Kui Vabaerakond kümme aastat tagasi poliitikasse tuli, oli just olnud Ühtse Eesti suurkogu, vabakonna Jääkeldri ümarlaud ning riigikokku oli alles jäänud neli erakonda. Ühiskonnas oli tunda rahuolematust toonaste valitsejate läbipaistmatu ja olematu kaasamise poliitikaga. Valitsejad suhtlesid rahvaga ülevalt alla, keeldude ja käskude kõneviisis, arrogantsest enese tarkusest ning inimesed ei mõistnud nende keelt. Eestit juhtisid erakonnad, kes kõik olid oma põhiolemuselt sarnased. Läbipaistmatu ja nende enda poolt loodud monopoolses mugavas keskkonnas turvaline olesklemine, mida keegi neist muuta ei soovinud. Aasta oli siis 2014.

Täna on aasta number edasi liikunud täpselt kümme aastat, on aasta 2024 ning oleme justkui ajalukku kinni jäänud. Eestil ja valitsusel puudub liider ning ambitsiooni jääb tugevalt vajaka. Valitsejad annavad endast küll parima, kuid see ei ole piisav. Käib omavaheline kemplemine, mäng ning solvumine, mitte riigimehelik valitsemine ning motiveeritud Eesti juhtimine kriisidest välja. Kõik see aeg on tehtud meie silme ees teatrit, kus liidrid just nagu vahetuvad, kuid tegelikult ei muutu valitsejate stiilis, suhtumises ja hoiakutes oma rahvasse mitte midagi. Ja kuidas saakski muutuda, kui ühed ja samad näod räägivad meile koalitsioonis üht ja opositsioonis täiesti vastupidist juttu. Need näod vahetavad meie kõigi silme all neid samu nende enda monopoolses süsteemis loodud parteipileteid, muutudes üleöö lojaalseks järgmisele parteiladvikule, kelle suunas veel eile tuld ja tõrva salvati. Eesti poliitiku sõna ei maksta midagi! Võim, ametikoht ja erakonna reiting maksab! Maksab truudus erakonna juhtkonnale, mitte truudus Eesti riigile ja rahvale. Hirm mitte tagasivalimise ees halvab terve mõistuse ja viib aru peast.

Aitab küll, me vajame muutusi ja uusi inimesi poliitikasse. Meie Vabaerakonnas oleme oma varasematest eksimustest õppinud. Tuleme targemana ja leiame, et poliitiku sõna peab pidama ja tema esimeseks tegevus prioriteediks olema Eesti rahvas. Siin tuleb taaskord aga tulla aastasse 2024, kus 26. mail toimus erakonna üldkogu ja Vabaerakond on tagasi. Tagasi tõi erakonna liikmete mure Eesti pärast. Me tõsimeeli usume, et Eestit saab valitseda paremini, ausalt ning riigimehelikult. Me armastame Eestit ja soovime meie ühisele riigile parimat. Usume, et ainult vastandumistele keskenduv poliitika ja äärmustesse liikunud hoiakud ei ole need, mis meid ühiskonnana edasi saavad arukalt viia. Eesti poliitika, poliitiku amet ja maine on niivõrd sohu vajunud, et sellest on saamas ka julgeolekurisk ..

Vaatame kõik ringi ja mõistame, et tänane maailm on muutunud. Meie ümber on muutunud julgeoleku olukord, majanduslik olukord ning ka loodus ja kliima. On ilmselge, et seisame võimsate väljakutsete keskel, mitte enam isegi lävel. Me ei saa enam ühiskonnana valitsejate eneseimetluses edasi vegeteerida. Nii me oleme vastastele kerge saak. Neile, kes meile halba soovivad. Mis oleks parem, kui valitsejatest võõranduv rahvas, oma igapäevaste muredega üksi jäetud ja ellujäämisega tegelev inimene. Ühiskond kellele ei lähe enam ümbritsev korda, sest usaldus on lõhutud ja dialoogi asemel kõlab arrogantne monoloog. Ja siinkohal tulebki vaadata enda sisse, nii meie igaühe enda sisse kui ka meie väikese ja armsa riigi sisse. Vaadata poliitikate sisse ja mõelda, kas me laseme sellel jätkuda. Oleme jäänud taas kümneks aastaks lõksu samasse monopoolsesse valitsejate süsteemi ning oleme taas kaotanud kümme väärtuslikku aastat. Ehk aitab?

Vabaerakond toob värskust seniste poliitpraktikate keskele. Solvamine, süüdistamine ja üksteisest üle karjumine ei vii meid edasi. Eesti vajab ühisosa otsivat, äärmusi kokku liitvat, mitte kurja ja empaatiata valitsemist. Inimene ei tohi jääda oma riigi ees rumalaks või kaotajaks. Vabaerakond ütleb üheselt lahti keeldude, käskude ja trahviriigist. Me kutsume üles tegema igat otsus kaalutletud. See peab alati olema kasulikum ja parim rahvale ja riigile, mitte ametnikkonnale või parteidele. Me usaldame oma Eestimaa inimesi. Vabaerakond austab meie esivanemate aastatuhande pikkustel kogemustel ja tarkustel põhinevaid praktikaid, et sellel väikesel kuid armsal maalapil ellu jääda. Rohkem otsustesse kaasatud ja poliitikute toetustest mitte sõltuvad inimesed on julgeoleku garant. Jätkusuutlik külaelu, rohkem suitse taludel, lugupidav suhtumine loodusesse ning maapiirkondades ettevõtliku elustiili viljelev ise hakkama saav vaba rahvas on parim julgeoleku tagatis!

 

 

Autor: MÄRT MEESAK, Vabaerakonna esimees
Viimati muudetud: 13/06/2024 08:40:57