Tarmo Tähnas. Foto: erakogu

Tartus tegutsev staažikas loomaarst Tarmo Tähnas on suviti poolenisti Põlvamaa Valgemetsa elanik. Millega on tal tulnud oma pikaajalise staaži jooksul rinda pista, uurimegi sealsamas, tema kaunis suvekodus.

Tarmo, oled Tartu poiss, Tammelinnas kasvanud ja järelikult ka Tartu 5. keskkooli kasvandik? Kuuldavasti oli kooliõhkkond küllaltki rangelt kommunismimeelne?
Jah, juhtus igasuguseid asju. Meil käis isegi julgeolek, sest üks mu klassivend kirjutas õpetaja lauale „Lenin on meiega, kirve ja köiega”. Siis tehti käekirjaproovid, aga autorit ei suudetud siiski tuvastada, ju siis käsi niipalju värises, kui ta seda kirjutas. Aga muidu läks mul koolis hästi, vahel oli vaid käitumisega probleeme. No näiteks taheti selle eest koolist välja visata, et vedasin kooli elusa rästiku ja panin tunni ajal klassivennale sülle. Mürgihambad olid muidugi ära võetud.

Klassivend ei saanud esialgu midagi aru, kuid loom hakkas sooja käes end liigutama, poiss aga kätega vehkima ja karjuma, mille peale saadeti ta klassist välja. Rästik pudenes põrandale ja roomas õpetaja laua juurde. Seal ta ilmselt puudutas õpetaja jalgu, see hüppas istuvast asendist laua peale seisma. Hirmus pahandus oli.

Eks see rästikulugu näita ka huvi loomade ja looduse vastu. Kust see alguse sai?
Meil olid kodus kogu aeg loomad, nii koerad kui ka kassid. Aga meil oli üks naaber, pime vanamutt, kel oli komme kõik loomad ära mürgitada. Ta oskas ära mürgitada isegi ühe meie dogi, kes võttis süüa vaid minu isa käest. Kui isa oli juhtumisi mõned päevad kusagil ära, siis koer lihtsalt ei söönud. Aga see naabrimutt suutis isegi tema ära mürgitada. Siis hiljem oli meil üks taks, kes oli muidu väga korralik liikleja, aga sai ikkagi liikluses surma.

Huvi meditsiini vastu oli mul juba siis, aga ülikooli ma minna ei tahtnud, sest mu isa töötas seal. Olen ikka püüdnud iseseisev ja omapäi olla, seetõttu tegin valiku veterinaaria kasuks. Teine ajend oli: kui nägin, kuidas kiirabi kantseldas üht joodikust vanameest, kes oli end täis teinud, haises ja oli ülimalt räpane, siis ma mõtlesin, et loom ei ole kunagi nii must, räpane ja rõve.

Kas loomaarstina on ka igasuguseid värvikaid episoode ette tulnud?
Paarkümmend aastat tagasi oli juhtum, kui üks madu oli väga haige. Ta oli talvel maganud, seedimine oli seiskunud. Siis tuli ta kätte võtta ja soolikas tühjaks lasta. Haises hullemini kui skunks, aga pärast oli jälle terve. Tuleb meelde üks iguaan, kes klaasvatti sõi, ka temaga sai kõik korda. Koera sooltest on kuus meetrit juhet välja opereeritud. Vanasti sai lehmadelt poolikuid vikateid, nuge, meetrite kaupa nööri ja lehmakette maost välja võetud.

Kunagi toodi üks koer, kes oli ilmselt aia alt läbi pugenud, aia all oli paraku purgipõhi, mille teravad servad olid looma kõhu täielikult lõhki tõmmanud, kohale jõudes rippus tal kaheksa meetrit soolikaid järel. Võtsin tal osa soolest vahelt ära ja sai ta siis kokku õmmeldud, korda sai. Üks saksa lambakoer oli auto alla jäänud ja siis ka veel kaasa lohisenud. Seda looma nokkisin kaheksa tundi kruusast ja muust sodist puhtaks, operatsioon kestis 12 tundi. Kui ma ta seejärel kokku lappisin, siis oli tal pea kuklas – äraveninud nahka oli puudu igalt poolt. Kui ta aga nädala pärast uuesti tuli, oli kõik juba normis. Koerad, kassid ja küülikud paranevad tavaliselt küllalt kiiresti.

Kas endal ka loomi on?
14 ja pool aastat oli meil taks, enne seda oli kolli ristand. Kui tema ära läks, siis paari kuu pärast toodi üks kutsikas, et ta nii-öelda magama panna. Ma põhimõtteliselt ei pane terveid loomi magama, tavaliselt keeldun. Või siis küsin sellist hinda, et looma omanik ise loobub plaanist.

