Kui tahad mugavat ja mõnusalt laabuvat elu, kus kõik eluks vajalikud teenused on viieminutilise autosõidu kaugusel, ummikud ja järjekorrad puuduvad ning parim antidepressant mets on kodu vahetus läheduses, siis koli ääremaale.

Tuletan meelde, et Eesti mõistes on ääremaa kõik, mis jääb Tallinnast ja Tartust ehk kuldsetest ringidest väljapoole. Minge Paidesse, minge Rakverre või Võrru. Vahet pole kuhu, sest kaasaja väärtustele vastav luksuslik elu ootab teid just seal.

Kas tõesti turtsatasite selle mõtte peale mürgiselt? Ütlete, et neis paikades pole ju tööd ja mediaanpalkki jääb Võrumaal 470 ja Järvamaal umbes 340 eurot Harjumaa omast allapoole. Aga ma ei soovitanudki teile töö-, vaid ikka elukohta.

Kuldsete ringide vallad ägavad juba ammu ülerahvastatuse käes ja otsivad võimalusi, kuidas rahvaarvu kiiret kasvu ohjeldada. Ohjeldada on seda aga vaja, sest pidev nõudlus nii lasteaia- ja koolikohtade kui ka näiteks puhta vee ja üha uute kergliiklusteede järele on omavalitsusjuhid pannud teistmoodi surve alla.

Just sel põhjusel seisavad kuldse ringi omavalitsusjuhid vastu regionaalministri Madis Kallase robinhoodlikule plaanile jagada rikkamate omavalitsuste raha vaesematele. Üheks põhjenduseks tuuakse, et neil ei jätkuks siis enam raha nimetatud vajaduste täitmiseks, aga täita on neid vaja, sest surve on kõva ja elanike pahameel mõõdetav.

Statistikaameti juhtivanalüütik Kristjan Erik Loigu tõi läinud aasta alguses ilmunud artiklis välja, et 46 protsenti elanikest elab Harjumaal. Mis aga veel olulisem, 55 protsenti kõikidest töökohtadest asub samuti Harjumaal.

Loigu tõdeb, et kui võiks arvata, et inimesed valivad töökoha oma elukoha lähedale, näitavad uuringud, et distants elu- ja töökoha vahel on aastate jooksul hoopis suurenenud. Eestis käib neli inimest kümnest teise omavalitsusse tööle ja 14 protsenti kõigist hõivatutest töötab teises maakonnas.

Kui vaadata seda teavet suuremas pildis, siis ajastu, mil elu- ja töökoht pidi olema lähestikku, on muutumas. Üldine läänemaailma trend ja paratamatus on see, et inimesed sõidavad tööle iga päev isegi kuni kolm või lausa neli tundi.

Minu kogemus ütleb, et kui tööle ja sealt koju saamine on keeruline, siis vähemalt kodu peaks olema parimates tingimustes. Ei kõla just muretuna põllule rajatud maja, kuhu ei vii ühistransport ega kergliiklusteed, pidev mure lasteaiakohtade puuduse pärast ja lõputu taksoga sõitmine, et lapsed trennidesse ning koju saaks.

Väikelinnades seda janti pole. Niisiis on valikus mugav elu sujuvas keskkonnas ning ebamugavalt eemal asuv töökoht. Palgainfo agentuuri 2016. aasta uuringust tuli välja, et Eesti inimene on kodust tööle jõudmiseks valmis kulutama 40 minutit. Umbes nii kaua sõidab Põlvast Tartusse. Kümne minuti lisamisel jõuab selle ajaga ka Võrust Tartusse.

Paidest, Haapsalust ja Rakverest tuleks Tallinna jõudmiseks arvestada tunni kuni pooleteise tunniga. Tõsi, seda juhul, kui sõita südalinna. Juba praegu kulutavad kuldse ringi omavalitsuste elanikud sõltuvalt ummikutest umbes sama palju aega, et tööle jõuda. Samal ajal jääb argumente, kuidas on elu Tallinna või Tartu lähedal lihtsam, kiirem või mugavam, järjest vähemaks.

Fakt on see, et regionaalseid protsesse, mis praegu on käimas, ümber ei pööra. Kõik need püüdlused, mida tehakse, on küll vajalikud, aga mitte võluvits. Ka Robin Hood on hea plaan, selle toel saaks Võru linn näiteks välja ehitada uusi elamukrunte, millest linnas on tohutu puudus, aga raha nende rajamiseks pole. Siiski pole raha ümberjagamine pikas plaanis jätkusuutlik, millalgi tuleb ikka sein ette.

Niisiis võiks ühiskonnas algatada uue jututeema, arutleda kuldsetes ringides elamise tegelike plusside ja miinuste üle ning mõtiskleda, kas näiteks natuke kaugemal keskusest võiks elada oluliselt rahulikumat ja kvaliteetsemat elu ning ühtlasi leppida pikema töölejõudmise ajaga.

Lugu ilmus algselt Vikerraadio päevakommentaarina.

 

Autor: MIRJAM MÕTTUS, ERR-i ajakirjanik
Viimati muudetud: 06/06/2024 08:37:30