Kersti Liloson 83 aastat tagasi Siberisse saadetud Karl Rosenbergi tehtud puhvetkapi ees hoidmas käes kirju, mis saadeti Siberist kodumaale. Foto: Hille Lillemägi

See lause on ühest Siberist kodumaale saadetud kirjast. Vaevalt, et kirjutaja karjakoerte all koeri mõtles, ikka väljasaatjaid ja väljasaadetute kohapealseid valvajaid. Nii kirjad kui ka puhvetkapp tuletavad Põlvamaal Karilatsi vabaõhumuuseumis meelde juuniküüditamist, millest homme möödub 83 aastat. Leinapäevi meenutatakse maakondades mementolaste eestvõttel alati nii märtsis kui ka juunis. Küüditatuid on just Eesti Memento Liidu maakondlikud ühendused kokku viinud.

Nii kapp kui ka kirjad jõudsid Karilatsi vabaõhumuuseumi juba aastaid tagasi. „Kapp jõudis muuseumi 1999. aastal Koorvere veski omaniku elumajast,” ütles Kersti Liloson, Võru instituudi muuseumiosakonna juhataja.

14. juunil 1941. aastal saadeti Koorvere veski omanik Karl Rosenberg abikaasa ja üle 30 aasta vanuse tütrega Siberisse. Peremees suri sama aasta novembris 72-aastasena Sosva töölaagris, tema abikaasa 62-aastasena 1945. aastal Aleksandriovos Tomski oblastis. Muuseum ei tea veel veski perenaise eesnime.

„Peretütar Erna Rosenberg jõudis koju tagasi 1960. aastal ja soovis oma majja, kus elasid temale võõrad, elama minna. Esimesel küsimisel ei lubatud tal sinna minna, teisel küsimisel lubati siiski ühte tuppa minna. See tuba oli vanemate kunagine magamistuba. Aja jooksul õnnestus tal ka mõned kodutallu kuulunud mööbliesemed tagasi saada, sealhulgas isa poolt oma pulmadeks valmistatud puhvetkapp,” rääkis Liloson.

Erna Rosenberg soovis, et peale tema lahkumist siitilmast viiks muuseum oma ruumidesse tema isa valmistatud puhvetkapi. „Ta oli selles muuseumi toonase direktoriga kokku leppinud ning peale naise jäädavat lahkumist võtsid sugulased muuseumiga ühendust ja kapp jõudiski meile,” kõneles juhataja.

Ta lisas, et korralik, ilmselt tammepuust puhvetkapp seisab kunagise Karilatsi koolimaja õpetaja eluruumis ning kappi ja sellega seonduvat lugu tutvustatakse külastajatelegi.

Kirjadest selgub meeleolu
Kuid muuseumis on ka kirju, mille lugemisel lähevad silmad tahtmatult märjaks.

Millalgi pakutud Kiuma kandis asuva vana talu esemeid muuseumile. „Nende hulgas oli talu elanikele saadetud paar karbitäit kirju nii Saksa sõjaväest, Nõukogude armeest kui ka Siberisse küüditatutelt. Nende põhjalikum sorteerimine ning võimaluste piires dateerimine ja identifitseerimine seisab muuseumirahval veel ees,” rääkis osakonna juhataja.

Alljärgnevad väljavõtted valis Liloson 1953. aastal Siberist tulnud kirjadest, mis on ilmselt tindipliiatsiga kirjutatud ja veidi tuhmunud. Paraku pole kirjadel ei saatjate aadresse ega nimesid, mis on tollaseid olusid arvestades mõistetav. Samas loovad kirjad pildi väljasaadetute hulgas valitsenud meeleoludest. Kuupäevad on märgitud kirja ülemisse serva, mis Lilosoni sõnul näitab kirjutamise aega, kuid ümbrikud puuduvad.

„Pole välistatud, et mõned kirjad jõudsid kohale käsipostiga ja ümbrikuta või on viimased ettevaatuse tõttu hävitatud. Aluse järelduseks, et tegemist on 1941. aastal väljasaadetute kirjadega, annab see, et mitmes kirjas on vihjed, et Siberis on oldud „üle kümne aasta” või siis „kümned aastad eemal”, rääkis juhataja ja lisas, et absoluutse kindlusega ta seda väita ei julge.

Noppeid Siberist saadetud kirjadest

12.04.1953
„Käes jälle järjekordselt kevad. Kodumaal kindlasti lõõritab lõo ja vilistab kuldnokk oma lõbusat ja igapäevast viit. Eks?”

„Meetake kallis, omasin sinult jälle kirja saades neid armsaid ridu. Pisarad tungivad silma, kuid olen kange, et mitte nutta. Olla tugev ja jääda tugevaks lõpuni.“

„Või teil on ikka luba käia kirikuski, või ei või üldse mõeldagi. Tahaks hea meelega astuda veel korrakski üle kiriku läve. Kuigi rohkem ei saa mina seal käima. Meie ei tea, kuhu juhib meid elu saatus.“

„Paberit ikka saab, ümbrikutega on palju raskem. Kuid siiski saame kõigest üle. Reenelt sain tühja ümbriku, ilma kirjata. Ümbrikul oli tempel 31. detsember. Kahju, väga kahju.“

„Mõtlen vahest, kui tuleb aeg, et pöördun tagasi oma kodukohta. Kuidas suhtuvad omaksed? Olen nii kaua aega ära olnud. Mis õigusega lähen mina sinna. Nii paljalt nagu üks hulgus. Kõik rajavad omale teed ellu, aga mina saan olema seal kui üks võõras. Ja omale rajada kodu, see on väga raske, tervis on kehva ja närvid on täiesti läbi. Jah, raske o.“

