Taaskord on käivitunud hoogne trall Eestis alaliselt elavatelt Venemaa ja Valgevene kodanikelt kohalikel valimistel hääleõiguse äravõtmise küsimuses.

Teema on keeruline, mis jääb kaugeks enamikele poliitikutele, tavakodanikest rääkimata, mistõttu üritavadki kavalpead hetkeolukorrast poliitilist kasu lõigata. Miks mina võtsin nõuks asja seletada, kuigi see on paras masohhistlik väljakutse? Ma ei salli rahva ärakasutamist, mis konkreetses küsimuses on minu arvates ka Eesti riigile ohtlik või vähemalt peaks selle tegeledes olema ettevaatlik.

Viimased aastad Eesti poliitikas on näidanud, et häälte mõttes pole just väga efektiivne rääkida tõtt – müüvad hoopis trummitagumine ja luiskamine mõne päevapoliitilise teema või atraktiivse illusiooni ümber. Kohe meenus igihaljaks muutunud ütlus: „Lugege mu huultelt, maksud ei tõuse,“ mis kehtis küll seni, kuni hääled käes. Neil, kes asjadest ausalt räägivad, valimistel nii hästi ei lähe. Loodan siiski, et ükskord tõde tõuseb ja vale vaob – vaja on vaid rohkem aega. Iseendaks jäämises on oma võlu ja põhiseaduskomisjoni liikmena on mul ka kohustus teha selgitustööd.

Eesti põhiseadus ütleb sõnaselgelt, et kohaliku omavalitsus volikogu valimistel omavad hääleõigust selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud. Nendeks on Eesti kodanikud, Euroopa liidu riikide kodanikud, kodakondsuseta isikud – nn hallipassi omanikud ja välisriikide kodanikud, kes ei ole ELi kodanikud.

Esimene keeruline koht on see, et pole täpselt aru saada, et kellelt siis üks või teine poliitiline jõud tahab valimisõiguse ära võtta. Avalikes esinemistes käib peamiselt jutt agressorriikide kodanikest, seda ikka selleks, et rahvast üles kütta, sest me ju kõik teame, mida Putini kuritegelik kamp Ukrainas teeb. Seejuures räägitakse läbisegi püsivast või siis agressiooni lõpuga lõppevast valimisõiguse ära võtmisest, pidades eelkõige silmas Venemaa ja Valgevene kodanikke. Samas on nii EKRE kui Isamaa esitanud viimase aasta jooksul riigikogule erinevad eelnõud, millest esimene jätaks hääleõiguse vaid Eesti ja ELi kodanikele ning teine lisaks nendele ka kolmandate riikide kodanikele, kes on pärit riikidest, millega Eesti on sõlminud kahepoolsed lepingud. Samuti jätaksid need eelnõud valimisõiguseta kodakondsuseta isikud ehk halli passi omanikud, keda meil on ajaloolistel põhjustel üle 60 000. Lisaks valitseb viimasel ajal selle teema ümber suuri sõnu teinud reformierakondlase Pärtel-Peeter Pere peas korralik segadus.

Mõni sõna ka tingimustest, millele peavad täna hääleõiguslikud välisriikide kodanikud (väljaarvatud ELi kodanikud) vastama. Nad peavad omama pikaajalise elaniku elamisluba, mille saamiseks peab omakorda vastama järgmistele tingimustele: olema elanud vähemalt viis aastat Eestis tähtajalise elamisloa alusel, nende elukohaandmed on kantud rahvastikuregistrisse, neil on püsiv legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks, nad pole toime pannud õigusrikkumisi, neil on ravikindlustus ja nad on läbinud keeleeksami vähemalt B1 tasemel. Seega ei saa kohalikel valimistel osaleda näiteks mõni aasta tagasi või eile Eestisse kolinud välisriikide kodanikud. Pikaajalise elaniku elamisloa saab ära võtta isikult, kes ohustab Eesti julgeolekut või avalikku korda.

