Petseri Eesti koolis õppinud ja õpetanud inimesed kogunesid hiljuti Võrru järjekordsele kokkutulekule. Avaldame sel puhul meenutusi ja mõtteid ühelt kooli õpilaselt ja kahelt õpetajalt, mis pärinevad kokkutulekute ühe korraldaja Undina Matteuse kogust.

***

Õpilase Luule meenutused Petseri koolist, 2.-11. klassini

Kuni 7. klassini õppisin Vaksali tänaval aia sees ilusas puust majas.

Olude sunnil alustasin 2. klassist. Korraga oli õpetaja Säksi käes kaks klassi ühes ruumis – 2. ja 4. Oli selline aeg, kui mõni tuli juurde või läks ära, mõningad saadeti Siberisse. Mäletan ühte 4. klassi tüdrukut, ilusat, kahe kollase patsiga ja rikkast talust, Evi Pilti. Viidi Siberisse.

Minu lapsearule jäi mõistatuseks, miks viidi Jaanus? Arvasin, et ta on vaesest perest, käis viletsalt riides. Võib-olla oli neid rohkem, kuid need kaks jäid eriti meelde.

5. klassist õpetas joonistamist ja võimlemist õpetaja Denissov, alati suurtes kirsasaabastes. Matemaatikat õpetas Kala, kes oskas õpilasi õppima panna. Õpetaja Leeni Viilo-Ugur andis saksa keelt. Tema sõna õpilased eriti ei kuulanud.

1949. a küüditamise periood jõudis Petserisse lõpueksamiste ajal. Meie pool olid korteris kaks neiut, käisid keskkoolis. Vanem võeti lõpueksamilt, ei lastud koju riiete järele.

Elasin vanaemaga, tema läks selle peale paanikasse, kartis, et viiakse ka mind uuesti Siberisse. Võtsin paar lauajuppi ja väikse madratsi ning ronisin aia lõpus tiheda puu otsa, et see periood üle elada. Püha lihtsameelsus, nagu see oleks aidanud!

Keskkoolis käidi siis õhtuses vahetuses õhtu osakonnas vene koolis, kus käimine oli küllaltki ohtlik. Venelased võtsid koolikotte käest, vahest andsid ka peksa. Hiljem vedelesid kotid ja raamatud lumes. Võeti toidunatukene, mis söögiks oli kaasas. Ka mina pidin vahest peadpidi lumehanges käima, vahest pidasin ka käsikähmlust sellepärast, et olin eestlane.

Keskkooli 8. klassi läksime majja, mis asus Petseri Peetri kiriku kõrval, vene kooli eesti osakond. Esimesel aastal tuli maksta ka õppemaksu. Õpilasi tuli küllalt palju, üle 40, ruum jäi kitsaks. Klassijuhatajaks oli Mildred Trahv (Pild). Väga range õpetaja.

Juba esimesel päeval rivistati meid üles ja teatati, et homme lähete kolhoosi põllumajandust abistama, kuhugi Peipsi äärde kuni kuuks ajaks. Palusin paar päeva ajapikendust. Elasin üksi, vanaema oli surnud. Minu kodused tööd, kartuli võtmine oleks jäänud hiljaks ja ka ilma.

Ohvitseri perekonnale, kes oli korteris, eriti prouale käis nii, et köök on meie. Ajapikendust ei antud. Üllatuseks tulid appi Matšurist (piiriäärne küla Koidula külje all – toim) kooli tulnud klassikaaslased, nelja-viiekesi. Paari tunniga sai töö tehtud. Olen neile siiani tänulik.

Igal sügisel käisime kolhoosis, söök oli viletsavõitu.

Hiljem viidi meid üle Pihkva tänava kooli. Sellest sai Petseri II eesti keskkool.

Õpetajad olid head oma ala valdajad, sellest saad aru hiljem.

Eesti keele õpetaja oli H. Seliste ja ajaloo õpetaja H. Kruus, kes olude sunnil töötasid Petseris. Teised olid kohalikud.

Kooli viimasel õppepäeval vahetunni ajal mängisid mõned klassis palli. Järsku tabas pall tähtsa riigitegelase portreed (kelle, seda ei mäleta). Klaas klirises. Ahvikiirusel koristati klaasikillud. Kui mõni õpetaja oleks seda näinud, siis neil kahel-kolmel poisil oleks jäänud kool lõpetamata.

Lõpetas meid 25, neist tüdrukuid 16, poisse 9. See oli Petseri II keskkooli esimene lend, aastal 1957.

Rõõm oli tõdeda, et on neid, kes väga hoolivad sellest koolist ja on organiseerinud kokkutulekuid. Suur tänu Undinale, Vilmale ja teistele, keda ma ei tea.

Meelde on jäänud Värska ja Orava järve ääres toimunud kokkutulekud. Järjest jääb meid vähemaks.

Jõudu tööle!

LUULE

***

Kas Petseri kooli kokkutulekuid on vaja või pole vaja?

