Riigikohus jõudis äsja otsusele Tartu linna ning Põlva ja Räpina valla kaebuses riigi vastu hooldekoduteenuse rahastamise teemal – kohtu teatel tuleb omavalitsustel riigi ülesande täitmise vahendid ise leida. Põlvamaa omavalitsusi kohtus esindanud advokaadifirma esindaja usub, et otsuse tagajärjel hakkavad linnad-vallad riigilt sagedamini kohtu kaudu raha juurde nõudma.

Eelmise aasta lõpus pöördusid nii Põlva ja Räpina vallavolikogu kui ka Tartu linnavolikogu riigikohtusse. Nad leidsid, et hooldusreformiga tekkinud lisakohustus rahastada üldhooldusteenuse osutamist teenuse saaja või tema ülalpidajate asemel on riiklik ülesanne, kuid riik pole selleks raha ette näinud. See rikkus volikogude hinnangul põhiseaduses sätestatud tagatist, mille kohaselt on omavalitsusüksusel õigus talle seadusega pandud riiklike kohustuste täielikule finantseerimisele riigieelarvest.

Arvestades vaidluse all oleva küsimuse suurt ühiskondlikku kaalu ja võimalikke pikaajalisi mõjusid omavalitsusüksuste rahastamise põhimõtetele, andis riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium kohtuasja lahendamiseks üle riigikohtu üldkogule, kuhu kuuluvad kõik riigikohtunikud.

„Riigikohtu üldkogu selgitas oma lahendis, et sotsiaalhoolekande, sh üldhooldusteenuse korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne, kuna ta on oma abivajavatele elanikele kõige lähemal. Kuna üldhooldusteenuse korraldamine ei ole riiklik kohustus, ei pidanud riik katma sellega seotud kulusid riigieelarvest. Neid kulusid rahastab omavalitsusüksus oma eelarvest,” teatas riigikohus sel kuul.

Riigikohtu üldkogu rõhutas, et omavalitsusüksustel on siiski võimalus halduskohtule esitatud kaebuses nõuda riigilt omavalitsuslike ülesannete täitmiseks lisaraha, kui kehtiv omavalitsusüksuste rahastamise korraldus ei ole piisav. Neil on võimalik ära näidata, kui palju olemasolevad kulud uue kohustusega suurenesid ning kui palju suurendas riik rahastust või vähendas teisi ülesandeid ja kohustusi. Kui selgub, et eraldatud rahast ei piisa lisandunud kulude katmiseks, võib kohaliku omavalitsuse üksusel olla õigus nõuda rahastuse suurendamist.

Lisaks selgitas riigikohus, et ehkki sotsiaalhoolekande korraldamine on kohalik ülesanne, peab omavalitsuste rahastamissüsteem olema stabiilne. Praegusel juhul võttis riigikogu seaduse muudatuse vastu 2022. aasta detsembris ehk vahetult enne uue eelarveaasta algust. Kohtusse pöördunutel võis seega puududa mõistlik võimalus valmistuda täitma kohustust, mille riik neile peale pani. Kui omavalitsusüksuste 2023. aasta eelarve väljaminekud suurenesid muudatuse tõttu ja neil ei olnud võimalik mõistlikul viisil eelarvet muuta, on neil õigus esitada halduskohtule kaebus oma õiguste maksmapanekuks.

Kaheksa riigikohtunikku jäid selles asjas eriarvamusele. Nad leidsid, et tegu ei ole mitte kohaliku, vaid riikliku ülesandega, mille täitmist peab riik rahastama riigieelarvest.

Lühidalt: riigikohus selgitas, et üldhooldusteenuse korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne ja ta peab seda ka rahastama. Omavalitsusüksustel on siiski võimalik nõuda üldhooldusteenuse korraldamiseks raha halduskohtule esitatud kaebusega, kui neil ei ole piisavalt vara oma ülesannete täitmiseks.

Põlva ja Räpina valda riigikohtus esindanud advokaadibüroo Walless partner ja vandeadvokaat Margo Lemetti ütles LõunaLehele, et kuigi riigikohtu otsusega jäeti kohtusse pöördunud omavalitsuste taotlused rahuldamata, on otsus siiski omavalitsuste jaoks positiivne.

„Otsus tõi kaasa olulise õigusselguse, muu hulgas selles, mil viisil on omavalitsustel võimalik kohtu kaudu riigilt omavalitsuslike ülesannete täitmiseks raha juurde nõuda,” selgitas Lemetti. „Riigikohtu üldkogu rõhutas, et omavalitsusüksustel on siiski võimalus halduskohtule esitatud kaebuses nõuda riigilt omavalitsuslike ülesannete täitmiseks lisaraha, kui kehtiv omavalitsusüksuste rahastamise korraldus ei ole piisav. Selleks tuleb konkreetse kohtuasja raames ära näidata, kui palju olemasolevad kulud uue kohustusega suurenesid ning kui palju suurendas riik rahastust või vähendas teisi ülesandeid ja kohustusi. Kui selgub, et riigi eraldatud rahast ei piisa lisandunud kulude katmiseks, võibki kohalikul omavalitsusel olla õigus nõuda riigilt puuduliku rahastuse suurendamist.”

Lisaks rõhutas riigikohus tema sõnul, et riik ei tohiks võtta omavalitsusüksusele kohustusi lisavaid seadusi vastu vahetult enne uue eelarveaasta algust, sest see võib piirata võimalusi asuda täitma kohustust, mille riik neile peale pani. Kõnealusel juhul see advokaadi teatel just nii juhtuski: omavalitsuste 2023. aasta eelarved olid juba seaduse jõustumiseks koostatud ning vahendeid hooldusreformiga tekkinud lisakohustuse rahastamiseks ei olnud eelarvetesse kavandatud.

Kas nüüdsest võib juhtuda, et omavalitsused asuvad aktiivselt kohtus vaidlustama riigi poolt neile pandud ülesandeid?

„Julgen arvata, et kohalikud omavalitsused analüüsivad lähiajal, kas riigikohtu otsuse valguses on neil põhjust konkreetsel juhul vaidlustada hooldusreformiga ootamatult tekkinud rahaliste kohustuste teket ja nõuda lisakulude kompenseerimist. Laiemas vaates pean aga vägagi tõenäoliseks, et kohalikud omavalitsused asuvad riigi poolt kergekäeliselt ja ilma piisavat rahastust tagamata KOV-idele pandud ülesannete korral pöörduma lisarahastuse saamiseks kohtusse,” leidis vandeadvokaat. „Riigikohtu lahend on selleks vajaliku õigusselguse andnud. Kuidas konkreetsel juhul vaidlused lahenema hakkavad, on juba edasise kohtupraktika kujundada.”

 

Autor: LÕUNALEHT
Viimati muudetud: 19/07/2024 08:24:17