Kaksikvennad: vabadus ja vangla
„Juba 1918. aastal moodustas Eesti Vabariik Kohtuministeeriumi juurde Vangimajade Peavalitsuse. Kuna Toompea linnuses asunud vangla oli saanud tulekahjus kannatada, siis avati vastavalt valitsuse 1920. aasta 15. mail antud korraldusele endises kindlus-kasarmus arestimaja (Kalda tn 2). Sama aasta 15. oktoobril nimetati see ümber Tallinna Keskvangimajaks. Vastloodud Vangimajade Peavalitsus asus innuga tööle.” (J. Maiste, D. Vseviov, „Patarei”, 2011)

Tööde maht oli tohutu, kuid esimeste mahukamate tööde hulka kuulus kogu hoone üldine kindlustamine. Ehitati ümber sisemüürid ning endised kasarmuruumid jaotati vaheseintega kongideks. Trellitati aknad ja laskeavad ning tugevaile puu-ustele paigaldati kahekordsed riivid ja uuendati lukud. Ja kõik ainult selleks, et „vabal kodanikul” oleks sügavam põhjus mõtisklusteks vabadusest.

Sõjaministri asetäitja Andres Larka, kes ehitustööde ajal juhtus visiteerima Patarei ümberehitust, arvas bravuurikalt, et valmiv vangla saab olema nii hea, nagu ta laseks selle ehitada iseendale. Aga mõnigi kord on targem hoida keel korralikult hammaste taga, sest saatus ei salli narrimist. Ei aimanud siis veel vana sõjamees ja Vabadusristi kavaler Larka oma sõnade nii fataalset täitumist ega sedagi, et tema elupäevad jõuavad kord lõpule just tema enda ärasõnatud müüride vahel. Ei aimanud seda ka mõned teised, nagu Kohtukoja kauaaegne esimees Jaak Reichman või kapten Dunkel (M. Õun, „K&E”, 2014), et nendegi ja paljude teiste elu jõuab kord lõpule samade müüride vahel.

Öelda, et Kalda tänava kindluskasarmus avati arestimaja, on pealiskaudse ja kerglasliku mõtteviisi mudel. Ka vallamajades olid tsaari ja Pätsi ajal arestikambrid või pogrid. Mõni on nendest säilinud tänase päevani (näiteks Võrumaal Vana-Kasaritsa vallamajas), kuigi neil pole enam ammu endist otstarvet. Kui valla kordnikule juhtus silma mõni nokastunud laadajoodik või muidu kakleja-kraakleja, oli karts käepärast võtta. Süüdlane pandi paariks-kolmeks päevaks arestimajja rahunema. Vabadusse pääsedes ruttas vabastatu nagu kitsekene kiirelt-kiirelt heinakaarele või haaras adrakured ja elu läks edasi.

Aga Patarei ei olnud karvavõrragi võrreldav arestikambri või vallamaja kartsaga. See oli omaette kõrgem klass, esmajoones just fortifikatsioon, mille seinad olid suutelised taluma vähemalt keskmise patarei tuld. Ainuüksi teadmine, et arestanti ümbritsevate kiviseinte paksus oli keskeltläbi kaks meetrit, halvas täielikult vangi kujutlusvõime. Vaevalt lohutas õnnetut teadmine, et kaitserajatisi oli vabaduse saabudes vanglateks ümber ehitatud mujalgi, näiteks Londonis, Pariisis, Peterburis või sealsamas Tallinnas Peeter I merekindluses. Tegelikkuses aga süvendas see teadmine ahastust ja abitust nende müüride vahel, kus vangilt oli võetud vähimgi lootus põgenemiseks.

„Kes kord on haistnud vangla spetsiifilist lehka, mis koosneb müüride niiskusest, vanast tolmust, väljakäigukohtade desinfektsioonist, ummistunud torustiku lõhnast ja seintel tapetud lutikaist, see ei unusta seda ka kolmekümne kahe aasta pärast. Kõik see tundus nii tuttav ka Vana Patarei pikkades käikudes ja üksikkambris nr. 24, mille rautatud ukse kaks suurt riivi tõmmati eest „vanema” käeviipel. Umbes neli sammu pikk ja kolm lai. Ühe seina ääres allalastav voodiraam, nari, kott õlesasiga, nurgas väike kapplaud, teises nurgas veekraan ja W.C. Trellidega aknast oli jäetud valgeks võõpamata vaid ülemine pooleldi lahtitõmmatav ruut.” (K. R. Pusta, „Saadiku päevik”, 1964)

See oli tõesti juba täieline Eesti Vabariik oma kodanlikus armetuses, mille juurde pidi paratamatult jõudma nii W. Tomingase „Vaikiva ajastuga Eestis” (New York, 1961) kui ka Pusta „Saadiku päevik”. Lahtiseks jääb ainult küsimus, kummad väravad – kas Patarei või Taevaväravad – olid varmamad avanema väljavalitud ohvri ees K. Einbundi väikese sõrme vibutusel. Isegi nende isikute, nagu Larka, Tomingase või Pusta teeneid Eesti Vabariigi ees välispoliitikas või Vabadussõjas ei võetud mingil moel arvesse. Pigem muutusid need vahialuse süüd raskendavateks asjaoludeks nagu veskikivid kaelas, mille üle endised tsaari vanglate satraabid ja Einbundi vangimajade süsteemi kõige kindlamad alustoed suvatsesid üksnes irvitada.