Helistasin tütrele ja palusin, et ta koerale järele tuleks ja ta koju viiks. Seepeale helistas naine: „Me ei võta endale koera!” Rahustasin teda ja ütlesin, et meil on ennegi igasuguseid linde ja loomi kodus olnud, küll ma ta kuskile ära sokutan. Pool tundi hiljem tuli uus kõne: „Ära kellelegi paku, see on meie koer!” Nii ta jäi.

Paar aastat tagasi oli juhtum, kus üks pooltuttav helistas, et koer vaja magama panna. Küsisin põhjust, vastas, et ei oska käituda: roojab, urineerib ja lärmab. Ütlesin omanikule, et jätan koera siia, küll ma leian talle uued omanikud. Tütre üks sõbranna tuli talle varsti järele, ja nüüd on ta poolteist aastat nende juures olnud ja kõik on hästi, pole enam kordagi midagi halba teinud. Koer tahtis lihtsalt tegelemist – et temaga jalutamas käiakse ja mängitakse.

Ükskord oli selline lugu, et Filosoofi tänaval jäi üks taks auto alla. Reieluumurd. Tegin ta korda, oli mõnda aega ka meie juures kodus, siis meenus üks taksisõbrast vanapoiss. Võtsin temaga ühendust, tagasihoidlik mees oli kahevahel: „Ma tahaks teda küll, aga kas ma temaga hakkama saan ja nii edasi ...” Viisin koera siis talle näha, oli sihuke tõeline vanapoisi elamine, suhteliselt must ja räpane. Ainukesed puhtad esemed olid koera nõud, mille kõrval oli viis-kuus erinevat koeratoitu. Koer elas veel 18 aastat, oli mu pikaaegne patsient.

Kui inimene soovib endale võtta looma varjupaigast, millega peaks ta arvestama?
Varjupaigast võib saada väga hea looma! Mu ema koer jäi auto alla. Ema elas Väikses kaares, Riia maantee oli remondis ja liiklus ümber suunatud mööda Elva tänavat. Sõitsin ise ka seal ummikus, auto autos kinni, ja korraga nägin, et koer on maas. Selle mataka oli ta saanud vast viis minutit varem, midagi enam ei saanud teha, korjasin siis selle koera sealt ära. Emale viisin varjupaigast uue koera, kes elas 17-aastaseks. Väga tore koer oli, temaga polnud mingeid probleeme. Üks kiiks tal oli: ta kartis tooli põrandal nihutamisega tekkivat heli. Täiesti paaniliselt kartis, ilmselt oli tal sellega seotud mingi lapsepõlvetrauma.

Räägime natuke ka loomatoitudest. Vanasti ju koerad sõid konte, kassid sõid kala ja jõid piima, nüüd on see kõik tabu. Miks?
See on nüüd selline kahe otsaga asi. Tegelikult on Eestis umbes viis protsenti loomi laktoosiseedimatusega. Ega loom loll ole. Kui talle ikka piim põhjustab vaevusi, siis ta ei võta seda suu sisse ka. Sama lugu on kalaga: kui talle ikka maitseb, siis ta võib seda süüa, loomulikult mitte suurtes kogustes.

Samamoodi on lugu kontidega, ei tohi lihtsalt üle pingutada. Samas on müügil purustatud linnuluud, mis on tõesti teravad ja seetõttu võivad kahju tekitada. Aga näiteks broilerikondid ei tohiks mingeid vaevusi põhjustada – kui luu on tume, võib koer seda süüa. Poest või loomakliinikust ostetud toitude kohta võib öelda, et kassid on väga konservatiivsed ja eelistavad tavaliselt sama toitu. Koerte puhul võib natuke vabam olla. Tuleks aga jälgida, et toidus ei oleks maitseaineid.

Oled kirglik reisija. Kas need reisid on rohkem töö- või enamasti puhkusereisid?
On olnud ka tööreise, kuid pigem ikka puhkusereisid. Vene ajal, mil piirid kinni olid, sai käidud Karjalas, Valge mere ääres, Karpaatides ja mitmeid kordi Moskvas. Peale ülikooli lõppu sai ette võetud reis Kiievisse ja Odessasse, sealt edasi Krimmi, Novorossiiskisse, sealt Gruusiasse, siis läbi Elista, Astrahani, Volgogradi ja Moskva tagasi Tartusse. Kogu selle reisi olin ise roolis.

Kui piirid lahti läksid, sai käidud Soomes ja Saksamaal. Kunagi 20 aastat tagasi müüdi Stockmanni päevadel Finnairi pileteid Delhisse. Siis me naisega otsustasime sinna minna. Olen käinud ka Vanuatul, Fidžil, Austraalias, Uus-Meremaal, Polüneesias ja mujal. Euroopa on muidugi risti-rästi läbi seigeldud. USA ja Kanada on rendiautoga läbi sõidetud. Kruiisireisidega olen jõudnud ka Lõuna-Ameerika riikidesse. Nii et reisitud on omajagu.

 

Autor: Küsis PILLE H. METSIS
Viimati muudetud: 19/07/2024 08:23:16