Foto: Indrek Noorsalu / Liina Kutsar

Kui teatrihuvilised möödunud pühapäeva õhtul enne kella 18 Sulbi vana koolimaja juurde jõudsid, lookles piletisaba välisuksest välja ning rahvast vooris aina juurde ja juurde ... Just nõnda nagu vanadel headel aegadel Tallinna Linnateatri piletikassa ees.

Aga ka majast väljus juba inimesi, kes teatasid, et piletid on otsas – istekohad aknalaudadelegivälja müüdud ning saali lasti veel veidi vaatajaid, kes olid nõus püsti seisma.

Ja saali saanutele algas etendus täpselt kell 18.00.

Etteruttavalt olgu aga öeldud, et meie pundi jaoks oli puhas vedamine, et piletitest ilma jäime – sattusime massistseeni spontaanselt arenevale vahetükile „Mis saab siis, kui üht väikest külateatrit tabab seninägematu publikumenu“. Ka see etendus oli erakordselt meeleolukas ning osavõtjaterohke. Seega jäime edasi seisma sabasse, kus lootsime kuulutatavat kindlat tõde: piletid on otsas ja koju minek. Ent samas märkasime, et välisukse kõrval seisis üks enesekindel, kuid veidi segaduses daam (hiljem selgus, et lavastaja), kes kuidagi omaette vaikse häälega seletas, et kell 8 antakse veel üks lisaetendus, misjärel muutus piletisabas seismine veelgi lustlikumaks. Kuna eelnevalt trükitud piletid olid otsa saanud, saime lõpuks piletiraha (viie euro) eest käe seljale templi, mis andis tunnistust sellest, et olime lunastanud sissepääsu kella kaheksasele etendusele.

Väike jalutuskäik Sulbi külas, teatrikohvikus tasuta pakutud kohv ja veel soe Roosu külakeskuse pagarite valmistatud kringlitükk ning nüüd algas võitlus istekoha pärast. Tormasime saali kohe peale esimese etenduse lõppu, kuid vaatamata heale spurdile jäi parimaks kohaks vaid neljas toolirida. Nõnda jäime kaljukindlalt istuma pea tunniks ajaks, kuni etendus algas. Aga ka selleks etenduseks oli saal rahvast pilgeni täis – inimeste mahutamiseks tehti tooliridu kitsamaks ning anti soovijatele patju, et põrandale istuda.

Aga mis oli siis see põhjus, mille pärast nõnda rohkearvuline teatripublik väikesesse Sulbi külla kokku oli sõitnud? Ei miski muu, kui tegevuskohaks olev legendaarne Antsla külje all asuv Triinu baar ehk esietendus Sulbi külateatri lavatükk „Kuidas me röövisime Triinu baari”. Otse loomulikult lootis sellest nostalgiat ja äratundmisrõõmu otsida/leida kõigi nende aastakümnete baariseltskond. Kokku sõitnud publik ei pidanud kahetsema – nalja ja naeru sai „täie raha eest“ ning kordades rohkemgi, sest kogu näitetrupil lavameisterlikkusest puudust ei olnud. Ka oli näha, et nemadki lustisid kogu hingest ja südamest. Meie seltskonna erilisteks lemmikuteks kujunesid aga baaridaam Marju ja kohalik traktorist Jaak.

Esietenduse lõppedes oli aplaus tormiline ning seega oli lavatükk saanud publiku heakskiidu „tuuritama minna“. Kuid ka kogu see möll vaatajakoha saamise nimel olevat „spetsialistide“ sõnul olnud ajastukeskne ehk justkui omal ajal ümber Triinu baari, mis ei olnud lavastatud, vaid täiesti ehe ja moodustas kogu teatriõhtust ühe vahva terviku. Lavastaja sõnul olid nad esietenduseks valmis tavapäraseks 80 teatrihuviliseks, kuid pileteid müüdi 300 ja oleks võinud müüa veel, kuid saali mahutatavas ja teatrikülastajate turvalisus seadsid sellele oma piirid.

Jõudu Sulbi külateatrile ja sama suurt publikumenu! Huvilised, jälgige reklaami ja olge kohal – järgmine etendus olevat lähemal ajal Sangastes.

 

 

Autor: TAIMI TIISLER, Peetrimõisa küla teatrihuviliste nimel
Viimati muudetud: 18/07/2024 09:22:22