Teater Estonia.

Irboska veretööd ajalugu ei unusta
Ametlikke pabereid hukatute kohta Irboskas tõenäoliselt ei vormistatud. Kuid Irboska mõrvaloo ametlik uurimine võeti Asutavas Kogus siiski käsile. Seda mitte küll ohvrite ja nende lähedaste eestkostel nagu Ruttase „süüasi“, vaid ikkagi kliki enda mundriau võimalikuks kaitseks. „Hakati aru pärima, kas vastab tõele, et ametiühisuste kongressi PRESIIDIUM on Irboskas maha tapetud? Kes selle käsu andis ja kes oli selle käsu täideviija? Leppisime kokku, et keegi sellest midagi ei tea”, „... sest susi soe hänna peale ei situ” (vanasõna). Asi hakkas avalikkuses juba teravust kaotama, kui sõjaväe prokuratuur pandi tööle ja see alustas juurdlust.

Kuna kõik tunnistajad olid omavahel mõttekaaslased ning vaikimisvandega seotud, jäi prokuratuuril üle vaid käsi laiutada ja asi vormiliselt korda ajada. Jääbki ainus vastamata küsimus: milleks oli vaja vaikimisvannet, kui hukkamiseks oli seaduslik kohtuotsus, mitte mõrv või mõrvamine? Ütle, kuidas tahad, aga legaalsust see juurde ei sünnita.

Järgneval suvel veetis Ilmar Raamot paar kuud Haapsalus kuursaali vastas asuvas Jaan Poskale kuuluvas majas, kus tal oli Poskadega igapäevane perekondlik läbikäimine. Selles seltskonnas viibis sageli ka sotsiaaldemokraatliku partei üks juhte, Asutava Kogu liige Karl Ast. Ning seal see äpardus juhtus, mis jäi Raamotile eluks ajaks meelde, nagu ta on meenutanud.

Irboska järelkajad
Ühel jutuajamisel hakkas Ast Raamotilt uurima, kuidas see mahalaskmine Irboskas toimus. Nagu vabandades seletas, et selle kohta liigub igasuguseid jutte, üks koledam kui teine. Seda teadsid ka soomusronglased, et see oli tapmine, nagu ka jutud olid. „Ast ütles, et ta on veendel, et mina seda kõike tean, kuna olin ju tollal soomusrongiga Irboskas.“ – „Vastasin, et küllap olen ikkagi midagi sellest kuulnud, kuid et ma ei soovi sellel teemal kõnelda.” Ast aga pinnis edasi ja lubas anda ausõna mistahes tingimusel, et ta seda saladust edasi ei kõnele ja kuskil ei kasuta. Veelgi enam, Ast vandus kõigi inglite ja kuradite, ka Asutava Kogu liikme kui sotsialistide liidri ning Raamotite perekonna tuttava nimel kokku, et see ausõna saab peetud. Lõpuks tegi Raamot mõnevõrra järeleandmisi, kuid ühe väga olulise lisatingimusega. Kui Ast peaks temale usaldatud saladust kurjasti tarvitama, siis jääb Raamotile täielik õigus seda väärsuseks lugeda või maha salata.

See lisatingimus ehk klausel oli Raamoti konks, mille külge ta võis vajaduse korral riputada riigikogu liikme Karl Asti enda koos tema ausõnaga. Kahepoolselt oli see aus ja lühike leping mõlema poole suhtes, kuid siiski alatu ja häbistav soomusronglastele rongil nr 2, olenemata sellest, kas nad seda teadsid või mitte. Ilmselt teadsid, sest olid ju nemad otsesed mõrva kaasosalised. Kaudsem süü langes Eesti kaitseväele ja valitsevale eliidile, keda see kõik nii või teisiti ei jätnud riivamata. Pealegi oli Irboska veretöö soodsaks võimaluseks kõigile, kes tundsid vajadust õigluse järele, et sobival hetkel mõrvaritele jalg ette panna, isegi juhtumi üksikasju teadmata.

„Võtsin Asti ausõna siiralt ja jutustasin nüüd, kuidas mahalaskmine toimus – ilma ühegi asjaosalise nime nimetamata.” (I. R.)

Mõni päev hiljem sai lipnik Raamot sõjaväe uurijalt alampolkovnik H. Vahtramäelt kirja käsuga ilmuda Tallinnasse Pagari tänaval asuvasse prokuratuuri. See oli käsk ja täitmiseks. Ilmekuse mõttes esitame Raamoti teksti originaalis, napilt seda kärpides. „Mind juhatati Vahtramäe kabinetti. Lõin kannad kokku, võtsin valveseisaku ja raporteerisin, et olen lipnik Raamot ja ilmunud sinna prokuröri korraldusel. Selle peale Vahtramäe viipas mulle lähemale astuda. Astusin sõjamehelikult tema laua juurde ja võtsin uuesti valveseisaku.”