Kindlasti on vaja osaleda ja organiseerida vilistlaste kokkutulekuid! Kus? Petseris! Ja mitte sellepärast, et mõningatele on see ligemal, vaid tuleb võimalus külastada sugulasi ja käia eelkäijate kalmudel. On ju soov vaadata linna muutusi ja püha Petseri kloostrit.

Tihti kerkib teine küsimus: miks paljud lõpetajad ei käi sellistel kokkutulekutel, isegi siis, kui see toimub Eestis, kus on „teistel ligemal”? See sarnaneb õpilase teoga, kes ei õppinud üheks tunniks ja ei läinud sellepärast kooli. Tagajärjeks on kahe tunni kaotus, sest ei kuulnud uut teemat ja kannatasid veel vähemalt viis ainet.

Ja, mu armsad, kokkutulekuks on vaja valmistuda! Ma alati meenutan seda. Fotoalbum, hea anekdoot ja tavaline kalender huvitavate sündmustega elus alati aitavad teid selles. Pole vaja rääkida, kui paljud teil oli abikaasasid, autosid, haigusi ja töökohti.

Autasudest ja kuulsusest te vaikite tagasihoidlikult (klassikaaslased räägivad ja ETV näiteks, et Aivar Mäe sai kahemiljoniliseks rändajaks Tallinna lennufirmas).

Meenutate rumalusi, mida tegite koolis ja rahunege – te olete nüüd täiskasvanud, saate aru, et teie seiklused olid eluks vajalikud. Jätke meelde selline tõde: kõige rohkem räägitakse sellest, kes ei tulnud kokkutulekule. Ja veel pani mind mõtlema-imestama režissöör A. Kontšalovski põhimõte, kes ei armasta suurearvulisi kogemusi, sest sel juhul head suhtlemist ei toimu. Kõige parem on tema meelest kaheksa kuni kümme inimest. Tegelikkuses see toimubki nii. Näed palju inimesi, aga suhelda jõuad sugugi mitte kõikidega.

Nii et minu soovitus ja käsk kõikidele: valmistuge ja julgelt astuge, sõitke, roomake ja lennake kokkutulekule vähemalt kord viie aasta jooksul (või teie lennu või kooli juubeli puhul).

Sügav kummardus neile, kes võtavad nende kokkutulekute organiseerimise – nad on Jumala sõna täitjad, kes ise tahavad teha kooli meenutamise heategu.

Nagu ütles üks vilistlane Laine Andrejeva (Siilbaumi) kohta: „Mälestus temast elab seni, kuni elab ta viimane õpilane.” Sama võib öelda ka meie armsa kooli kohta.

NATALJA, Petseri kooli õpetaja 1973-2009

***

Las jätkuvad kokkutulekud!

Pole vaja tõestada, et vilistlaste kokkutulekud on hea tegu. Meie, õpetajad, tunneme siis end jälle noortena, täis energiat ja jõudu. Ja kui hea on tunda täiskasvanute ja iseseisvate inimeste nägudes oma endisi õpilasi!

Pole tähtis, kas on nendest saanud ka õpetajad või arstid, teadusdoktorid või töölised, juuksurid või talupidajad. Tähtis on, et nad mäletavad oma sünnikohti, oma kodu ja koolimaja. Nende sõnavõttudest on saada aru, et samamoodi nagu ma isegi, mäletavad nad paplialleed, mis viib püha Mihhaili kiriku juurde ja vana kinoteatrit ja pikka poerida ja muidugi kooliteed.

Mõnede jaoks oli koolitee pikk, oma külast kuni bussipeatuseni, edasi linna ja kooli. Mõni elas kooli internaadis, igatsedes laupäevi. Mõnel vedas elada kohe kooli kõrval. Kuid kool on see, mis ühendas ja siiani ühendab meid kõiki vaatamata lõpetamise aastatele.

Meenutades oma tööd koolis, ma tahaksin öelda lõpetajatele, et neid õpetasid väärilised õpetajad, pedagoogilise töö tõelised professionaalid. Ja alati soojendavad südameid nendele suunatud head sõnad. Rõõm tõdeda oma kasvandike edu ja saavutusi, aga kui miski ei õnnestunud, siis tuleb ergutada ja öelda saksa filosoofi Nietzsche sõnadega: „See, kes teab, miks elab, võib välja kannatada kõike.”

Las jätkuvad kokkutulekud!

LIA, õpetaja

***
Petseri Eesti kool
Petseri Lingvistiline Gümnaasium (2009. aastani Petseri 2. Keskkool) on gümnaasium Venemaal Pihkva oblastis Petseri linnas. Petseri kool asutati 1913. aastal ja see oli kuni 2004/2005. õppeaastani ainus üldhariduslik keskkool Venemaal, kus kõiki õppeaineid õpetati eesti keeles.

Sai alguse Petseris 1913. aastal loodud algkoolist. Millal see algkool muudeti gümnaasiumiks, ei ole täiesti selge, aga tõenäoliselt muudeti algkool gümnaasiumiks sakslaste poolt 1918. aastal. Enamlaste tulekuga 1918. aasta novembris katkes õppetöö, uuesti algas see jaanuaris 1919.

