Vabadussõja rindel puhuvad uued tuuled
Tagalas valmistuti uueks sõjakäiguks Venemaa vastu, kus esimeseks objektiks pidi saama Pihkva vallutamine. Aga siinsamas Eesti „siserindel“ valitses pahaendeline ärevus, kus peasüüdlasteks peeti enamlaste kihutustööd. Kuid mingit kihutustööd polnud vajagi, kui valitsev võim lükkas vastutustundetult kõik sõja raskused tööliste kaela. Pealegi, kas kodanlus jättis oma kihutustöö tegemata, kui enamlastele oli sellest saanud nende põhimõtteline eluküsimus?

Need on lähtekohad, millele tegelik elu vastas Saaremaa mässuga, deserteerumisega väerinnalt, massimõrvaga Tartu Krediidipanga keldris ning Irboska tapatalguga. Ja mis kõige alatum oli, et nimetatud mõrvatööde korraldajateks osutusid siiski Eesti päritoluga mõrtsukad mitte ainult Irboskas, vaid ka Tartu Krediidipanga keldris, mida oli kaua õnnestunud ajada kommunistide kaela. Kohutav – ja kõik mõrvarid Eesti sugemetega Eesti valged või isegi „Eesti lihunikud”. See sünonüüm ei olnud enam kaugeltki kirjanduslik fraas – epiteet, vaid kaldus järjest enam iseloomustama valitsevat moraalset miljööd. Aga Eesti Vabariik pidi ju sündima ...! Iseasi, kuidas, milliselt pinnalt ja missuguse baasi või moraaliga?

Igatahes Karl Partsi juurde jõuame veel tagasi ja tema enda alluvate ootamatust reaktsioonist ühise tervitusklaasi tõstmisel võime kujutleda, missuguse elukaga oli tegemist. Enne seda püüame lahendada Eduard Laamani dokumentalistikast lähtuva mõistatuse, kus tuntud publitsist nimetab kiuslikult Nieländerit enamlaseks. Ainus, keda sellenimelisena õnnestus teatmikest leida, on töölisliikumise episoodiline esindaja Rudolf Nieländer (1884–1919), kes Petrogradi kaitsel langes valgete kätte vangi ja põletati elusalt lahtisel tulel („Eesti NSV ajalugu”, 1971).

August Nieländeri kui soomusautode divisjoni ülema kohta pole Eesti teatmekirjandus ega ajalugu märganud teadaolevalt mitte midagi salvestada ja lugejale pakume üksnes selle andeka helikunstniku ja kartmatu soomusvägede juhi enda jäädvustatud elavaid märkmeid, „... mis ei tohiks jäädavalt kustuda”. (Nieländer) Loodetavasti on meil selleks veel aega, aga soomusväeosa jäi Partsi vastuseisu ja ajapuuduse tõttu formeerimata.

Esimesed rahusobitused Venemaaga
Esimesed rahusobitused Venemaaga toimusid 1919. aasta augusti viimasel päeval, kui Eesti Omakaitse asus arveid õiendama ametiühingute sõjavastaliste manifestatsiooniga. Just sel ajal tegi enamlaste valitsus Eestile esimese ettepaneku rahukõnelusteks. Oli see vast lajatus valgete valgele rinnaesisele. Laaman on tähendanud, et üldjoontes oleks selline lahendus Eestile tunduvalt kahjulikum kui Venele. Ega asjata nii veriselt sõjavastaseid ei oleks veristatud. Imperialistlik raha oli selle taga, mis meeli köitis. Aga seekord läks teisiti – ta lihtsalt pidi minema teisiti.

Läbirääkimisteks enamlastega määrati Eesti delegatsiooni juhina Ado Birk, see triibulistes pükstes Eesti saadik Pariisis, kellest sai sellega rahvusvaheliselt tuntud hampelmann. Temaga kaasa minema valiti kindralstaabi ülem J. Rink ning soomusautode kolonni „enamlane“ August Nieländer. Ajakirjanikest olid kaasas Voldemar Kures Päevalehest, Rasmus Kangro-Pool Postimehest ja riigikogu liige dr M. Püümann. Läbirääkimiste kohaks oli määratud Pihkva linn, mis vahepeal oli läinud tagasi enamlaste kätte, on meenutanud Nieländer.

