Kokkutulekute veterankorraldaja Undina Matteus Petserimaa lipuga. Foto: Ilmar Vananurm

Ühel hiljutisel laupäeval tulid Petseri 2. ehk Eesti keskkooli vilistlased üle Eesti juba järjepanu 27. korda kokku, sedakorda Võrru. Meelsamini oleks koos oldud Petseris. See meie põhiseaduse järgi Eesti linn näib Eesti poolt üsna ära unustatud olevat. Isegi arvuti korrektuuriprogramm värvib Petseri kui tundmatu kohanime punaseks. Võru linna tänavavõrgus püsib see aga kenasti alles, kusjuures Petseri tänav 20 asuvas Springi kohvikus umbes 60 kokkutulnu osalusel kokkutulek toimuski.

Head sõnad ka Võrumaa Meremäe ja Vastseliina ning naabermaakonna keskuse Valga kohta, kus Petseri tänav täies ilus olemas. Juhuslikult jõudis Petseri 2. keskkooli põhikoolist Nõo erikallakuga keskkooli siirdunud ning Tallinna tehnikaülikooli lõpetanud insener ja kontrolljoonetaguse kodukoha patrioot Jaan Külaviir sel päeval oma elus 74. verstapostini.

Üle veerandi sajandi on seda kokkutulekute jada koos oma lähemate mõttekaaslastega eest vedanud Petseri eesti õppekeelega keskkooli sõjajärgse 1960. aasta neljanda lennu kasvandik, nüüd Võrus elav petserlannast klaveriõpetaja Undina Matteus. Tema avasõnade järel mälestati leinaseisakuga koolikaaslasi, kes on nende hulgast lahkunud viimase aasta jooksul. Teiste nimede kõrval kõlas Tartu kammivabriku kauaaegse direktori Kalju Hellenurme nimi.

Kuu varem oli lõunapoolkeral ilmastiku poolest see, mis meil jõulude paiku. Seda rada järgides jagas Undina oma lähematele mõttekaaslastele jõuluvana või -eide kombel kingitustena ümbrikke, milles olulisi mälestusi minevikust. Asjaosalistel oli võimalus oma soove ja mõtteid mikrofoni öelda. Et tulevikule ajaloojälg jääks, koguneti saali seina äärde pildistamisele, mõnel peolaualt kaasa võetud Petseri maakonna leelokandlega laualipp peos. Kohvikul puudus lipuvarda alus, sestap lehvis samasugune täiemõõduline plagu õues murukamarasse torgatuna, mille taustal samuti end pildistamas käidi.

Iga asi algab kord ja lõpeb kord. 1998. aastal Võrumaal Osulas toimunud petserlaste esimese kokkutuleku sarvepuhujaks olnud Undina on seda teinud pea kolm kümnendit. Ta pani ette mõtelda sellele, kes võiks järgmisel aastal algataja ja ühtlasi jätkaja olla. Heakskiitva aplausi saatel esitati uueks eestvedajaks Petseri 2. keskkooli 33. lennus medaliga lõpetanud abiturient aastast 1989 Anneli Sass (sünd Kullasaar). Õnne ja toetust talle, kes ta on Tartu ülikooli haridusega filoloog.

Järgmisel aastal kogunetakse jälle kuskil ja et see kindlasti toimuks, mängis ja laulis kokkutulekust osavõtjatele oma hingeülendavat igatsevat „Petseri valssi“ külalisena Petserimaa kirjanik ja luuletaja Ilmar Vananurm. Vekslina käis ta välja lubaduse üllatada publikut järgmisel aastal „Petseri tangoga” ja võib-olla veel millegagi.

Täpselt nädal hiljem toimus Obinitsas Seto Kuningriigi päev, mille järjenumber oli 30 ja kuhu kindlasti ka mitmed Võru kokkutulekust osavõtjad jõudsid. Seal valiti setode kuninga Peko maapealseks asemikuks ehk ülemsootskaks Tartu koolidirektor Urmo Uiboleht.

Tuhat ja rohkem aastat tagasi oli Pihkva ehk Talaba järv soomeugrilaste sisejärv, aga rahvaste rändamise aegu löödi nad sel ajal Emajõe, hiljem Velikaja nime kandnud jõge mööda kohale jõudnud uustulnukate poolt kahte lehte: ühed ida, teised lääne poole järve. See oli aga alles algus. Pihkva vene vürstid kahmasid oma võimu alla järve läänekalda kuni Piusa ja Mädajõeni, kuhu jäid neile tugipunktideks setode muinaslinnuse kõrgendikule püstitatud kivikants Irboskas ja munkade rajatud Petseri klooster.

Et demokraatliku Venemaaga saab asju ajada, tõestab Kerenski valitsuse ajal 1917. aasta aprillis Eestile nõutatud autonoomia. See sisaldas võimalust luua rahvuskubermang, mis moodustatigi Eestimaa kubermangu külge Liivimaa ja Peterburi kubermangu eestlastega asustatud alade liitmisel. Kuigi petserimaalased tegutsesid samuti kiirelt ja asjatundlikult, ei läinud Pihkva kubermangu setodega asustatud alade ühendamine muu Eestiga millegipärast libedalt.

Alles tänu Petserimaa Tailova preestri Karl Ustavi ja ilmselt tema sakslannast abikaasa Pauline rahvadiplomaatiale läks korda Saksa okupatsioonivõimudelt saavutada Petseri vallavalitsuse kinnitatud setode palvekirjas kirjeldatud nende ja seal elanud eestlaste asualade viimine Pihkva kubermangu küljest Liivimaa kubermangu Võru maakonna koosseisu 1918. aastal. See piirijoon pandi Eesti Vabariigi idapiirina kirja ka Jaan Poska juhitud Eesti rahuläbirääkimiste delegatsiooni poolt 2. veebruaril 1920 allkirjastatud Eesti-Vene ehk Tartu rahulepingus.

Tulemuseks oli 632 küla minek Peko alamatele, aga hetkel on uuel ülemsootskal vaid 156 küla. Täpselt 80 aastat tagasi võeti Venemaa külge kolm neljandikku Peko alasid. Kuigi EV põhiseaduse paragrahv 122 räägib riigi territoriaalsest terviklikkusest Tartu rahulepingu piirides, ei järgi riik seda seadusepügalat mitte ühelgi määral. Siin on uuel ülemsootskal lai söötis tegevusväli ja pole paha, kui tema abilisena tegutseb Petseri 2. keskkooli kasvandikust õigusteaduse professor Peeter Järvelaid.

Asjaajamisele tuleb kindlasti kasuks USA suursaatkonna esindatus viimasel Seto Kuningriigi päeval. See kergendab suhtlemist ja EV idapiiri mure teavitamist maailma suurvõimule, mida kiivalt väldivad Eesti välispoliitikud Tallinnas, Brüsselis ja igal pool mujal. Kunagi võiks kõne alla tulla Atlandi harta alusel Petserimaa ühendamine.

Setomaa taidlejatel ja sportlastel on tihe rahvusvaheline suhtlus. Poleks paha väljamaal suu lahti teha ja öelda, kes olen, kust tulen ja miks kodumaal elatakse „Seto müüri“ ees ja taga. Nagu ajaloost juba kogesime, on rahvadiplomaatia sageli tõhusam kui ametlik.

 

Autor: ALDO KALS, Petserimaa sõber
Viimati muudetud: 08/08/2024 09:00:41