Hetk meelolukast ja hea ilmaga kulgenud Vastseliina laadast. Foto: Urmas Paidre

Tänavusest Vastseliina maarahva laada lõpuloost „Är ikku mu perrä Vastseliina ...“ on möödunud juba pea kaks nädalat ning korraldajatel on olnud veidi aega esmaseid kokkuvõtteid teha, mõtteid setitada ja ka tulevikku vaadata.

Laat Vastseliinas oli tänavu ühepäevane ja seda mitte sellepärast, et tegijatel oleks võhm väljas. Kuna viimastel aastatel on laada teisel päeval olnud rahvast hõredamalt ning ka paljud müüjad juba järgmistele laatadele edasi läinud, otsustas toimkond pidada laata vaid ühel päeval. Etteruttavalt võib öelda, et ei saanud ka tänavu kurta ei müüjate ega laadaliste vähesuse üle ning kogu laadapäev möödus spordimees Margus Aderi eestvedamisel väga tempokalt – mitte ükski Vastseliina laada traditsiooniline ettevõtmine ära ei jäänud. Aga kindlasti mängis laada õnnestumisel oma osa ka ideaalne suveilm.

Kuna 30 aastat tagasi oli Vastseliinas laada ellukutsumise peamine eesmärk kodukoha tutvustamine, siis tulles juurte juurde tagasi, pakkus tänavune kultuuriprogramm laadalistele hulgaliselt kodusust ning Vastseliina kogukondlikku hõngu. Nõnda esitati kogu peaplatsi kultuurikava Vastseliina oma meeste kätetööna valminud uhkel laval ning kava isegi oli suuresti koostatud Vastseliina kultuuripärlitest: pasunapunt Vahtsõliina Vask, rahvatantsurühmad ning vist küll laada ajaloos esimest korda ülihoogne jumpingukava koosluselt Irene Jumping.

Laadarahva vaieldamatuks lemmikuks kujunes aga imekauni solistihäälega kohalik noorteansambel JARKS, kelle esitatud hittlood lõpuks kõige karusemadki laadalised tantsuplatsile tõid. Ent laadalaval astusid üles ka mõned vastseliinlaste sõbrad: mitmest põlvkonnast koosnenud Cēsise rahvatantsurühm, kelle pöia- ja kaelasirutus oli imetlusväärne, ning oma kavaga rikastas laadaprogrammi ka Võrumaa Tantsukeskus. Õhtul oli traditsiooniline simman.

Terve päeva oli laadamelu lastealalgi: laste oma laat, koerte näitus, mängud, köievedu, võistlused noortele, Vastseliina näiteringi etendus, mullidisko ...

Ka traditsiooniline köievedu üle Piusa jõe oli tõeliselt põnev ja meeskondaderohke (oli ka üks naiskond) ning kulges laadapäraselt meeleolukalt. Ei puudunud ka kolme laada-aastaga ülimalt populaarseks saanud vihategemise võistlus, mis tänavu kujunes Haanja mehe Agu Hollo juhendamisel juba rahvusvaheliseks mõõduvõtuks.

Asjalik oli kohalike põllumeeste traktorite ja haakeriistade näitus, kus masinate omanikud olid lahkesti nõus lubama huvilisi kabiinigi ning jagama neile lisaselgitusi. Nii mõnigi üleolev linnavurle pidi oma suhtumist maameeste masinatesse muutma – masinad ei ole lihtsad ja rooli taha saamiseks peab enne pikalt õppima.

Aga laadal oli ikka maalähedast laadakaupa ka: kanad-kuked, kutsikad, pardipojad, lilleamplid ja roosiistikud ning kuuldavasti olid müüjad õnnelikud, et kõik loomad leidsid endale uued peremehed.

Vastseliina maarahva laat 2024 on saanud ajalooks. Kuid et Vastseliinas on sel suvel käimas ka „Salakuulaja”, siis oli ta siin-seal kuulnud laadarahvast arutlemas, et laatade traditsioon on hääbuv ning seekordne Vastseliina laat jääb viimaseks ... Ühtpidi oli arutlejatel õigus: laatadel käimise eesmärgid on muutunud. See ei ole enam niivõrd traditsiooniline kauplemiskoht nagu vanadel headel aegadel, vaid tullakse rohkem ikka üksteisega kokku saama, head toitu ja melu nautima ning see annab lootust, et laatade kui rahva koos käimise traditsioon siiski veel niipea ei hääbu.

Tänavune laat aga andis korraldajatele hulgaliselt mõtteainet, mil viisil tulevastel aastatel suurürituse traditsioon Vastseliinas võiks jätkuda, sest „kuni su küla veel elab – elad sina ka“. Elame – näeme.

Autor: TAIMI TIISLER
Viimati muudetud: 04/07/2024 09:05:12