Vabadussõja aja lugu saab ajalooks
Niisiis võivad ajalool olla veel omakorda varjatud, kuid siiski ainulaadsed leheküljed, mida oleks nüüd kohane vaadelda mõnevõrra kaugemalt – nii-öelda distantsilt. Selleks sobivad hästi Julius Seljamaa „Päikesepaisteline” revolutsioon” (1924), Jaan Wahtra „Minu noorusmaalt” III (1936), Ed. Laamanni „Eesti iseseisvuse sünd” (1936) ja kõigist kõige mahukam, kaheköiteline soomusrongide rügemendi ja 2. diviisi ülema A. Traksmaa (1893–1942) koostatud Vabadussõja Ajaloo Komitee ühisväljaandena avaldatud „Eesti Vabadussõja ajalugu 1918–1920” I ja II köide (1937,1939). See on see, mille aeg on meile kinkinud, ja kellel nad veel meie päevil alles on, siis on see kahekordne kingitus.

Ülejäänud sündmustest Peterburis ning Vabadussõja lahingutest ja Tartu rahu lepetest on aeg nii raskelt üle käinud, et ükski elav hing ei saa olla enam piisavalt elav, et veel kord oma isikus olla nende vahetuks tunnistajaks. Kõik Eesti saatuseaastate ja iseseisvussõja lahingute kajastused on jõudnud meieni ainult kellegi mälestuste või mälestuste mälestuste kaudu. „Meie memuaaride kirjanduse uudsuse tõttu võib tihti kuulda võõrastust selle subjektiivsuse puhul. Toimetus on aga subjektiivsuse memuaarides täiesti õigustatuks pidanud ning seepärast pole autorite tehtud hinnanguid sugugi puudutatud, kui nad ka üksteisega on juhtunud vastuolus olema. [---] I köide käsitleb mõne erandiga 1917. a. revolutsiooni ja 1918. a. okupatsiooni ajajärkusid, II köide Vabadussõja sündmusi.” („Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt” I, 1927)

Neil oli õigus ja topeltõigus, sest „... kogu elu polegi lõpuks muud kui mälestus. Kõik ülejäänu on nii tühine, – nii uskumatult tühine, et võiks selle rahulikult loovutada. Kogu inimkond terve oma elu ja hädadega, võitluste ja valudega on pisitilluke täppeke mälestuste kõrval ...”, on märkinud R. Sirge mõtisklustes A. H. Tammsaaret lugedes („Varamu”, 1938). Niisiis ongi jäänud meile mälestused: W. Tomingas, J. Vahtra, Jul. Seljamaa, V. Kingissepp, I. Raamot, R. G. Borgelin, E. Lundborg, E. Reinvaldt ja T. Kint, A. Hinnom, A. H. Tammsaare, M. Õun, J. Remmelgas, Vabadussõja Ajaloo Komitee jt.

Aeg peatu, sest ajalugu soovib seda
Võibolla intuitiivselt, võibolla ka teadlikult tabasid seda tammsaarelikku tõde Eesti rahvaväe haritumad ohvitserid juba Vabadussõja puhkedes. Neil oli selge arusaam sõjasündmuste ajaloolisest tähtsusest mitte ainult Eesti seisukohalt, vaid ka laiemalt vaadates, ja 1918. aasta detsembris anti väeosadele korraldus pidada jooksvalt päevaraamatut kulgevate lahingute kohta.

Jaanuarist 1919 hakkasid väeosade vastutavad ohvitserid, kuigi esialgu üsna vastumeelselt selliseid „päevikuid” pidama. Põhiliseks vastuväiteks olnud „äärmine ajanappus”. Alles mõne kuu möödudes saadi järjekindla kontrolli tulemusena sellest „takistusest” kuidagi üle. Nii vastukarva oli kirjatöö sõjameestele võitlusvälja tingimustes, eriti taganemise meeleolus. Kuid pärast sõja lõppu tõusis küsimus veel teravamalt päevakorrale ja mitte enam „kirpude lugemisest”, vaid juba tõsisematest asjadest kirjutamiseks. Staabiülem kindralmajor Jaan Sootsi käsul kanti „päevaraamatud” taas staapide päevakorda. Diviisidele anti vastuvaidlematu käsk „seada kokku diviisi sõjasündmuste kroonika”, mille täitmise võttis kindralmajor oma isaliku hoole alla.