Esimene rahukonverents toimus 17. ja 18. septembril endise Londoni hotelli ruumides. Kuid kohe konverentsi esimesel päeval selgus, et delegatsiooni piiratud volituste tõttu ei saa läbirääkimised olla kestvad ega tulemuslikud. Rahukõnelused kestsid vaid paar päeva ja 18. septembril oli kogu delegatsioon tagasi juba omade juures. Arsti soovitusel palus Nieländer enesele kahenädalase ravipuhkuse ja sõitis vanemaid külastama. Nagu saatuslikud sammud toimuvad alati ootamatult, polnud kapten Nieländeril aimugi, et selle puhkusega, tänu alampolkovnik Partsi tahtlikule kavatsusele, lahkub ta soomusautode kolonni juurest jäädavalt.

Vaatamata läbikukkunud rahukõnelustele Pihkvas oli Eesti valge juhtkond jõudmas lõpuks arusaamisele, et välisabist ja ergutustest hoolimata olid sisemised reservid sedavõrd ammendunud ning pealetung Pihkvale takerdunud, et pöördumine rahukursile oli muutunud möödapääsmatuks.

„Rahukõnelustest ja rahust oli eesti ajakirjanduses ja rahva hulgas juba möödunud sügisest nii palju juttu olnud, et olime nende juttude suhtes tuimaks muutunud.” (I. Raamot) Ka jalavägi oli niivõrd sõjast tülpinud, et üksikutes väeosades oldi juba ammugi läbirääkimiste venimisest kärsitud. Pealegi polnud jalaväelase elu kaevikus, niipalju kui dessantlased seda olid omal nahal kogenud, kuigi kadestamisväärne. Kohusetunne oli endine, kuid tülpimust ja apaatsust oli võimatu varjata.

Sellest tingituna võeti ülemjuhataja päevakäsk vaherahu allakirjutamisest 31. detsembri õhtul Tartus ilma eriliste juubeldusteta kui asja juurde kuuluv teade. Vaherahu tundus olevat midagi sõja ja rahu segust, mis rindemehi ei vaimustanud. Pigem nähti selles hoiatust, et järgmise kolme päeva jooksul tuleb olla valmis veelgi raskemateks võitlusteks kui varem. Karta oli, et sellises olukorras võivad mõlemad pooled oma positsioonide parandamiseks võtta ette veelgi ägedamaid rünnakuid.

Detsembri viimastest päevadest peale oli soomusrong nr 2 pidevalt Pljussa jõe joonel, kus neid lahutas vaenlasest sageli ainult jäätunud jõgi ja sild sellel. Üldiselt manööverdati rinde läheduses, et olla valmis igasugusteks üllatusteks. Need olid vaherahu esimesed päevad ja ootused püsiva rahu saabumisest rindemeestele. Mälestusi Nieländeri tegevusest soomusautode kolonnis Vabadussõja ajal ilmus alles 1968. aastal pärast E. Lundborgi surma. Seega alles 31 aastat peale Lundborgi hukkumist lennuõnnetusel Linköpingu lennuväljal. Ta küll kirjutab tunnustavalt Nieländerist, kuid Partsist mitte sõnagi. Ilmselt olid need Lundborgi ja Nieländeri käsitlused, mis pöörasid selle egoistliku sõjaväelase autoriteedi pöördumatult langusesse, „... kus saatusel on varuks veider jaotus: au siin on võidetul ja võitjal kaotus”. (Pierre de Ronsardi (1524–1585) kirjast oma sõbrale Olivier de Magnyle)

Kuid nagu Lundborgil, nii ka Nieländeril polnud teist teed asjalikumaks kohtumõistmiseks ühe jultunud vene alampolkovniku üle, kelle tõusu soomusrongide diviisi ülema kohale „sulg tõrgub kirjeldamast”. (Nieländer) Vabadussõja lõpupäevadest soomusrongide diviisis jäigi neile kahele Eesti ohvitserile elava mälestusena meelde osaks saanud tsaariarmee ohvitseri jõhkrus tallata mutta madalamal astmel seisvat aristokraatlikku väärikust.

Suur vale saab suureks tõeks valevandumise läbi
Nagu Nieländeril, nii kujunes ka Ilmar Raamoti lahkumine soomusrongilt täiesti ootamatuks juhtumiks. Pärast ülekuulamist sõjaväe prokuratuuris ja haiglapuhkust toimusid soomusrongi juhtkonnas olulised muudatused. Endised ohvitserid olid suuremas osas puhkusel ja ka meeskonna vanast koosseisust oli märgatav kontingent koju lubatud. Ainsaks autoriteediks oli rongile jäänud veteranina dessantpataljoni ülem kapten Edvin Reinvaldt, kes jäi sellesse ametisse sõja lõpuni.

