Kui Vabaerakond kümme aastat tagasi poliitikasse tuli, oli just olnud Ühtse Eesti suurkogu, vabakonna Jääkeldri ümarlaud ning riigikokku oli alles jäänud neli erakonda. Ühiskonnas oli tunda rahuolematust toonaste valitsejate läbipaistmatu ja olematu kaasamise poliitikaga. Valitsejad suhtlesid rahvaga ülevalt alla, keeldude ja käskude kõneviisis, arrogantsest enese tarkusest ning inimesed ei mõistnud nende keelt. Eestit juhtisid erakonnad, kes kõik olid oma põhiolemuselt sarnased. Läbipaistmatu ja nende enda poolt loodud monopoolses mugavas keskkonnas turvaline olesklemine, mida keegi neist muuta ei soovinud. Aasta oli siis 2014.

Täna on aasta number edasi liikunud täpselt kümme aastat, on aasta 2024 ning oleme justkui ajalukku kinni jäänud. Eestil ja valitsusel puudub liider ning ambitsiooni jääb tugevalt vajaka. Valitsejad annavad endast küll parima, kuid see ei ole piisav. Käib omavaheline kemplemine, mäng ning solvumine, mitte riigimehelik valitsemine ning motiveeritud Eesti juhtimine kriisidest välja. Kõik see aeg on tehtud meie silme ees teatrit, kus liidrid just nagu vahetuvad, kuid tegelikult ei muutu valitsejate stiilis, suhtumises ja hoiakutes oma rahvasse mitte midagi...

Edasi loe LõunaLehe paberväljaandest.

 

Täismahus artiklit saad lugeda LõunaLehe paberväljaandest, mis on saadaval ajalehtede müügikohtades ja maksab vaid 1.49 !

Autor: MÄRT MEESAK, Vabaerakonna esimees
Viimati muudetud: 13/06/2024 08:40:57