Seal silmitses Vahtramäe sõna lausumata noort lipnikku ja ütles siis imelikult võõrastava häälega, et Asutava Kogu liige Karl Ast on esitanud prokuratuurile avalduse sõnumiga, et soomusronglasest lipnik Raamot olevat teadlik, kuidas ametiühisuslaste mahalaskmine Irboskas toimus, mida Raamot ise olevat Astile jutustanud.

Küsis veel, mida on lipnik Raamotil selle kohta öelda? „Härra polkovnik, ma ei ole härra Karl Astiga sel teemal ühtegi sõna vahetanud ja ei tea sellest asjast midagi,” valetas Raamot jultunult Vahtramäe küsimuse peale. Seda kuuldes tõstis Vahtramäe pilgu Raamotile ja vaatas talle uurivalt ning üllatunult otsa. Palus siis Raamotil tema vastas istet võtta, ulatas talle tühja paberilehe ja küsis, kas Raamot on valmis äsja öeldud sõnu oma käega paberile panema ja neid oma allkirjaga kinnitama. „Vastasin „Just nii, härra polkovnik” ning täitsin tema soovi. Selle peale võttis Vahtramäe Raamoti kirjutatud lehe, luges selle läbi, tõusis püsti, ulatas Raamotile jumalagajätuks käe ning ülekuulamine oli lõpetatud.“ (I. R.)

Kuid ka parimatest lootustest hoolimata ei pakkunud uurimine asja lahenduseks midagi olulist, mis avalikkuses oli nii või teisiti teatavaks saanud. Valgest udust, mida valitsus levitas, läbi lüüa ei õnnestunud. Nähtavasti ei olnud alampolkovnik Vahtramäe ka sellest nii väga huvitatud.

„Küllap ta mõtles endamisi, sihuke lipnikunolk laskis Astil end sisse vedada, kuid siiski päästis sõprade, ametivõimude ja enda olukorra.” Peaasi – päästa ametivõimud häbistavast paljastusest. Tema kui uurija ja prokuröri töö oli sellega ausalt täidetud ja alibi mõrva summutamiseks olemas. Teisi tunnistajaid peale Raamoti ei leidunud ja sellega võiski toimiku sulgeda. Nii oli süüdlastele parem ja timukatele rahulikum. Kuid mitte Raamotile endale. Tema südametunnistus jäi teda vaevama ja oma „Mälestustes“ 1975 avaldas ta ainsa tunnistajana selle kohutava tõe tagapõhja.

Estonia teater annab esietenduse
Täpsustuseks märgib Raamot Estonia kohta: „30. augustil 1919. a. astus Tallinnas Estonia kontserdisaalis kokku tolleaegsete ametiühisuste ülemaaline kongress. Selle pidamiseks oli ametiühisustele antud ametlik luba. Kongressi saadikuid registreerus 417”, millest teistel autoritel polnud aimugi (I. R., „Mälestused”, Turku, 1975). Veelgi umbkaudsemaid andmeid mainitud kongressiga seoses leidub ajalooprofessor K. Siilivase toimetusel ilmunud väljaande kaheköitelises koguteoses „Revolutsioon, kodusõda ja välisriikide interventsioon Eestis (1917–1920)” (II kd, Tallinn, 1982) ja kogumikus „Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt. Vabadussõda 1918–1920” (2. osa, 2014). Mõlemas teoses on märgitud, et Eestimaa ametiühingute kongress toimus Tööliste Majas Suur-Karja 18. Sama väidet on korranud ka sõjaväe kindralstaabi nuhkide nuhk kapten H. Veem. Asja lepituseks on igaühel õigus uskuda, mida keegi soovib, kuid siinkirjutaja jääb Raamoti versiooni juurde, et kongress toimus Estonias. Põhjendus on loogiline.

Kui arvestada, et kongressi saadikute haaramiseks paigutati salaja sõjaväeüksus Eesti Draamateatri hoonesse, et seda sobival hetkel kasutada, siis kerkib küsimus, milline objektidest jääb hõlpsamalt konvoi haardeulatusse. Kas Tööliste Maja Suur-Karja 18, millega väeosal puudus silmside, või Estonia, millega draamateater on peaaegu nurgeti koos? Vastasel juhul aga tulnuks konvoil ületada keset päeva vähemalt kaks elava liiklusega tänavat, paljastades sellega avalikkusele alatu operatsiooni juba eos?