Enne, kui sulgeda Raamoti mälestuste raamat, on meil käepärast tema tagasivaatav epiloog Irboska mõrvaloo asjas, mis sai teatavaks New Yorgis pool sajandit pärast sõjaväe prokuratuuri uurimist. Juhuslik kohtumine andis selleks võimaluse, et Raamot võis Karl Astile meelde tuletada, kuidas ta oma ausõnaga talitas. Ast ei olevat leidnud selle peale midagi muud öelda kui ainult: „Ah või kohe kirjalikult teatasid prokuratuurile” (vandusid valet – E. K.). Ja nagu kokku lepitud, oli ka Raamotil süüdistus valmis, just nende seisuse kohaselt kodanlikus eliidis. See jäi ühtlasi valge kliki ja Eesti kaitsevägede staabi lahendamata paradoksiks. Raamot, kes oma kirjaliku eitamisega (valevandumisega – E. K.) prokuratuurile varjas kaitsepolitsei jälgimat kuritegu, sai ise selle varjamisega kuriteo kaasosaliseks. Kuid aeg on ka Raamoti rehabiliteerinud tema ülestunnistuse näol. Ast, kes jäi vastasseisus Raamotiga sõnamurdjaks Raamoti enda silmis, jäi aumeheks ajaloo ees.

Nii lõppes New Yorgis ajaloo ristteedel, Times Square’il Viienda avenüü ja Broadway nurgal kahe endise eluaegse sõbra kohtumine kaugel oma kodumaast vaid paari tühise repliigiga. Lahkusid nad sealt erinevates suundades siis veel erineva arusaamisega autundest, et mitte kunagi enam kohtuda. Üks neist suurkodanlasest valevanduja ja ausameelse tunnistajana, teine väärika maailmarändurina. Suur vale oli saanud suureks tõeks valevandumise läbi. Sest ainult tänu Ilmar Raamotile on meie päralt adekvaatne teadmine, mis juhtus 3. septembril 1919 Irboskas Eesti Ametiühingute tegelastega.

Klassiku klassikalisi mõtteid sõjast
„Kes kannatab sõja läbi kõige rohkem?” küsib A. H. Tammsaare ja vastab: „Väike, vaene, lihtne inimene; see, kes peost suhu elab ja kel sagedasti midagi peos pole, mida suhu panna.” Aga kui käib sõda, kapitali sõda suuremate protsentide nimel, siis peab see väike, lihtne inimene, kui ta ei taha langeda sõjakohtu alla, viima oma luud-kondid ja isegi oma elu sõjajumala ohvriks. „Kui jõuaksime iga üksiku hallsineli vägitööd tähele panna ja kui meie kirjutaksime miljonite, ei, kümnete miljonite nimed kuulsuse ja au eluraamatusse, kes jõuaks siis nende nimesid lugeda [---] ja nende suremata suurtöid tundma õppida või neid mäletada?” – Ei, ei, seda me ei soovi, sest siis läheks meie ajaarvamine hoopis sassi, nagu meie ajalugugi, sest me ei oska enam öelda, kui palju au- või häbisambaid tuleks püsti ajada. Pealegi pole meil siis enam niigi palju aega, et kõigi häbisammaste peale mõelda, kuigi aeg näib selleks ammugi küps olevat.

„Aga kes kannatab sõja läbi kõige vähem?” esitab klassik klassikaks muutunud küsimuse ja ei jäta meid mitte teadmatusse.

„Enamasti jõukas, rikas, miljonäär, miljardäär.” Kõik otsivad lahedamat elu, aga kapital – kõrgemat protsenti. Ja seda otsides ei löö kapital millegi ees risti ette. „Ta saab nii sagedasti vennatapjaks, õenaerjaks, isamaa äraandjakski. Ja nõnda liikudes mõistab kapitaal ka sõjaolusid omakohaselt tarvitada. Ta on valmis isegi sõda selleks välja õrritama, et oma protsenti tõsta.” (A. H. Tammsaare, „Sõjamõtted”,1919) Ning see oli just see, mis oli pikemat aega takistuseks Eesti riigile ja tema kodanlusele astuda rahu sobitamise teele punase Venemaaga.

Järgneb.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 20/06/2024 08:49:32