Merca aitas lavale esimese lõunaeestikeelse ooperi
24. augustil esietendub Narva ooperipäevade raames Malle Maltise ooper „Raasulapsuke”. Tegemist on maailma esimese lõunaeestikeelse ooperiga. Ooperi libreto autor on Merle Jääger ehk Merca.
Merca, kuidas üldse selline idee sündis?
See mõte ei sündinud üldse minu peas, see tuli Narva poolt. Umbes aasta tagasi käis Narva päritolu ooperilaulja Julia Savitskaja selle idee välja Malle Maltisele, kellega oleme varemgi koostööd teinud. Kuna Malle Maltis lähtub oma loomingus väga paljuski eesti rahvalauludest või viisikestest, siis otsis ta tükk aega mingit head lugu Eesti n-ö loomest, mis võiks olla piisavalt põnev, intrigeeriv ja äge. Nii ta jõudis välja Herta Laipaigani. Mina sattusin selle kirjaniku, keda võib pidada Eesti müstika emaks, otsa teismeeas ja ma olin täiesti totaalselt ära tinistatud ja meeletus vaimustuses. Kogu see Lõuna-Eesti õhustik, sellised müstilised ja kummalised olendid ja temaatika, mida seal lääne ja põhja pool esineb kõvasti vähem, seostuvad Vana-Võromaaga.
Malle oli see, kes mulle selle ettepaneku välja käis, et võiks nagu teha. Lugesin uuesti jutustuse „Titekirikuleib” läbi, see sai ka libreto aluseks. Ja ei saa salata, mingid asjad hakkasid kohe peas tiksuma. Kas see oli keeruline, kohati võib-olla jah ... Aga ma istusin vahepeal, kohati päris palju, Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas, kus ma otsisin mitmesuguseid loitse, nagu näiteks saunaloitsud, hundiloitsud jne, mida ma siis sinna libretosse pikkisin. Iseenesest oli see päris põnev tegevus. Vahepeal oli nii, et väljas oli talv, tuiskas, siis käis peas „plõnn”, otsisin välja oma kaustiku ja panin sinna kohmas sõrmedega mingeid ridu kirja.
Ooperis on sellised tegelased nagu manalased, nad ei ole halvad ega ka head. Nad on need, kes on kunagi olnud. Neid kehastab koor, kes vahepeal mängib ka külarahvast. Ooperis on üks peategelanna, kelle nimi on Itk. Kuigi itk oli enamasti väga individuaalne tegevus, seda laulis ainult üks inimene, siis Malle on sinna taha pannud ka naistekoori. Nemad ongi need manalased, kes siis võimendavad seda suhet ja kellel siis on ka endal sarnane kogemus.
Kui kaua see protsess, libreto kirjutamine aega võttis?
Esimene vaatus tuli suhteliselt kiiresti, mis ei tähenda, et kergelt. Iseenesest ma kirjutasin sõnaliselt rohkem, kui tegelikult ooperisse sisse läks. Hakkasin peale oktoobri lõpus ja novembris, siis olid mul vahepeal üsna intensiivsed ja karmid prooviperioodid Vanemuises, siis jäi see ooper pausi peale. Veebruari alguses sai esimene vaatus valmis. Aga tegelikult oli mul selleks ajaks tehtud juba ka üht-teist teisest vaatusest. Vahepeal lihtsalt tulevad mingid lõigukesed, mis hiljem konteksti sobituvad. Eks see teine vaatus võttis natuke kauem aega. Eks on ju tegemist minu elu esimese libretoga, ma ei saa midagi parata, ma kirjutan ikkagi nagu draamanäitleja. Kui tavaliselt algab ooper sellega, et orkester mängib kõik olulisemad motiivid läbi, siis minul algab ooper pihta matusestseeniga, alles pärast seda tuleb orkestri etteaste. Üks asi veel, miks ma avastasin, et kirjutan nagu draamanäitleja, on see, et ma tahan igale kõrvaltegelasele anda elu – ma olen püüdnud ka koorile anda võimalust mängida mingeid karaktereid, et nad ei oleks mingid suvalised taustasebijad.
Miks peaks lõunaeestlane minema seda etendust vaatama? Praegu on ju nii, et iga puu ja põõsa taga ning isegi puukuuris toimub suveetendus, miks minna just Narva?
Te ei kujuta endale ette, kui vinge asi on Kreenholm. See on linn linnas. Me käisime maikuus, meile tehti ekskursioon. See arhitektuuriline plaan ja kõik muu on nii pompöösne ja niivõrd võimas! Kui nüüd natuke ajalugu uurida, siis selgub, et Kreenholmis oli lisaks puuvillamanufaktuurile oma kõrgel tasemel meditsiinikeskus ja haigla, lasteaed, kool, oma leivaküpsetusahi, mis töötab siiamaani, ja isegi oma politsei.
Tegelikult oli Kreenholmi tööliskond väga internatsionaalne. Seal olid näiteks ka poolakad. Vaatasime üle jõe Venemaa poole ja sealt paistis poollagunenud katoliku kirik, ilmselt siis poolakatele ehitatud. Iseenesest juba Kreenholmi ajaloo pärast tasub Narva minna, see on võimas. Tasub aega võtta, kohale minna ja meeles pidada, et Narva ei ole mingi Tiblastan. Seal on siiski väga palju ilusat arhitektuuri, kuigi siiski näeb osa Narvat tänu nendele tohututele hrustštovkadele välja nagu Sosnovski karuputke põld.
Aga sinna ei pea ju minema. Parem on minna Narva kindluse promenaadile ja vaadata vastaskallast, mis pakub võrreldes Eesti poolega parajat kontrasti.
Oijaa, kindlasti minge! Jaanilinn sai kunagi ju ka samapalju raha kui Narva, kaldapromenaadi ehituseks, kuid kui Narva promenaad näeb väga kena välja, siis teisel pool suudeti välja ehitada vaid umbes 200 meetrit.
Aga kõik lõunaeestlased on etendusele oodatud. Gruppidele on soodustused. Lisainfot saab vaadata narvaopera.ee. Soodustustega grupitellimused info@narvaopera.ee ja kogu festivali kava saab näha www.narvaopera.ee. Saab ka helistada ja küsida infot telefonil 5855 7131.
„Raasulapsuke”
Tegevus toimub järveäärses Karutoosi talus Lõuna-Eestis.
Varakult vaeslapseks jäänud Heba leiab seal tööd tüdrukuna ja armub talu sulasesse Lemmetisse. Lemmet leiab aga varsti töö veelgi jõukamas talus, kus ka veelgi peenem peretütar ning jätab Heba murtud südamega maha.
Karutoosi leskperemees Asso on hakanud tahtma Hebat enesele taluperenaiseks ja majja ka järeltulijat. Peagi sünnib neile poeg Iko.
Heba tunnistab, et ei armasta Assot, küll on aga Lemmet nagu nõiaväel tema südame külge kleebitud ja kui Asso saab tööõnnetuses surma, hakkavad Heba ja Lemmet uuesti kohtuma. Ikole aga ei meeldi, et ema mehega kohtub. Ta püüab igatmoodi ema takistada ja Hebal ei jää muud üle, kui proovida nõidusega poja suud sulgeda.
Mõne aja pärast saab Iko õnnetult surma. Kevadel ilmub järve äärde haavatud tiivaga kurepoeg. Heba on kindel, et see on poeg, kes on tema juurde linnuna tagasi tulnud.
Autor: Küsis PILLE H. METSIS
Viimati muudetud: 08/08/2024 09:15:41