Soome üliõpilased vabatahtlikena kaitseliini rajamas Karjala kannasel 1939

See aasta oli ja jääb saatuseaastaks mõlema riigi ja hõimurahva ajaloos. Tol sügisel seati katsumuse alla mõlema hõimurahva kahekümne aasta eest võidukalt lõppenud Vabadussõja saavutused.

Tartus sõlmitud rahulepinguga 2. veebruaril ja 14. oktoobril 1920 pandi paika ka Eesti ja Soome riigipiir Venemaaga. Kahel järgneval aastakümnel jõudsid Eesti ja Soome riikliku, kultuurilise ja majandusliku ülesehitustööga kaugemale mitmestki vanast Euroopa riigist.

Sügisel 1939 lajatas piksepauguna selgest taevast Moskva nõue: Soome tõmmaku oma piir 25 kilomeetrit Venemaast kaugemale ja Eesti andku baasid 25 000 punaarmeelase majutamiseks.

Selline nõudmine esitati Moskvasse kutsutud Eesti välisministrile Karl Selterile, kes oli kutsutud hoopis kaubanduslepingule alla kirjutama. Räägiti ka, et need baasid on vajalikud, et kaitsta Eesti iseseisvust, kuna Euroopas käib sõda. Selter vaidles vastu: oleme juba deklareerinud oma erapooletust puhkenud sõjas ega näe ka kuskil vaenlast, kuna Eesti on sõlminud mittekallaletungi lepingu nii Saksamaaga kui Nõukogude Liiduga.

Vastati: jah, aga lasksite Poola allveelaeva põgenema. Ja jätkati pealekäivalt: Nõukogude Liit ja Eesti peavad sõlmima vastastikuse abistamise lepingu ja see tuleb siinsamas ära teha, sellega on väga kiire, parandusi võib hiljem teha.

Selter vaidles vastu: Eestis on seadusandlik võim parlamendil ja ilma selleta ei saa tema sellele lepingule alla kirjutada. Alles keskööl tuli luba Stalinilt endalt: mingu Selter pealegi Eestisse ja võtku kaasa lepingu Nõukogude-poolne projekt.

Soomes jätkusid juba varem alanud Moskvasse sõidud ja tasavägised vaidlused veel poolteist kuud hiljemgi. Eestil tuli aga sõja ähvardusel baaside lepingule alla kirjutada 28. septembril, Lätil samasugusel lepingule 5. ja Leedul 10. oktoobril.

Juba enne lepingule allakirjutamist sisenesid Eesti õhuruumi Vene lennukid, tiirutasid väljakutsuvalt madalal Tallinna ja Tartu kohal. Eesti kaitseväele anti käsk neid mitte tulistada, mida Moskvas just oodati, et sõjaga sisse murda.

11. oktoobril ilmusid Vene sõjalaevad Tallinna reidile ja 18. oktoobril avati piiriväravad Narva ja Irboska taga baasi vägedele – 25 000 meest raskerelvadega. Baasivägedele avanesid ka Läti ja Leedu väravad.

Selline oli lühidalt sündmuste käik septembris- oktoobris. Sellest on korduvalt ja üksikasjalisemalt varemgi kirjutatud ja lugu Eesti üldsusele teada. Kuid praeguse kirjutise eesmärgiks on teemat jätkata sellega, mis on senini maha vaikitud, moonutatud või lausa võltsitud.

Selline ajalookäsitlus ei lõppenud Nõukogude ajaga, vaid puhkes veel värvikamalt õitsema Eesti taasiseseisvumise järel, tungis ülikooli, ajakirjandusse, poliitikasse, uimastas kasvava nooruse teadvust ja tahet. Selle ajupesu algatasid tuntud vasakpoolne tegelane M. Turtola Soomes ja M. Ilmjärv Eestis, keda kihutas edevus teistest targem olla.

Õnneks sai see vastulöögi just Eesti vanema põlvkonna ajaloolastelt, kes mäletasid veel Eesti aega, nägid Teist maailmasõda ja elasid ka üle Nõukogude aja algusest lõpuni, õppides, õpetades ja mitte midagi unustades.

Need olid professor Sulev Vahtre (1926), Enn Tarvel (1928), Heino Arumäe (1928) ning noorema põlvkonna ajaloolased Jaak Valge (1955), Tõnu Tamberg (1961) ja Simo Runnel (1977).

Suurimat tähelepanu on pühendanud Eesti-Soome saatuseaastale 1939 vanema põlvkonna ajaloolane Heino Arumäe, kelle mahukas uurimistöö „Eesti ja Soome sõjast sõjani“ ilmus 654-leheküljelise raamatuna 2018. aastal.

Teda on kõige rohkem häirinud käibele lastud väide, nagu oleks Soome säilitanud iseseisvuse, kuna oli demokraatlik ja Eesti kaotanud iseseisvuse, kuna polnud demokraatlik.

Ta toob täies pikkuses välja vabariigi valitsuse koosoleku protokolli 26. septembril 1939 (vt Tuna, ajalookultuuri ajakiri 1/2006): „Kell 15.35 alanud koosolekut juhatas president K. Päts. Lisaks valitsuse liikmetele olid kohal sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner, riigikontrolör Soonpää, riigisekretär K. Terras, õiguskantsler A. Palvadre ja saadik A. Rei. K. Selter ja A. Rei selgitasid Moskvas toimunud läbirääkimiste käiku ning Molotovi hoiatust, et küsimus on kiireloomuline ja vajadusel saavutab Nõukogude Liit oma julgeoleku teisel teel.”

