Euroopa liit loodi majandusliku ühisturu käivitamiseks ja ühtne turg on andnud tõuke kõikide liikmesriikide, sealhulgas Eesti majanduskasvule. EL-i kodanikud naudivad vabadust liikuda, töötada ja õppida üle kogu Euroopa, samal ajal kui ettevõtted kasutavad maksuvabalt kaupade ja teenuste vaba liikumist. Teaduskoostöö ja mobiili rändlustasude kaotamine on vaid mõned näited ühisturu hüvedest.

Euroopa liidu tugevus peitub selle mitmekesisuses. Iga liikmesriigi ainulaadne kultuur, ajalugu ja perspektiiv rikastavad Euroopa liitu. Eesti on andnud Euroopale palju rohkem, kui meie suurus eeldada võiks. Meie digitaalsed lahendused nagu digilugu ja e-residentsus on eeskujuks paljudele. Meie kultuuripärand, alates laulupidudest kuni kirjanduseni, on Euroopa kultuuriruumi oluline osa.

Ja just sellepärast peame olema valvsad, et Euroopa liidu otsused ei piiraks meie suveräänsust. Eesti peab säilitama otsustusõiguse neis küsimustes, mis ei ole otseselt seotud majandusega ega puutu ühisturu toimimisse. Olgu selleks majade renoveerimise kohustus, vihakõne direktiiv või värske välisagentide seadus, sellised teemad peavad jääma liikmesriikide pärusmaaks. Eesti vajab paindlikkust oma teed käia ja me suudame enda sõnavabadust kaitsta ilma Euroopa liidu sekkumiseta.

Euroopa liidu tulevik sõltub sellest, kuidas suudame oma erinevusi austada ja üksteiselt õppida. Eesti hääl peab olema selles dialoogis kuuldav, tagamaks, et meie väärtused ja huvid oleksid kaitstud. Näiteid, kus Eesti ei suutnud ennast kehtestada, on mitmeid: näiteks pole absoluutselt õiglane, et Eesti põllumehed saavad Euroopa liidult vähem raha kui nende Skandinaavia kolleegid. Põllumajanduse rahastamise kokkulepe tehakse kahtlemata uuesti lahti siis, kui Ukraina varem või hiljem Euroopa liidu liikmeks saab. Selleks ajaks peab Eesti olema valmis enda põllumeeste eest seisma – me ei pea enam nõustuma ebavõrdsete tingimustega.

Eesti hääl kuuldavamaks
Praeguste valimiste peamine teema on kahtlemata julgeolek. Seda valdkonda Euroopa liit otseselt ei reguleeri ja liikmesriikide seisukohad on endiselt erinevad, kuid Ukrainas toimuv sõda on neid seisukohti viinud lähemale. Väga raske on endiselt võrrelda Eestit ja näiteks Iirimaad, arvestades et esimene on NATO liige ja kaitsekulud moodustavad üle 3% riigieelarvest, ja teine on neutraalne riik, kes NATO-sse ei kuulu, kuid usun, et Venemaa rünnak Ukrainale ning käivitunud hübriidsõda on loonud võimaluse teatud ühispunktide leidmiseks. Peame tugevdama kaitsevaldkonda Euroopa liidu komisjonis, järgmises koosseisus võiks üks volinik vastutada korraga kaitse ja tööstuse eest. Sõda Ukrainas on näidanud, et näiteks mürskude tootmisega vähegi adekvaatses mahus Euroopa liit hakkama ei saa. Aga teemaks on kahtlemata ka kõrgtehnoloogiline kaitsetööstus, mis võiks pikas perspektiivis Euroopa liidu konkurentsivõimet tõsta.

Teiseks oluliseks teemaks on valimisdebattides tõusnud rohepööre ja kliimaeesmärgid. Meie geograafiline asukoht ja ajalugu nõuavad, et Eesti hääl oleks energiapoliitika kujundamisel Euroopas kuuldav. EL-i rohepöörde eesmärke peab toetama, kuid lähtuma peab reaalsest olukorrast majanduses. Me ei suuda enda konkurentsivõimet ohverdades kliimamuutuse kiirust maailmas vähendada, kui maailmaturul teevad võidukäiku riigid, mis ei panusta kliimaeesmärkide saavutamisse. Kui rohepöörde liigne tempo kahjustab Euroopa liidu konkurentsivõimet, näiteks majanduskriiside ajal, siis olukorrale peab operatiivselt reageerima, muuhulgas rohepööre eesmärkide ja tegevusplaani ülevaatamisega.

