Vastseliina maarahva laat suvel 2023. Foto: Urmas Paidre / LLi arhiiv

Eeloleval laupäeval on taas maarahva laat Vastseliinas. Kagunurgas on populaarsust kogunud kaks korda kuus toimuv Vastseliina omast väiksem laat Räpinas. Küsitletud Põlva- ja Võrumaa elanikest osa käib laatadel, teised enam mitte.

Eeloleval laupäeval on järjekordne maarahva laat Vastseliinas. Peakorraldaja Ivar Traageli sõnul toimus esimene laat Vastseliinas 30 aastat tagasi, kuid korralduslikult poolelt on tänavune siiski 28., kuna kahel koroona-aastal laata ei korraldatud.

„Tänavu on laat esimest korda ühepäevane, sest viimased kolm aastat näitasid, et teisel päeval on laadaala tühjavõitu,” selgitas Traagel.

Ta lisas, et kauba pakkujaid on laadal võrreldes mullusega poolsada vähem. Eestimaa kauplejate kõrval on oma toodetega kohal lätlased, leedulased ja ukrainlased. Kui 30 aastat tagasi alustati, algas laadamelu juba reede õhtul ja lõppes pühapäeva õhtu eel.

Olud on muutunud, osa ettevõtteid on tegevuse lõpetanud, teised ei taha Eestimaa eri nurkadest kaugele kaguserva sõita. Ostjate poolt vaadates ei anna enam kuigi palju müüjatega hinna allalaskmises kaubelda, nii nagu seda sai teha üle kümne aasta tagasi. Laada korraldajad ei saa müüjatele kohamaksu lõpmatuseni tõsta.

Omaette küsimus on sissepääsutasu kehtestamine uudistajatele. See kehtib suurematel laatadel, nagu Türi lillelaat, ja ka Lüübnitsa laadal. Iseküsimus, kui palju siis ääremaa laadale huvilisi jaguks.

Traagel märkis samuti, et laadal oli kultuuriprogramm oluline veel kümme aastat tagasi, nüüd see nii enam ei ole, sest inimesed on muutunud valivamaks. See tähendab, et kõigi kuulajate-vaatajate meele järele on raske olla ehk esinejaid kutsuda.

Tema sõnul on laatade kõrgaeg Eestis läbi, kuid Vastseliina maarahva laada lõppu ta küll ei soovi. „Meie laada korraldamine vajab uusi mõtteid ja ideid,” sõnas peakorraldaja ja tunnistas, et korraldustoimkonna osale liikmetele jääb tänavune viimaseks, sest ligi 30 aastat korraldamisega seotud inimesed on väsinud.

Räpina on väike koht, kuid Vastseliinast suurem. Seal on kolm toidupoodi ja kaks korda kuus toimuv laat on inimestele vahelduseks. Räpina laata korraldab põlvalanna Heli Visnapuu. Ta alustas juba 2007. aastal. Vahepeal oli paus, kuid 2017. aastast siiani ei ole laadatraditsioon Räpinas katkenud.

Visnapuu märkis, et müüjad sõidavad Räpina laadale Eesti eri paigust, pealinnast Sangasteni ja muidugi lähemast ümbrusest. Kohal on olnud isegi kauplejad Lätimaalt. Viimasel laadal läinud pühapäeval võis Visnapuu sõnul olla 60‒70 müüjat.

„Räpina laadalt saab kõike osta: kohupiima, vorsti, kala, sooje pirukaid ja palju muud toidulauale, samuti riideid, käsitööd ja vanavara,” rääkis korraldaja.

Mis toob väiksesse kohta nii palju müüjaid ja ostjaid?

„Esiteks, korralik reklaam. Kui laat läinud pühapäeval lõppes, hakkasin esmaspäeval kohe järgmise laada reklaamimisega tegelema, ja nii iga kord,” rääkis Visnapuu. Ta viib ise reklaamsildid suurematesse keskustesse, nagu Ahja, Lüübnitsa, Osula, Sõmerpalu, Väimela jpt. Visnapuu rõhutas veel kord, et iga laada eel tuleb reklaami teha ja seda ka laada toimumise kohast kaugemal.

Teisena tõi ta välja, et korraldaja peab laata hingega vedama: „Kui olen töö võtnud, pean seda korralikult tegema.” Praeguseks on toimekas põlvalanna haaret laiendanud: kord kuus korraldab ta laada Antslas, Elvas ja Otepääl.

Laadad jäägu väikestesse kohtadesse
Lea elab Räpina vallas ja käib Räpina keskuses laadal vahel ostmas, teinekord ka müümas. „Müün laadal oma aia saadusi, aga ostnud olen lilli, pirukaid, sinki ja leiba. Leib on küll kallim kui poes, kuid maitsvam,” ütles ta. Ostab ta vaid neilt pakkujatelt, keda teab, ning kui ta on müüja rollis, ostavad temalt kaupa samuti tuttavad inimesed.

Lea sõnul on laat väiksemas kohas vajalik. „Laat võimaldab minul ja abikaasal kindlal eesmärgil kodust välja tulla. Kui ma ostan või müün, vestleb abikaasa tuttavast kaubamüüjaga. Laat on paljudele maaelanikele suhtlemise kohaks, sest maal ei ole kõigil internetti,” loetles ta ning lisas, et võrreldes poodidega on laadal võimalik toiduaineid maitsta.

Anne on Antsla valla elanik. Laada kui suhtlemiskoha osas on ta Leaga vaid osaliselt sama meelt, sest praegusel netiajastul laat enam paljudele suhtluskohaks ei ole.

Anne sõnas, et ainus kaup, mida ta laadalt ostaks, on käsitööleib. Paraku ei käi ta juba hea mitu aastat laatadel, käsitööleiba ostab ta küll, kuid otse valmistajalt. „Päts käsitööleiba oligi mu viimane ost üsna kodu lähedal toimuvalt Hauka laadalt mitu aastat tagasi. Käisin seal teisel päeval, sest siis on tavaliselt inimesi vähem,” rääkis ta, andes ühtlasi mõista, et üks põhjus, miks ta on hakanud laatasid vältima, ongi rahvarohkus.

Suurte laatade kauplemiskohtadele, nagu siinkandis Hauka ja Vastseliina, tuleb ostjatel kõndida pikk maa parklast müügiplatsideni. „Kui autoni tuleb paar kilomeetrit minna, ega siis palju osta saagi, sest käe otsas lihtsalt ei jõua raskeid kotte autosse tassida,” ütles Anne.

Ta lisas, et peaaegu kõik, välja arvatud vanakraami osa, mida laatadel pakutakse, on ka poodides müügil ning laatadel küsitakse paljude kaupade eest kõrgemat hinda kui poes.

Anne on Leaga sama meelt, et laadad võiksid väiksemates ja kaugemates kohtades ikka toimuda, sest seal saavad ka vähema liikumisvõimalusega ning eakamad sisseoste teha või oma käsitööd müügiks pakkuda.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 29/06/2024 11:40:46