Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta! Minu arvates peab patriootlikku ja tervislikku eluviisi igal moel ja viisil arendama, et meie tulevik ja vabadus oleks kindlustatud. Seekord palun avaldada väljavõtte omakasupüüdmatust patrioodist, kes pühendas kogu oma elu Eesti riigi loomisele ja kindlustamisele. Väljavõte pärineb raamatust „Laiarööpmeline soomusrong nr 2 Vabadussõjas”, mille koostajad on Edvin Reinvaldt ja Tõnis Kint. Edukat lugemist – soovitan eriti noortel eeskuju võtta.

Karl Parts ja soomusrongid Vabadussõjas
Soomusronge ei pea pidama eestlaste leiutiseks. Üksikuid soomustatud vaguneid esines juba Ühendriikide kodusõja ajal ja soomusrongid tegutsesid ka Inglise-Buuri sõjas (1899–1902). Esimese maailmasõja ajal (1914–1918) oli venelastel hulk soomusronge (nn bronepojezd), kuid nende osatähtsus Vene armee taktikas oli minimaalne, kuna positsioonisõja olukorras polnud soomusrongidel midagi ära teha. Alles Vene kodusõja ajal 1918–1922, mil sõjategevus paljudel rinnetel omandas intensiivse liikuvsõja ilme, rakendati soomusronge senisest suuremal määral nii Vene valgete kui ka punaväe poolel. Kuid kusagil ei saavutanud soomusrongide tegevus sellist tähtsust kui Eesti Vabadussõjas. Soomusrongideta poleks olnud mõeldav Eesti territooriumi nii kiire puhastamine vaenlasest, nagu see sündis 1919. aasta jaanuaris-veebruaris.

Eesti Vabadussõja ajal tegutses kuus laiarööpmelist ja neli kitsarööpmelist soomusrongi, lisaks nendele veel soomusrongide diviisi alluvuses soomusautode kolonn kuue kuni kaheksa soomusautoga. Vabadussõja lõppfaasis olid meie soomusrongid täielikult moderniseeritud ja soliidselt terasplaatidega soomustatud, kusjuures igal soomusrongil oli vähemalt üks kauglaskekahur.

Kõik soomusrongid ja soomusautod olid allutatud soomusrongide diviisile, mille ülemaks Vabadussõja lõpuni oli polkovnik (kolonel) Karl Parts, tema abiks oli alampolkovnik Arnold Hinnom ja staabiülemaks alampolkovnik Johannes Poopuu. Soomusrongide diviisi alluvusse kuulusid löögiüksustena veel Kuperjanovi partisanide pataljon, Kalevlaste malev, Tartu kaitsepataljon, Skautpataljon ja soomusrongide diviisi tagavarapataljon, laia- ja kitsarööpmelised remondirongid, töökojad Valgas ja Mõisakülas ning Vabadussõja lõppjärgus veel võrdlemisi rohkearvuline mootorsõidukite park.

Soomusrongid kahe rügemendiga eksisteerisid kogu meie omariikluse aja. Kitsarööpmelised soomusrongid likvideeriti pärast Vabadussõja lõppu. Eesti okupeerimisega Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal langesid meie soomusrongid punaarmee saagiks ja viidi peatselt N. Liitu.

Karl Parts on sündinud 3. juulil 1886. Tartumaal Palupera vallas. Ta omandas alghariduse Tartu linnakoolis, misjärele töötas mõnd aega raudteekirjutajana. Oli sundajateenistuses 1906–1908 Soomes Sveaborgi (Suomenlinna) kindluses ja sõjaväeteenistusest vabanenuna töötas jälle raudteeametnikuna. Mobiliseeriti esimese maailmasõja puhkemisel 1914. aastal. Sundajateenistuse lõpetanud allohvitserina saadeti Parts Peterhofi lipnikekooli, mille lõpetas lipnikuna 1915. Seejärel siirdus ta rindele, kus paistis silma lahingtegevuses isikliku vahvuse poolest. Teda vääristati mitmete vahvusordenitega.