„16. mail 1920 kohustas sõjaminister August Hanko oma päevakäsuga nr. 286 kõiki väeosade ülemaid saatma ära Sõjaministeeriumi arhiivile sama aasta 1. juuliks sõjategevuse päevaraamatud, operatiivkäsud, positsioonide kaardid, skeemid ja muu sõjategevusse puutuva materjali, nagu lendlehed, üleskutsed, ajalehed jne. (Andero Nimmer, „Vabadussõja ajaloo ametlik kirjutamine ja materjalide kogumine aastail 1920–26, magistritöö, Tartu, 2013)

Selline oli sõjaministri käsk ja siis juba naljast üsna kaugel, kuigi asi oli alanud kunagi suvaliste sõdurinaljade märkimisega taskuraamatusse, nii kuidas kellegi fantaasia ja kunstimaitse rindeoludes asja ennast nägi. Kes neid nalju ei jaganud, võis saada kaaslastelt nöökiva hüüdnime, olgu või „tops”, nagu on meenutanud Juhan Peegel. Aga sõjaministriga ei võinud vaielda ja käsust üleastuja võis arvestada erakorralise märkusega kollasel teenistuslehel, mida vajaduse korral võidi hiljemgi nina alla hõõruda. Uhkustamiseks selline asi vaevalt passis.

„Järgmine käskkiri nr. 287 kohustas saatma Sõjamuuseumile kõiki esemeid, millel on sõja- või kultuurilooline tähtsus. Igale esemele oli soovitatud lisada juurde lühikene kirjeldus, millal, kust, kuidas ja kelle poolt on ese saadud ning milles seisneb tema kultuuriajalooline tähtsus.” (A. Nimmer)

Kuid esimeste käskkirjadega, mis puudutasid väeosade arhiividesse kogutud ametlikke allikaid, asi veel ei piirdunud. Sellepärast võeti käsile isikkoosseisude isiklikud arhiivid, kellel neid juhtus olema, samuti kõige tavalisem kirjavahetus. Sellepärast pandi suuri lootusi ka rindemeeste isiklikele kirjadele ja võimalikele memuaaridele. Asja ametlikuks põhjendamiseks andis Sõjavägede Staap 31. mail 1920 välja ringkirja sõjamälestuste ning samuti kõigi Vabadussõja ametlike dokumentide kogumiseks. Nii rehitseti teinegi kord üle kõigi sõjatandritel viibinute isiklikud ja perekondlikud arhiivid, väeosade arhiividest rääkimata. Selle alla kuulusid ka fotokogud ja muu sõjaaegne kirjavahetus.

Üleskutses rõhutati vajadust tabada esmajoones Vabadussõja ajastu vaimu „kui elava hinge elavat ja pildikat kujutlust vabaduse sõja kangelasilt”. Ringkiri sisaldas üksikasjalikku kava teadete korjamiseks ja kirjapanekuks. Väeosade juurde loodi selleks teadete kogumise komisjonid – iga väeosa pidi määrama ühe asjast huvitatud ohvitseri sõjateadete kogujaks ning talle tuli määrata veel kaks abilist. Ideaalis pidi iga väeosa leidma ka väeosa ajaloo kirjutaja. (A. Nimmer)

Ta liigub, ta siiski liigub!
Sellega oli pinnas hoolikalt haritud ja igati kobestatud Vabadussõja mälestuste kogumiseks, millest võis peagi loota rikkalikku lõikust: memuaare, koguteoseid, väeosade päevaraamatuid, nimekirju ja statistilisi andmeid või mida iganes. Huvi elavdamiseks kavatseti asutada igasse valda või vähemalt kihelkonda sõjaajaloolise materjali kogumise komisjon, millesse oleks kuulunud kolm kuni viis asjast huvitatud isikut. Sõjavägede staap saatis väeosadele ja asutustele uued üleskutsed sõjaajaloo kogumiseks. Autorite ergutamiseks oli väeosadel lubatud omandada käsikirjalist materjali isegi sõjaväeosa vaba raha eest, kui teisiti kokku ei lepitud, ja pärast käsikirja vastuvõtmist maksti raha autorile kohe välja. Kuid ka vahetu honoreerimine ei andnud loodetud tulemusi.

