Vabadussõja lahingud Lõuna-Eestis.

Ajakirjandusele päitsed pähe
Eesti vägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner andis sundmääruse, millega kehtestati sõjatsensuur kõigile trükistele (Kroonika I). Ajendiks sai sõjakirjasaatja K. A. Hindrey põhimõttelage kaastöö, mis tsensuurivabalt lehte lükati.

Aegviidu ja Kehra lahingute ajast, kuhu kaitseväe jalavägi ja ühes nendega soomusrong nr 2 olid juba taandunud, toimus üks oluline muudatus sõjasündmuste kajastamisel ajakirjanduses. Nimelt oli sõjakirjasaatja Hindrey otsinud nalja sealt, kus seda enam ei olnud. Lugu oli solvava alatooniga ja Eesti sõjamehi profaneeriv (pilkav – toim). Selle loo arutelu jõudis ka ülemjuhataja staapi Tallinnas.

Kapten Paul Lill resoluutse ja kindlameelse mehena ei näinud muud lahendust, kui kohustada alamkapten R. Masingut päevakäsu korras koostama sõjatsensuuri määruse ja allutama Eesti ajakirjanduse sõjatsensuuri eeskirjale.

Esmajoones ka selleks, et mõni logorröa ehk sõnalahtisuse käes vaevlev logopaat ei pääseks ajaleheveergudel pasale. Ülemjuhatusele oli see kaalutletud samm, sest vaenlane oli Tallinnast ainult mõnekümne kilomeetri kaugusel. Sealsamas nagu irvituseks pakub rindemeestele oma elamusi sõnalist voolust põdev eneseimetleja. Siitmaalt võeti tsensuuriseadusega esmajoones ajakirjanduselt, kust lugu õieti alguse sai, õigus sõjasündmuste ebaadekvaatseks levitamiseks.

Kaotatud Anna mõisa lahing
Anna mõisa lahing oli üks raskeimaid lahinguid Harjumaal üsna Vabadussõja alguses. Ümbrus, kuhu soomusronglaste dessant maandati, oli lausikmaa – soiselt metsane. Lahing, mida hommikul kindlate võidulootustega alustati, oli sumbunud kaootiliseks taganemiseks, kus rühmavanemad korjasid sooserval oma mehi kokku ja reamehed otsisid rühmavanemaid. Taganemine oli olnud traagiline ja paratamatu, kuigi lahingut alustati vähimagi kõhkluseta edus. Leitnant Raamot korjas selles soises metsas oma kaotatud rühma kokku ja saatis leitnant Truutsi meestele sõnumi rühmajuhi langemisest.

Teiseks langenuks Raamoti kõrval, kellega ta oli alustanud kivihunniku varjus rünnakut, osutus mõisaeelsel lagendikul surmavalt haavatud vabatahtlik lewisist üliõpilane Jaan Naaris, kelle saatust oleme varem kirjeldanud. Pärast kaotatud lahingut Anna mõisa all oli meeste meeleolu sedavõrd rusutud, nagu see edaspidi kujunes ka Paju lahingu järel. Kupees saapaid jalast kiskudes saabus lõpuks mingi hingeline selgus ja teadmine, mis tähendas üksnes seda, et kui ka teised lahingud lõpevad sama nürilt, siis sulab pataljon nagu kevadine lumi, ja Raamotile hakkas tunduma, et ka tema enda šansid sellest sõjast eluga koju jõuda kahanevad päev-päevalt. Nii masendav oli äsja alanud Vabadussõda soomusronglastele Anna mõisa lähistel isegi eesmärgile jõudmata. Aga peale paaripäevast puhkust oli meeskond tasapisi taastunud ning Tapa vabastamise puhul olid võitlejad taas enesekindlad ja endiselt heas vormis.

Ainult alamkapten Pauluse juhtimisvõimes olid võitlejad hingepõhjani pettunud ja tema kirumiseks ei valitud sõnu. Nii sõdurid kui ka nende ohvitserid olid ühisel arvamisel, et Anna mõisale oleks pidanud lähenema varjatult metsa äärt mööda, aga mitte jooksma tormi mõisale üle lageda välja. Imelikul kombel langevad lahingu kirjeldus ja järeldused sellest üllatavalt kokku õnnetu Paju lahinguga. Tähelepanu väärib, et mõlemal korral rakendati läbikukkunud lahingus ilma selgema mõtlemiseta ühte ja sama veneaegset taktikalist võtet: tormati vaenlase püssiraudade vastu massiga, mida Eesti kaitseväel praktiliselt ei olnudki. Kas Anna lahingus põrunud taktikat juhtkonnas operatiivselt arvustati, ei ole teada. Kuid ohvitseri ei hinnata lahingus siiski mitte tema hurraatamise järgi, vaid lahingu tulemuste põhjal.