Nüüdseks on laial rindel välja öeldud, et valimisõiguse piiramise ettepanekud lähevad põhiseadusega vastuollu. Korduvalt on seda seisukohta väljendanud õiguskantsler, seda ideed pole heaks kiitnud ka president. Tallinna ülikooli emeriitprofessor Mati Heidmets on nimetanud seda rumalaks mõtteks ja mõttetuks torkimiseks, sest kodakondsus ja meelsus ei ole üks ja sama asi.

Miks soovisid põhiseaduse loojad anda valimisõiguse laiemale ringile kui ainult Eesti kodanikud? Peamiseks argumendiks oli, et omavalitsuse ülesandeks on kohaliku elu küsimuste lahendamine ning igapäevase elukorraldusega seotud ülesanded ja inimlikud mured puudutavad kõiki, kes antud linnas või vallas elavad. Tahan rõhutada, et riigielu küsimuste lahendamine on riigikogu pädevuses ja parlamendivalimistel vaidlusalune sihtgrupp nagunii kaasa lüüa ei saa. Samuti ei tähenda valimisõigus kandideerimisõigust ehk välisriikide kodanikud saavad kohalikel valimistel anda oma hääle Eesti kodanikele.

Miks mina ei poolda valimisõiguse piiramist? Esiteks ei ole see ilma põhiseadust muutmata võimalik. Kui see tee ette võetakse ja ettepanek pälvib riigikogu kahe koosseisu toetuse, siis tuleb seda loomulikult aktsepteerida. Kõige halvem oleks, kui poliitikud püüaksid valimisõigust piirata põhiseadusest mööda minnes, leiutades selleks piinavaid, kuid viljatuid viise. Lihtsalt täristatakse pikka aega poliitilise omakasu nimel parteipoliitilist rauda ilma kuhugi jõudmata. Küll aga lükatakse selle protsessi käigus meie riigist eemale paljud Eestile väga lojaalsed teise emakeelega kodanikud, kes tunnetavad rahvuse pinnalt vaenu, mis kardetavasti mõjutab nende tulevasi valimiseelistusi. Kõik muu jääks ju samaks – me elaksime ikka siin riigis koos. Kokkuvõttes ei tee see meie ühiskonda kuidagi tugevamaks, küll aga tekitaks keerulisel ajal juurde uusi pingeid.

Kuidagi ei päde arvamus, et eestimeelsus on seotud kodakondsusega. Eelmistel riigikogu valimistel tegi Ida-Virumaal märkimisväärse tulemuse ühendus Koos, mille esimees Aivo Peterson ajas koos oma seltskonnaga Eestile selgelt ohtlikku poliitikat ning on tänaseks süüdistatav riigireetmises. Riigikogu valimistel saavad ju osaleda vaid Eesti kodanikud. 2023. aastal Kantar Emori poolt läbi viidud integratsiooniuuringust tuli välja, et Eestis elavate Venemaa kodanike seas on peaaegu sama palju Eesti patrioote kui venekeelsete Eesti kodanike hulgas. Samuti see, et Vene kodanike seas ei ole rohkem Moskva kanalite jälgijaid kui venekeelsete Eesti kodanike seas.

Ma ei nõustu oponentide väidetega, nagu paneks kohalikel valimistel osalemise õigus siinseid välisriikide kodanikke ja kodakondsuseta isikuid kiiremini kodakondsust taotlema. Kahjuks see nii ei ole, sest miks nad siis pole seda senini teinud, et osaleda riigikogu valimistel? Viimane määrab ju palju rohkem riigi käekäiku.

Senine elukogemus on mulle õpetanud, et kogukonna arengu ja ühiste eesmärkide saavutamiseks on kõige tulemuslikum heatahtlik ja avatud suhtlemine ning lugupidav käitumine kõikide inimeste suhtes, mitte eemale tõrjumine ja karistamine. Ärme seda viimast tee!

Kes mind ei usu, sellel soovitan vaadata Eesti ühiskonna lõimumismonitooring 2023 esitlust või lugeda kogu aruannet.

 

Autor: ANTI ALLAS, riigikogu põhiseaduskomisjoni liige, SDE aseesimees
Viimati muudetud: 09/05/2024 09:13:34