Parts teenis pikemat aega 269. Novorževi polgus, viibis sellega Rumeenia rindel, kust ta 1917. aasta suvel saabus kodumaale alam(staabi)kapteni aukraadis. Oli 1. Eesti polgu rooduülem, hiljem pataljoniülem. Selle koosseisus võttis ta osa võitlustest sakslaste vastu Muhumaal 1917. aasta sügisel. Lahkus 1918. aasta märtsis kapteniks ülendatuna sõjaväest.

Saksa okupatsiooni ajal töötas põranda all kaitseliidu loomisel ja alustas Saksa vägede Eestist lahkumisel 1918. aasta novembris energiliselt soomusrongide formeerimist ning oli ka meie esimese soomusrongi komandant. Jaanuaris 1919, sõjaõnne pöördumise ajal, juhtis edukalt soomusrongide pealetungi, mille tulemuseks oli Tapa vallutamine. Kuna lõhutud Valgejõe silla tõttu soomusrongide tegevus Narva suunas oli takistatud, suunas Parts soomusrongid Tartu peale. Selle operatsiooni tulemuseks oli Tartu vallutamine 14. jaanuaril 1919.

Parts nimetati soomusrongide divisjoni, hiljem soomusrongide diviisi ülemaks ja ta juhtis soomusrongide pealetungi Valga suunas. 23. jaanuaril 1919 sai Parts Kirepi lahingus raskelt haavata, millest paranes. Pärast kapten Anton Irve surma jätkas Parts soomusrongide diviisi juhtimist Pihkva ja Landesveeri rindel, oli abiks kapten Joh. Pitkal Krasnaja Gorka operatsiooni ajal 1919. aasta sügisel. Sama aasta juulis ülendati ta vapruse ja kiiduväärse sõjalise tegevuse eest alampolkovnikuks ja jaanuaris 1920 polkovnikuks.

Aastatel 1921–1923 õppis Parts kindralstaabi kursustel, seejärel nimetati ta soomusrongide ja hiljem ka tehniliste vägede inspektoriks. 1924. aasta 1. detsembri kommunistide mässukatse ajal juhtis ta löögirühma, kes vallutas tagasi Toompea lossi.

Jaanuaris 1925 lahkus Parts tegevast sõjaväeteenistusest ja asus elama Tartumaale Volti oma autasutallu. Vabadussõjas osutatud isikliku vahvuse eest vääristati Karl Partsi VR II/2 ja II/3 ning sõjaliste teenete eest VR I/1 annetamisega.

Kolonel Karl Parts oli iseloomult tormakas ja ründav sõdur, kes eelistas tegelda eesliinil ja lahingutegevusest relvaga käes osa võtta. Selleks pakkus Vabadussõja esimene pool talle rikkalikke võimalusi. Koordineeritud rünnaku või pealetungi organiseerimine ja kavandamine polnud Partsi tugev külg ja need korraldas vajadusel staabiülem alampolkovnik Joh. Poopuu või soomusrongide diviisi ülema abi alampolkovnik A. Hinnom.

1931–1932 avaldas Parts Uudislehe kirjastusel oma mälestused „Kas võit või surm!” kolmes andes. Teose redigeerijaks oli Uudislehe toimetaja Harry Päärt, kes Vabadussõjas võitles vabatahtliku õppursõdurina laiarööpmelise soomusrongi nr 2 koosseisus ja lõpetas 1919. aasta augustis EV sõjakooli esimeses lennus lipnikuna.

N. Liidu esimese okupatsiooni ajal 1940. aasta suvel arreteeriti Karl Parts. Kuulduse kohaselt olevat ta otsekohe pärast arreteerimist hukatud.

 

Autor: OLEV KASAK
Viimati muudetud: 18/07/2024 09:07:21