August Kasakule kuulunud autobuss Volvo ER 81-24 9. juulil 1941 Võrus Liiva tänaval. Hävituspataljoni lahkumise järel heisati autobussile sinimustvalge rahvuslipp ja sõideti selle lehvides linnas ringi. Roolis oli Richard Murde (paremal).

Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuvärvide õnnistamisest Otepää kirikus 4. juunil 1884 möödus 140 aastat.

Seda tähtsat sündmust on kirjeldanud paljud autorid, keskraamatukogus on neid kirjatükke saadaval, mainin üht paljudest: Ivo Manfred Rebane „Eesti lipp”. Kellel rahvuslipp on südamelähedane, soovitan lugeda, saate hingejõudu ja teotahet juurde. Loodan, et ka koolides seda sündmust tähistatakse.

Arvan, et ei ole üleliigne ka lipuvärvide tähendust meenutada. Sinine väljendab usku ja lootust eesti rahva tulevikku, samuti on see ustavuse sümboliks. Must peaks meenutama eesti rahva sünget ja piinavat minevikku, kodumaa musta mulda, mille nimel läksid paljud vabatahtlikud Vabadussõtta. Valge sümboliseerib eesti rahva püüdlust hariduse ja vaimuvalguse poole, samuti talvist lund, suviseid valgeid öid, Eesti kaskede valget koort ja ka püüdlust puhta südametunnistuse poole, milles kahjuks eksitakse. Selle tagajärjel oli 90 aastat tagasi, 12. märtsist 1934 meie saatus tuhandete ebainimlik, paljud surid Siberis nälga või mõrvati.

Sini-must-valge lipuvärvid on ka paljusid innustanud tegudele ja andnud rõõmu edaspidiseks.

Toon ühe näite Võru linnast 84 aastat tagasi. August Kasakule (kes oli 14. juunil 1941 küüditatud Siberisse) kuulunud autobussiga Volvo ER 81-24 sõideti 9. juulil 1941 pärast hävituspataljoni lahkumist mööda linna, paljudel olid rõõmupisarad silmis.

Toon ka enda elust välja kõige tähendusrikkama kogemuse, arvan, et see ei ole liiast. Nimelt olin Siberis viletsast toidust, ebanormaalsetest elutingimustest ja malaariahoogudest nii nõrgaks jäänud (peale selle kirbud ja täid kiusasid), et elutahe oli kadunud. Koolis oli õpetaja tihti usuõpetuse tunnis andnud nõu: rasketel aegadel saab ennast palvega aidata. Mul oli see meeles ja seda ma ka tegin sõnadega: „Kallis Taevaisa, palun ära ärata mind uuesti üles, sest ma ei jõua ega taha enam elada.”

Mis aga juhtus? Nägin järgnevat: hiigelsuur kenasti riietatud nägus mees hoidis käes sinimustvalget lippu, mis lehvis meeldivalt särades päikese valguses. Mees sammus minu suunas nii ligidale, et varjas valguse, ma kohkusin, et ta langeb minu peale ja ärkasin.

Huvitaval kombel, nähes nii kena sündmust, oli enesetunne äkki muutunud rõõmsaks, tänasin Taevaisa nii toreda sündmuse eest.

Samal ajal avanes aga onni uks ning sisenes kolhoosi esimees nimega Firsov. Lohutas mind ning täitis paberilipaka väljakirjutatud toiduainetega, mille seas olid ka kanamunad, või, suhkur ja rõõsk koor, mida ei olnud paar aastat maitsta saanud. Ema hoolitseva käe all paranesin. See on kõik meeles, nagu oleks hiljuti toimunud.

Selle eelpoolmainitud sündmuse tõttu tunnen, et kui võimalik, siis pean kasvõi sõnadega aitama lähedasi. Ka klassijuhataja, Vabadusristi kavaler Ado Talussaar (Timpman) tihti toonitas, et kui näed abivajajat, siis aita. Selle tõttu soovitan alati valida neid, kes ei tarvita alkoholi ega kasuta mõnuaineid, ka paberosse, sest need suudavad teha paremaid otsuseid. Nagu näiteks Jaan Tõnisson, admiral Pitka, kindral Larka, Artur Sirk jne.

Lisan ühe foto ülalkirjeldatud sõidust – muide, tol ajal kutsuti autot jõuvankriks. Richard Murde (Kranich) oli ka minu isa Augusti teenistuses pärast seda, kui isa organiseeris Missos autojuhikursused, kus paljud said autojuhiloa – ka Murde, lisaks Prangli, Lõhmus, isa vend Aleksander Kasak jt.

Parimate soovidega
OLEV KASAK
Võrus, 31. mail 2024

 

Autor: OLEV KASAK
Viimati muudetud: 13/06/2024 08:38:49