Kliimaeesmärkide taustal ei tasu unustada energiajulgeolekut. Põlevkivienergia on Eesti jaoks ülioluline, põlevkivil töötavad elektrijaamad on meie juhitav võimsus, mis tarbimise tipphetkedel aitab elektrihinda kuidagigi kontrolli all hoida. Põlevkivi on meie maavara, selle kasutamist ja väärindamist peame kaitsma Euroopa liidu tasandil. Siseriiklikult peame jätkama tuumaenergia aruteluga – jah, tuumaelektrijaamaga on seotud rida küsimusi, ka turvalisuse aspekt on oluline. Kuid peame meeles pidama, et täna ostame elektrit Skandinaaviast (muuhulgas Soome tuumaenergiat) ja merepõhjas olevad elektrikaablid on väga kergesti rünnatavad.

Euroopa liidu konkurents peab tõusma
Ei tohi aga unustada, et Euroopa liidu peamine kompetents ja selle liidu loomise põhjus on just majandus. Paraku peab tunnistama, et Euroopa majandusel pole sugugi paremad päevad. Tõsi on, et eriti halvasti läheb Eestil, kes on teist aastat järjest kõige kehvema käekäiguga riik Euroopa liidus, kuid kogu Euroopa jääb konkurentsivõitluses alla Hiinale ja Ameerika Ühendriikidele. Mõlemad riigid kasvavad Euroopa majandusest kiiremini, eeskätt tänu sellele, et suudavad paindlikumalt reageerida tänase maailma väljakutsetele.

Euroopa liit peab keskenduma innovatsioonile ja tehnoloogia arendamisele, et parandada oma konkurentsivõimet. Ühenduse peamine murekoht on reeglite paindumatus ja nendega kaasnev liigne bürokraatia. Hea näide on värske tehisintellekti regulatsioon, kus USA valis innovatsiooni ja paindlikkuse, Euroopa liit aga piirangud. Tehisintellekt lisab lähiaastatel maailma SKT-le kümneid protsente, kuid Euroopa jääb taas sellest kasvust kõrvale. Meie eesmärk on tagada, et Euroopa liidu tehnoloogiaseadused oleksid globaalselt konkurentsivõimelised ja toetaksid töökohtade loomist, mitte nende kaotamist.

Euroopa liit hakkab ülejäänud maailmast ka e-riigi teenuste poolest maha jääma. Miks ei saa Euroopa liidus olla ühist digiloo süsteemi või universaalset digiallkirja teenust, mis on Eestis ammu olemas? Eesti võiks ja peaks võtma nendel teemadel eestvedaja rolli, tänaseks ei ole me seda teha suutnud. Vastupidi, provintsiks muutuvas Euroopa liidus muutume ise veelgi suuremaks provintsiks – näiteks investeerivad kõik riigid tehisintellekti lahendustesse, Eesti on aga nende investeeringute protsendi poolest 27 riigi hulgas 24. kohal. Tehnoloogia arengu asemel palkame poliitikute rumaluse tõttu hoogsalt ametnikke ja loobume majanduskasvust.

Ka rohepööre elluviimine peab olema seotud majandusliku realiteediga ning lähtuma majanduslikust konkurentsist Hiina ja USA-ga. Peame leevendama riigiabi reegleid liikmesriikide jaoks, et võimaldada Euroopa ettevõtetel konkureerida globaalsel tasandil näiteks rohetehnoloogia sektoris, kus USA ja Hiina pakuvad märkimisväärset riigiabi ning on meist ette jõudnud. EL-il puudub konkreetne tegevuskava enda konkurentsivõime taastamiseks. Oleme kaotanud palju aega, kuid veel on lootust, et suudame Euroopa kasvule hoogu juurde anda – aga see sõltub Euroopa riikide valijate valikutest!

 

 

Autor: ANDREI KOROBEINIK, riigikogu liige, Keskerakond
Viimati muudetud: 23/05/2024 09:27:26