1923. aastani töötas kool reaalgümnaasiumi nime all, siis nimetati kool ümber ühishumanitaar-gümnaasiumiks. Kuna kohalikul linna- ja maavalitsusel oli raske kooli ülal pidada, võttis riik kooli oma ülalpidamisele ja nii sai Petseri esimese Eesti riigigümnaasiumi. Gümnaasiumis töötas kümme klassi eesti ja vene osakonnaga, kummaski viis klassi. Petseri gümnaasiumi direktor oli 1929–1939 Aleksander Rikken. Vene haru jäi selle reformi tagajärjel ära. 1927. aasta sügisel valmis uus avar gümnaasiumihoone, mida peeti tollal üheks uhkemaks koolihooneks Eestis ja Petseris. 1934. aasta koolireformiga jagati kooli kaheks: keskkool ja gümnaasium. 1934. aasta keskkoolireformi järel avati Petseris keskkool, 1937. aastal reorganiseeriti see reaalkooliks, progümnaasiumiks ja gümnaasiumiks. Aastatel 1939–1940 oli Petseri gümnaasiumi direktor, 1940–1941 Petseri keskkooli direktori kohuste täitja ja 1941–1944 oli Petseri gümnaasiumi direktor Aleksander Raudsepp.

Gümnaasiumi 20. sünnipäevaks 1939. aasta alguses oli õpilasi koolis õppinud ja õppimas ligi 1800. Kooli lõpetanud oli 17 lennuga 592 isikut, neist lõpetasid 261 eesti osakonna ja 331 vene osakonna. 1940. aasta maist otsustati avada uuesti vene õppekeelega klassid. 1940. aastal nimetati kool Petseri keskkooliks.

1940–1941 kaotas kool kuus õpetajat, neist kaks tapeti, ning 20 õpilast küüditati. Teise maailmasõja ajal õppis koolis umbes 300 õpilast, neist vene klassides poolesaja ümber. Kuna koolimaja kasutasid okupeerivad väed, pidi kool läbi ajama ajutiste ruumidega, sh kasutati Petseri kloostri kloostriülema korterit.

Jaanuaris 1945. aastal viidi Petseri linn koos gümnaasiumiga üle Vene NFSV koosseisu, Pihkva oblastisse, moodustati Petseri rajoon, mis omakorda jaotati seitsmeks külanõukoguks: Petseri, Pankjavitsa, Laura, Vana-Irboska, Uus-Irboska, Kulje, Krupp. Rajoonikeskuseks sai Petseri linn. Piirkonnas elas palju eestlasi ja setosid.

Petseri eesti kooli lastevanemate palvel avati Vene Föderatsiooni Haridusministeeriumi käskkirjaga 1956. a. Petseri 2. Keskkool. Petseri haridusosakond väljastas alljärgneva sisuga käskkirja: „Käskkiri nr 72/ 30. XII 1956. a. Petseri 7-kl. Kooli nr 2 reorganiseerimisest keskkooliks ja 1. jaanuarist 1957. a määrata tööle järgmised õpetajad: Vassili Jasnov, Laine Siibaum, Nikolai Lump, August Kruus, Helvi Seliste, Mildred Trahv, Richard Saarva, Mihhail Denissov, Viivi Eksta, Aleksander Talvet, Ada Rodina, Helene Viilo, Lembit Pild. Petseri 1. Keskkoolist üle viia õppealajuhatajaks Maria Jasnova, direktoriks määrata Georg Petšnikov.”

Keskkooli hoone on vana maja, mis koosneb kolmest osast – kahest algselt üksteisest eraldatud puumajast, mis valmisid 1870. aastal ning neid ühendavast kahekorruselisest majast, mis on hilisem juurdeehitis. Petseri 2. keskkoolil oli ka ühiselamu, kahekorruseline puumaja, köök ja söökla asusid õuepealses hoones. Elamistingimused ei olnud küll hiilgavad, kuid igal õpilasel oli oma voodi ja kapp, kus riideid hoida. Kodutöid tehti koos suures ruumis, vanemad õpilased võisid tundideks valmistuda tubades. Õpilaste vähesuse tõttu ühiselamu likvideeriti.

Kuni 1962. aastani toimus õppetöö kahes vahetuses. Esimeses vahetuses õppisid 1.–7. klassid, vanemad aga teises vahetuses. 1962. aastal viidi kogu eestikeelne õppetöö üle teise vahetusse. Esimeses vahetuses õppisid vene kooli algklassid. 1963. aastal, kui valmis Petseri 1. keskkooli hoone, hakkas eestikeelne kool taas tööle esimeses vahetuses. Teises vahetuses toimusid Õhtukeskkooli tunnid.

Allikas: Wikimedia Commons

 

Autor: LL
Viimati muudetud: 15/08/2024 09:04:55