Anna lahingu tulemusi kaaludes kõrvaldati alamkapten Paulus paari päeva järel kohe soomusrongilt. Tähendab – mingi analüüs staabis oli toimunud. Tema asemel määrati soomusrongi nr 2 ülemaks alamkapten Jaan Lepp. Hiljem levisid kuuldused, et Paulus oli Johan Pitka poolt määratud mereväe dessantpataljoni ülemaks Kundas. „10. jaanuaril tegi kapten Pauluse pataljon Kunda lahes dessandi, mis lõppes umbes samal tasemel, nagu meie Anna mõisa lahing.” (I. Raamot) Kapten Paulus olevat dessandil saanud haavata. Tema hilisema saatuse kohta Vabadussõjas puuduvad andmed. Kuuldavasti oli ta peale äpardunud Vabadussõja lahinguid rännanud pettunult Lõuna-Ameerikasse ja surnud seal 1940.–1950. aastatel Euroopas möllanud sõja ajal.

Kuid kõnes olnud lahingute järelkaja lubab üksnes tähendada, et mida algelisem on olnud lahingute strateegiline plaan ja tobedam juhtimine, seda rikkalikumalt on püütud neid läbikukkunud leitnante ja kindraleid ülivõrretega õigustada. Esialgu teame üksnes, et selle nurjunud Anna mõisa operatsiooni üldjuhiks oli soomusrongi nr 2.esimene ülem kapten Karl Paulus.

Lahingurivi hargnedes pidi tema juhatama vanemate sõdurite rühma rinde paremal tiival. Koolipoiste juhiks vasakul tiival oli määratud leitnant Edvin Reinvaldt. Milline see mees võis välja näha, ei selgunud Raamotile kogu operatsiooni jooksul. Kapten Pauluse „kadumine” soomusrongilt oli meeste arvates aga kaotatud Anna mõisa lahingu otsene tagajärg.

Eesti riigi saatus otsustati Lõuna-Eesti rindel
Kevadeks 1919 oli lahingute pearaskus kandunud Lõuna- ja Kagu-Eestisse. Võru ja Valga piirkonnas oli enamlastel õnnestunud rinne läbi murda ja Võru linn oli otseses ohus. See oli üks raskemaid olukordi Vabadussõja päevil.

„Kõnelesime tookord J. Laidoneriga raskematest päevadest Vabadussõjas ja ilma igasuguse kõhkluseta kinnitas ülemjuhataja: „Alguses oli raske, kuid kõige raskemaks momendiks oli siiski läbimurre Võru all 1919 kevadel lihavõttepühade ajal. [---] Kui läbimurre oleks edasi arenenud, siis oleks kindlasti kõik läbi olnud. Nii arvasin tookord. [---] Mõned peavad Narva-eelseid lahinguid enne rahulepingu sõlmimist raskemateks võitlusteks Vabadussõjas. Kuid see ei olnud nii. Võru läbimurre oli raskem ja ohtlikum, kui meie taganemine sõja algul Tallinna all.” (V. Kures, „Seitsme lukuga suletud raamat”, Tartu 2006)

Kapten August Nieländer mäletab seda aega oma kogemuste põhjal ühe ohvriterohkeima ajana, hinnates olukorda järgmiselt: „Punaväe ülemjuhatus oli märtsis-aprillis koondanud Võru-Petseri vahelisse lõiku üle 5000 mehe kahurväe ja kuulipildujatega. Eestlastel oli sellel lõigul vastu panna ainult 2400 meest ja needki olid alalisest rindelolekust väsinud, haiged ning alatoitluse all kannatavad ...” (A. Nieländer, „Taktikepi ja relvaga”, Stockholm 1982)

Neid kahe mehe, ülemjuhataja ja soomusautode kolonni ülema kapten Nieländeri lakoonilisi ridu lugedes võib hetkeks silmad sulgeda ja püüda kujutleda, kui troostitu oli tegelikult pilt Vabadussõja rinnetel Võru- ja Petserimaal kevadsuvel 1919. Ning ilma kõhkluseta võib öelda, et see, millest need kaks meile olulist tunnistajat on kirjutanud, oli sulatõsi. Siin – Lõunarindel – Petseri, Võru ja Valga joonel otsustati põhimõtteliselt tulevase Eesti Vabariigi olemasolu, saatus ja tulevikulootused. Ühtlasi otsustati lõunarindel ka härraste saatus Toompeal ja Kadriorus. See on tõde, mille mõistmiseks on Eesti eksistents ja valitsuse intelligents jäänud ajale raskelt jalgu. Pääsemisele sellest ohtlikust olukorrast võlgnes valitsus esmajoones sügavat tänu 2. diviisi ülemale Viktor Puskarile (1889–1943, sündinud ja surnud Viljandis, VR 1/1, autasumaa).

