Küsitlus

Millise vahendiga algaval talvel kodus lund roogid?

In memoriam VILLU JÜRJO

Villu Jürjo. Foto: J. Männik

12.11.1950 – 01.08.2024

Igavikku on kutsunud vaimulik Villu Jürjo, kes teenis ustavalt ja kindlameelselt oma maad ja rahvast üle poole sajandi. Jürjo oli kirikuõpetajaks muuseas ka Võrus, Petseris ja Urvastes, ütlasi oli ta ka Võrumaa praosti ametikohal.

Villu Jürjo sündis Türil 1950 ning tema elutee sai alguse rasketes oludes. Lähisugulastest metsavendade toitmise pärast vangistati Villu ema ning kuni tema vangilaagrist vabanemiseni kasvatas last aastaid vanaema. Elati kasinalt ja metsade keskel, kus Villu sõnul arenes temas loodusearmastus. Koolipõlves tunnustati tema bioloogiahuvi muuhulgas putukauurijana ning ta teadis hästi taimi ja puid. Vimm nõukogude võimu vastu oli aga tugev. Juba poisikesena koostas ja levitas ta okupatsioonivastase lendlehe, mis jõudis paljudeni, õnneks ilma tõsiste tagajärgedeta. Koolitee jäi siiski pooleli, sest Villul tekkis tõsine konflikt õpetajaga nõukoguliku ajalookäsitluse pärast. Aasta aega töötas ta metsatöölisena ja lõpetas siis 1968. aastal Rakvere kaugõppekeskkooli.

1971. aastal algas vaimulik tee alates konfirmatsioonist Varbla kirikus ning järgnenud õpingutest EELK Usuteaduse Instituudis. Villu Jürjo ordineeriti õpetajaks 5. oktoobril 1975. Ordinatsioonivend piiskop Tiit Salumäe meenutab tänuga koos käidud radu ja tehtud töid. Tema sõnul oli teoloogia õppimine ateistlikul ajal väljakutse ja eeldus asuda vaimulikena tööle, et hiljem läbi poliitiliste muudatuste ehitada vabaduses üles nii Eesti riiki ennast, kogudusi kui ka kirikuhooneid. Villu Jürjol oli oma panus ja roll kõige selle juures.

Aastatel 1975–1978 oli ta Häädemeeste Miikaeli koguduse õpetaja ja Treimani koguduse hooldajaõpetaja, kuid sunniti julgeoleku poolt noortelaagrite pidamise pärast ametikohta vahetama. 1978–1981 teenis ta seejärel Võru Katariina koguduses, kuid vabastati taas ametist 1981–1983 valimiste boikoteerimise tõttu. Oli sel ajal Pindi koguduses kirikuteenriks õpetaja Laine Villenthali juures, keda austas kõrgelt tolle julguse pärast end vastu võtta. 1983–1984 oli Jürjo õpetaja Petseri Peetri ja 1984–1995 Urvaste Püha Urbanuse koguduses. Sel perioodil oli ta Võru praostkonna abipraost 1991–1992 ja Võru praost 1992–1995, korraldas Kraavi kiriku kasutusele võtmise Urvaste kiriku filiaalina.

1995–2000 teenis Jürjo Tartu Maarja koguduses, algatas ja juhtis Tartu Maarja kogudusemaja taastamist, oli 1995–1998 ka Vara Brigitta koguduse hooldajaõpetaja ning 1997–2000 Tartu praostkonna abipraost. 14 aastat, 2000–2014 teenis Villu Jürjo Narva Aleksandri kogudust, kus tema südameasjaks sai Narva Aleksandri kiriku taastamine. Oli Kaitseliidu Narva maleva kaplan nooremleitnandi auastmes. Kuulus 2001–2013 EELK kirikukogusse.

Jürjo arvati reservi 2014 ja emerituuri 2015, seejärel teenis ta Viljandi praostkonna kogudusi, kus teda tänuga mälestatakse.

Suure ajaloohuvilisena on Jürjo avaldanud mitmeid raamatuid, buklette ja artikleid, koostanud püsiekspositsioone ja näitusi kirikutes või muuseumides. Ilmunud on 1998 „Kodutu kogudus”, 2009 „Mälestusi Narva luterlikest kirikutest”, 2010 „Narva – kadunud kirikute linn”, 2014 „Narva kui Ingeri vaimulik värav 1960. aastatel” jt. Oli 2011 raamatu „Ingeri kiriku ristitee“ koostaja ning 2018 ilmunud raamatu „Viljandi Pauluse kirik 1866–2016” kaasautor ja toimetuse kolleegiumi liige, üks teose „Viru praostkonna kirikud” koostajaid 2003, Michel Quoisti raamatu „Palved ristiteel“ tõlkija 1993. Koos abikaasa Tuulikiga anti välja CD-plaat „Mõtisklused“. Villu oli kirglik filatelist, Rahvusvahelise Eesti Filatelistide Seltsi Estonia liige. Tema peamine kogumisvaldkond oli Eesti kirikud ning ta esitles oma kogu mitmetel näitustel.

Villu Jürjo oli 1990–1991 Eesti NSV XII Ülemnõukogu ja Ülemnõukogu presiidiumi liige, 1990–1992 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige, toetas Eesti iseseisvuse taastamist. Oli 20. Augusti Klubi liige. Kuna tema perekond ja ta ise oli hoidnud kindlalt eestimeelsust, olles samal ajal elanud korduvalt üle nii füüsilist kui vaimset vägivalda, taga- ja läbiotsimisi, poliitilist kiusu, siis seisis ta vankumatult Eesti omariikluse taastamise eest ning andis oma panuse okupatsiooniaja lõpetamiseks, vabaduse, enesemääramise ja õigluse jalule seadmiseks meie kodumaal.

Jürjot autasustati 1998 EELK kirjastuspreemia ja B. G. Forseliuse Seltsi medaliga „Wastne Testament 1686”, 2002 Riigivapi IV klassi ja 2006 III klassi teenetemärgiga, 2002 Altaria Mariana III klassi ordeniga ja 2010 EELK III järgu Teeneteristiga.

Villu Jürjo oli abielus kirikumuusik Tuuliki Jürjoga ligi veerand sajandit. Esimesest abielust Audronega jäi maha viis last peredega ja teisest abielust kaks kasulast peredega.

 

 

Autor: EESTI KIRIK
Viimati muudetud: 15/08/2024 09:19:48

Lisa kommentaar