Novembri algul 1920 võis arhiivi ohvitser kapten A. Raud raporteerida Sõjavägede Staabi ülemale, et 60 väeosast on ainult 12 täitnud ringkirja nõuded ning saatnud arhiivile oma toimikud. Isiklikke mälestusi olid selleks ajaks saatnud vaid kaks! inimest. Isegi Eestis juhtivalt tuntud tegelased, kes olid endale lausa küünarnukkidega ruumi teinud Eesti riigi rajajate aujärjele, nimeliselt ka mainitud: hilisem president K. Päts ja riigivanem J. Tõnisson. Neil kahel jätkus jultumust saata kõrges kaares kassi saba alla Sõjavägede Staap oma ülemjuhatajaga ning tema üleskutsed sõjamälestuste kogumiseks. Sellega oli välja öeldud Eesti poliitilise ladviku kreedo nende vaimsest impotentsusest ning rahvuslik hoiak Eesti sõjaajaloolise mineviku suhtes oli saanud oma poliitilistelt liidritelt korvi. Seda teades ei tule sugugi imestada, miks Eesti rahva kõige suurem sõjaline saavutus ja tema dokumentaalne kajastus on jäänud põhiliselt arhiiviriiulitele.

„Kahekümne kolme iseseisvusaasta jooksul pole suudetud koostada ühtki uuemat ja põhjalikumat üldkäsitlust (Vabadussõja – E. K.) ajaloost. Töösse pole läinud ka ükski suurem Vabadussõja-teemaline teadusprojekt. [---] Tundub, et Eesti teaduse suunajatel puudub huvi Vabadussõja vastu” (U. Salo, Postimees, 28.11.2014). Peamine asi, mille vastu huvi tunti, oli võidu loorberipärg ja sellest nopitud Vabaduseristid, mõisasüdamed ja latifundiumid, millest kujunes üksikute poliitikute monopol „jaga ja valitse”. Heldelt jagati neid Eesti ja välismaistele äripartneritele. Üllatavalt kuulus viimaste hulka isegi esimese ilmasõja tandreilt veriseid sineleid kogunud Suurbritannia militaaria varustusülem ja suurannetaja Winston Churchill. Nii et kus sõira, olgu või sõduriverega lunastatult, seal leidus ka „sõpru”.

Võib-olla leidub eelöeldus ka põhjus, miks Vabadussõja peateos pole küündinud kõrgemale aujärjele populaarteaduslikust väljaandest ning Pätsi ja Laidoneri biograafilised peajooned on jäänud Eesti riigi käilakujudena suurejoonelistest juubeldustest hoolimata lamedateks ja veretuteks skitsideks naaberriikide kroonijuveelide, väejuhtide ja kindralite kõrval. Nende ajalugu on rikas suurkujudest, keda esindavad Soome marssal K. G. Mannerheim, Vene tsaaririigi Romanovid või kommunistliku Venemaa riigipöörajad. Võib-olla on üks põhjusi ka selles, et Eesti tegelaste biograafiatel, nagu igasugusel valerahal, puudub ka sügavam ajalooline tonaalsus.

Eesti filmikunsti dokumentalistika on võtnud oma peategelaste suhtes „... kokku nukra tõe Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi ja sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri „mängudest” vanakuradi vanaemaga, mis lõppes mõlemale mehele kui ka Eesti rahvale katastroofiliselt” (Postimees, 18.02.2016). Palju elulisemalt ja usutavamalt mõjuvad Soome autori ja ajaloolase Martti Turtola biograafilised teosed Eesti riigimeestest Pätsist ja Laidonerist kui puhast tõugu ülejooksikutest ning kollaboraatoritest teise maailmasõja eel.

„Ei tahagi rohkem ma öelda, see teada on ammugi teil ... Jaa, jaa, jaa – see teada on ammugi teil.” (P.-A. C. de Beaumarchais, 1732–1799).

Sellises olukorras tulebki jääda realistiks ja hinnata vääriliselt sõjaeelset kaheköitelist „Eesti Vabadussõja ajalugu, 1918–1920“ (ilmus aastail 1937 ja 1939 Vabadussõja Ajaloo Komitee ja selle tegeliku toimetaja kolonel A. Traksmaa (VR I/3 ja II/3, 1893–1942) toimetusel ja väljaandel) kui karget ja kõrgetasemelist teost. Oma kujunduse, süžeelise ülesehituse ja keelelise viimistluse poolest on see väljaanne parim sõjaeelne Eesti ajaloo populaarteaduslik teos, isegi tema puudustest hoolimata. Ka H. Kruusi kolmeköiteline „Eesti ajalugu” väärib selle kõrval tähelepanu, kuid kahjuks jäi see pealerulluvas sõjas pooleli. Nii jääbki Vabadussõja ajalugu aegumatuks mälestussambaks tema koostajatele ning tervele Eesti rahvale kui selle sangarliku sõjateatri peakangelasele.

Järgneb.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 18/07/2024 09:05:51