Nii Selter kui Laidoner kinnitasid, et rahvusvaheline olukord on Nõukogude Liidule soodne ja Eestile ebasoodne. Välisriikidelt võib saada ainult moraalset toetust, mingisugusest reaalsest abist ei saa juttugi olla. Sõja puhul saab Eesti arvestada vaid oma jõududega ja ei suuda kaua vastu panna.

Järgnesid ministrite sõnavõtud. President Päts tegi kokkuvõtte: lükata tagasi Nõukogude Liidu ettepanek tähendaks panna rahva olemasolu ilmsesse ohtu. „Peame teatama oma põhimõttelist nõusolekut, püüdma viia bakti meie soovitud parandused ja bakti sõlmima“.

Kohe valitsuse koosoleku järel toimus riigikogu mõlema koja koosolek, kus osales ka sõjavägede staabi ülem N. Reek ja riigikogu opositsiooni juht J. Tõnisson.
Kindral Laidoner annab ka siin ülevaate sõja tõttu kujunenud olukorrast: „Kui oleks lootust, et kuskilt abi tuleb ja meie teame, et sel ja sel ajal, siis võitleksime. Kui Vene ei ole tugev suurriigi vastu, on ta meie vastu küllaltki tugev. Suur sõda tuleb veel. Millega see lõpeb, seda ei tea“.

Kõige optimistlikum oli Jaan Tõnisson. Ta toetas ka pakti sõlmimist, kuna pidas Nõukogude Liidu aktisooni Soome ja Eesti suhtes paratamatuks. Venemaal polevat vallutamistahet, ta vajab julgeolekut: „Kui Venel on julgeolek, siis on meil lojaalsed suhted Venega,” lõpetas ta (Tuna 1/2006 , lk 59).

Soomes oli Moskva läbirääkimistega seotud neljaliikmeline väliskomisjon: peaminister Cajander, välisminister Erkko, kaitseminister Niukkanen ja rahandusminister Tanner. Nendega otsustajate ring piirduski. Läbirääkimiste käiguga olid kursis vaid president Kyöesti Kallio, riigikaitse nõukogu esimees marssal Mannerheim, sõjavägede juhataja kindral Östermann ja peastaabi ülem kindral Oeszh nõustajatena.

Läbirääkijateks olid Soome vanim poliitik Paasikivi, kes 1920. aastal oli Soome delegatsiooni juht Tartu rahu sõlmimisel, minister Tanner, ka Tartu rahu sõlmimisel osaleja ja Soome saadik Moskvas Yrjö Koskinen.

Erinevalt Eestist, kus kogu valitsus, riigikogu ja sõjaväe juhtkond mõistsid, et Moskva nõudmiste tagasilükkamine tähendaks hävitavat sõda ja üksmeelselt võeti vastu ka otsus seda sõda vältida, arvati Soomes, et Moskva nõudmised on vaid soomlaste hirmutamiseks järeleandmisele.

Neid nõudmisi ei arutatud kunagi Eduskunnas, isegi mitte kogu valitsuse koosseisus. Oli vaid kolm soomlast, kes ei kahelnud sõja võimaluses: Paasikivi ja Mannerheim, kes olid kogenud Vene vägivalda ja anastuspoliitikat juba tsaari ajast saadik ning uskusid nagu Päts ja Laidoner, et „suur sõda tuleb veel“.

Ja selle jaoks tuleb ebavõrdset ja pealesunnitud sõda vältida, et hoida oma sõjaväge ja kaitsejõudu. Kolmas poliitik, kes jagas sama vaadet, oli sotsialistide liider minister Väinö Tanner, olles kogenud noorest peale kommunistide demagoogiat. Kuid valitsus ja üldsus olid „ryssäle“ järeleandmise vastu – „ei järeleandmist ega sõda“.

Kui 26. septembril Laidoner keelas tulistatud Tallinna ja Tartu kohal tiirlevaid Vene lennukeid, siis kaks kuud hiljem, 26. novembril tulistasid venelased ise Soome piiri lähedal Mainilas kahurist oma vägesid – ja tõstsid kohe kisa, et seda tegid soomlased!

Siis mõistis Soome valitsus, et need olid sõja esimesed paugud. 27. novembri keskööl teatas Soome saadik Moskvas Molotovile, et Soome valitsus tahab juhtumit arutada. 29. novembri õhtul teatati Soome saadikule, et Nõukogude valitsus on katkestanud diplomaatilised suhted Soomega. Järgmisel hommikul tungis Vene punaarmee üle Soome piiri.

Algas 105 päeva kestev kangelaslik ja ohvriterohke Talvesõda. Euroopa ja Ameerika vaatasid kurvalt pealt. Appi ei tulnud ka Rootsi, kuid oli kindlaks tagalaks Soomele, mis Eestil ja teistel Balti riikidel puudus. Üllatavalt aitasid Soomet kauge Itaalia ja hõimumaa Ungari – ainsad, kes ei jäänud erapooletuks.

Meil pole mingit põhjust mõista hukka oma riiki ja selle valitsust. Tänu nendele me praegu elame. Ehk korrates ühe välismaalase sõnu – jäänuks Eestist järele vaid kangelaslaul, kuskil Soomes ja Ungaris.

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 09/05/2024 08:37:46