28. juuni 1953
„Kirjutaks küll tihti, kuid pole võimalust. Kui ei ole kirja materjali, kui pole posti võimalust.“

„Ja hinges keeb kõik. Kuid midagi pole teha. See on minu saatus. Jah, oma saatusest mööda ei pääse. Ja minuga koos on tuhandeid selliseid. Kellele pole õnne antud siin elus. Kümned aastad kaugel kodust ja kodukohast.“

2. august 1953
„Täna on pühapäev, meil seda pühapäeva pole. Töö ja töö, millal see küll lõpeb? Ah, ei jõua oodata. Olen täna nii pahas tujus, lööks kõik segamini, kui oleks selleks võimeline. Need karjakoerad hävitaks küll oma käega ... Mõistate? Milles seisab asi, ei ole võimeline kirjutama. Parem vaikida kui palju rääkida.”

24. oktoober 1953
„Ärge teie meile midagi saatke, ei riideid ega muud. Tapsime ka põrsa ära, mis sai aprilli kuus ostetud. Saime liha vast 8 puuda. Ants on praegu sepa abiline, suvel oli nurmel tööl. Kesale vedas vett, kui oli kapsa istutamine ja kündis kardulaid. Mul on praegu kaks korpust, ühes 106, teises 114 nelja kuulist põrsast. Need on kaks korda sööta ja 24 puuri kaks korda puhastada. Töö on raske, õhtal lähen kell 6 tööle, hommikul vabanen kell 7. Tulen koju, olen väga väsinud ja katsun mõni tund puhata. Kui ärkan, kaen mis süüa teha, pärast lõunat veel natuke puhata ja jälle ruttu tööle. Nii lähevad need päevad kaunis ruttu siin Siberi vanglas.“

Memento ühenduste esimehed: juuniküüditatuid jääb aina vähemaks
... mis on paratamatu, sest sellest kurvast päevast on möödas 83 aastat.

Memento Valgamaa ühenduse juhatuse esimees Enno Kase sõnas, et ühenduses on vaid kolm inimest, kes küüditati 1941. aastal, kuid üle kümne aasta tagasi oli neid ligi 20.

Memento Põlvamaa ühenduse juhatuse esimees Roman Parmas ütles, et juuniküüditamise 83. aastapäeva meenutusüritusel ei osale enam ükski juuniküüditatu. „Need kümmekond, kes veel elavad, on 90 aasta lähedal või üle selle ega jaksa enam väljas käia.”

„Meie ühenduse liikmete keskmine vanus on 75 aastat, on sellest nooremaid ja ka vanemaid. 110 liikmest, kelle hulgas on ka toetajaliikmed, on aktiivsed vähemalt 40,” rääkis Kase.

Praegu on Põlvamaa ühenduses ülekaalus need, kelle vanemad küüditati 1949. aastal ja kes ise sündisid Siberis või saadeti sinna väikeste lastena. „Põlvamaalaste iga-aastasel ekskursioonil on juba ülekaalus 70–75-aastased. Üksikud, kellel tervis lubab, on vanemad,” rääkis ta, andes sellega mõista, et millalgi võib ühendus hääbuda.

„Mementolaste ülesanne on küüditamisi meenutada, Siberisse jäänuid mälestada ning järeltulevatele põlvedele anda lähiajaloo õudustest teavet, eelkõige neile, kelle lähedasi Siberisse saatmised ei puudutanud,” rääkis Parmas.

Ühenduse kaugem tulevik teeb veidi muret, sest noored ei ole sinna astumisest huvitatud. Kase näeb lahendust selles, kui küüditamistest koolides rohkem räägitaks.

Parmas jagab lavastaja ja Eesti mälu uurija Merle Karusoo mõtteid sellest, et maailmas on vaja teist Nürnbergi kohut, kus mõistetaks postuumselt hukka kõik teise maailmasõja kurjategijad. „Kuni teist Nürnbergi ei ole kokku kutsutud Stalini kuritegudele hinnangu andmiseks, ei ole keegi selliste kuritegude kordumise eest kaitstud. Praegu Ukrainas toimuv vaid kinnitab kuritegude jätkumist,” ütles ta.

Tänavu 35-aastaseks saav Eesti Memento Liit hoiab küüditamise pärandit, liidu all tegutsevad organisatsioonid on koostanud ja välja andnud erinevaid kogumikke, nagu kolmeköiteline „Poliitilised arreteerimised Eestis” või samuti kolmeköiteline „Eestlased Soome ja Saksa sõjas”, kokku 17 raamatut.

Lisaks mementolaste ühendamisele toetab Eesti Memento Liit Kase sõnul maakondlikke ühendusi veidi ka rahaliselt.

Ajaloolase haridusega Kersti Liloson märkis, et kesk- ja vanemaealised on mõlemast suurküüditamisest teadlikud, samuti ajaloohuvilised noored, kuid suur osa noortest ei tea neist kurbadest sündmustest kuigi palju.

Kui küüditamistest teadjad ja sellega kokku puutunud lahkuvad, võivad peagi küüditamised varju jääda. „Leinapäevi peab tähistama, sest see on üks viis neid sündmusi meenutada ja ehk mõneski noores võib seeläbi meie lähiajaloos juhtunu vastu sügavam huvi tekkida,” sõnas Võru instituudi muuseumiosakonna juhataja.

Leinapäevade tähistamisega antakse märku, kui oluline on see, et küüditamised ei korduks. Nagu varasematelgi leinapäevadel, toimuvad homme mälestusüritused igas maakonnas ja õhtu poole memoriaali juures Tallinnas, kus mälestusseina koridoris avatakse uued tahvlid represseeritutele.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 13/06/2024 08:59:47