Vabadussõja väejuhid ei pääse repressioonidest
Me silmi sulgedes võime kaugeleulatuvalt kujutleda toda katastroofilist olukorda Võru lähistel ja kõhklemata kinnitada, et sellest saatuslikust olukorrast tervele Eestile päästis meid väejuhina mees, kelle Jaan Tõnisson peaministrina ja Aleksander Tõnissoni sõjaministrina tagandas ametist ja jättis ta määruste vastaselt aukõrgenduseta ehk kindraliks ülendamata. Kuid polkovnik Puskar ei olnud ainuke, keda ülekohtuselt sunniti pärast Vabadussõda ametist lahkuma.

Põhjus selleks oli avalikkusele liigagi silmapaistev. Sõja ajal oli polkovnik Puskar oma hinnangutes julgenud sugeda mõlemaid Tõnissone – nii peaministrist Jaan Tõnissoni poliitikuna oma kabinetis kui ka sõjaministrist kindral Aleksander Tõnissoni saamatust ning nõrkust Viru rinde ülemana, kelle juhtimisvõimet Narva rindel ta küündimatuks pidas. Kuna Jaan Tõnissonile olid ülemjuhataja Laidoner ja ka diviisiülem Puskar isiksustena vastuvõetamatud, siis vabastati mõlemad teenistusest. Kolonel Puskariga käituti isegi sedavõrd küüniliselt, et ta jäeti diviisiülemana kindraliks ülendamata, mis teenistuskorra järgi pidi toimuma enne erustumist. Juhtum oli avalikkuses otse skandaalne, kuid jäeti siiski formaalselt vaka alla, kuna vastsündinud riik neid rohkem produtseeris kui lahendada suutis. Puskari kõrvaldamisega kaitseväest kaotas Eesti osava strateegi, kes oli aidanud võita riigile vabaduse. (J. Remmelgase ja A. Nieländeri kommentaaridest)

Iseküsimuseks jääb, mil määral kättevõideldud iseseisvuse järele ametkonnas üldse vajadust tunti, kui kindrali mastaabis – see oli sisuliselt tema teenete kohane auaste – sõjaline strateeg Puskar, kõrvaldati kaitseväest ja saadeti põllule adra taha hobuseid ajama. See oli esmajoones ebatavaline alandus Eesti seaduslikule kindralile, kuid alandav ka kindralstaabi ametkonnale tervikuna.

Samas tonaalsuses jätkub ka soomusautode kolonni ülema kapten Nieländeri saaga, 33 aasta vanuselt saadeti ta soomusrongide divisjonist erru. Nieländeri suhtes oli kindral Tõnisson käitunud sõjaministrina mitte vähem ülekohtusena, nagu ta käitus polkovnik Puskari suhtes. Erru määratuna võeti Nieländerilt igasugune võimalus naasta soomusrongide divisjoni, kuna mobilisatsiooni korral oli Nieländer määratud 2. ratsarügemendi koosseisu.

Seevastu ülendati 2. polgu ülem polkovnik I. Unt kindraliks, kuigi ta tegevusvõimetu juhina ei suutnud Tartus isegi polgu formeerimist lõpule viia. Peale selle tegi Unt avalikkuse ees veel silmapaistva vea, kui taganes Tartust 60 sõduriga ja jättis hulgaliselt maha ohvitsere vaenlase haardesse. See on tegu, mis sõjaväljakohtu eeskirja kohaselt kvalifitseerus desertöörluseks sõjaväljal, mitte aga aukõrgenduseks väeosa staabis. Kuid ka nii drastiline fakt võis korrumpeerunud juhtkonnas kenasti sobituda tolle aja Eesti tavade kohaselt „eesti koludes ning eesti oludes” (G. Suits), ilma et keegi oleks kulmugi kortsutanud. Ka „Vabadussõja ajaloo” raamistikus jääb üldmulje samaks. Ikka raskused raskuste otsa üksuste formeerimisel, arusaamatused juhtkonnas ja kooskõlastamata tegevus.

„Suurte raskustega oli Tartus seotud ka 2. polgu formeerimine. Lisaks takistustele sakslaste poolt protestis ka Tartu maavalitsuse esimees ägedalt valitsuse ees „suure rahvaväe” ellukutsumise vastu, viivitades kõigiti organiseerimistöödega.”(„Eesti Vabadussõda 1918–1920”, I, 1937) Polkovnik Unt, kes oli vastutav polgu formeerimise eest, ei kujutlenud tegelikult ette selle töö elementaarseid võtteid, et kinnistada saabunud mehed loodavasse polku.

Järgneb.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 23/05/2024 09:00:45