olid lahutamatult seotud Võru 7. jalaväe rügemendi, Kandle sümfooniaorkestri ning Võru pargimuusika päevadega. Nende mängumeeste Vabadussõja lahingud olid õnnelikult võideldud ning hümnid Paanile ja võidumarsid Eestile võisid kõlada veel!

Lõpp.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 22/08/2024 08:29:04