See tõsiasi kõneleb Estonia ja Raamoti kasuks. Ilmselt on Raamoti tunnistus tõepärasem kui kõikidel teistel, kes ise kohalgi ei viibinud. Sellega oli haarangu lähtekohaks draamateater ja sihtkohaks Estonia. Ainult paarkümmend sammu ja oledki löögivalmis. Peale selle väärib tähelepanu juubeliväljaande tekstiga iseäraliselt haakumatu, kuid tähelepanu äratav lõik Estoniale pühendatud väljaandes „Estonia 50”: „Nii möödus maailmasõda, Saksa okupatsioon ja kodusõda. Välja arvatud vahest ehk see, et kodusõja ajal seisis Estonia õues üks mootoriga sõiduk, mida nimetati „soomusautoks” ja mille juurde teater oli kohustatud valve välja panema. Selle kaudu võttis Estonia siis ka kodusõjast osa.“ („Estonia 50”, 1957)

Teatavasti kuulus soomusauto soomusrongide diviisi koosseisu ja võis olla ametiühinglaste haarangu ajal ühe kõrgema ohvitseri, soomusrongide diviisi ülema kapten K. Partsi või, veelgi tõenäolisem, kapten Johannes Lutsari käsutuses. Seejuures väärib tähelepanu, missuguse hoolikusega oli ette valmistatud kodanlaste sadistlik operatsioon. „Ise istusin Draamateatri kantseleis ühe ohvitseriga, kes minu äraolekul alati kohal viibis. Sealt pidasin ühendust konspiratiivkorteritega. Muidugi oli kommunistidel osa konspiratiivkorterite asupaiku enne kongressi teada, kuid päev enne kongressi uuendati kõik konspiratiivkorterid, nii et tegevus võis nägematult sündida. Ka oli minu asupaiga valik Draamateatri kantseleis hea manööver, sest nagu hiljem selgus, oli kommunistidel kõva valve Pagari tänaval ja isegi üksikute ohvitseride korterite juurde üles seadnud, lootes sel teel provokaatoreid kindlaks teha.” (H. Veem)

Nii hoolikalt valmistusid kodanlased ette Irboska veriseks arveteõiendamiseks töölisesindajatega, keda nad küüniliselt tituleerisid kommunistideks. Põhimõtteliselt – igaüks, kes seisis Eestis õiguse ja õigluse eest, nagu postuleeriti Versailles’ rahulepingus, pidi kindlasti olema kommunist, kes aega raiskamata ja vahendeid valimata tuli maha tappa.

Kes andis käsu Irboska veretööks? I osa
Reigo Rosenthal on maininud, et selgemat selgust pole senini Irboska veretöö kohta tuvastatud. On küll väidetud, et selle käsu andjaks võis olla toonane siseminister Aleksander Hellat, kuid otsene tõestus selle kohta puudub. Samuti pole tõestust leidnud väide, et mõrv pandi toime Lääne ringkondade nõudmisel, kes olid otseselt huvitatud Eesti töölisjuhtide hukkamisest, kuna nad seisid vastu sõja lõpetamisele punase Venemaaga.

Et ka seda pole tõestatud, on üksnes asja väline külg. Kuid selgemast selgem on, et kodanliku Eesti ladviku raev töölisliikumise juhtide vastu lõi erilise ägedusega lõõmama, kui kongress võttis vastu ajakohase otsuse sõja lõpetamiseks Venemaaga. Isegi tõestusmaterjale leidmata ütleb see kõik, mis tal ütelda on: lõpp sõjale. Töölisdelegaatide resoluutset otsust peeti valitsuses kuriteoks, mille eest Eesti kodanlus nõudis otsustajatelt vähemalt 25 inimese elu. Aga verelõhnast eksalteerunud mõrvarid nõudsid raevukalt, et kõik 102 saadikut tuleks maha tappa ja siis Rahumäe pataljoni arvata. Ka soomusronglaste hulgas, kes ametiühinglaste tapmist pooldasid, ei olnud meeleolud sugugi leebemad.

Rongil nr 2 arstina teeninud Gustav Lepasoon-Lello on kinnitanud, et frondimeeste viha oli suur ja arvati, et kõik tuleks maha tappa, (R. Rosenthal).Tööd, ka lihunikutööd, ja leiba, mida Eesti riik oli võimeline frondimeestele pakkuma, vajas igaüks. Ainult selles kujutluses on midagi nii elajalikku, et üksnes kannibalistlikus ladvikus võis selline idee leida nii juurdunud kandepinda. Mõtegi tõrgub uskumast, kui allikad nii kaljukindlalt ei seisaks selle tõe eest.

Jälgime Rosenthali mõttekäiku tema uurimuses „Kes andis käsu Irboska veretööks?” (Tuna, 2008). Kõige kesisem on sellel teemal olnud Nõukogude ajaloolaste tulemus. Arvatakse, et käsu mahalaskmiseks andis sotsiaaldemokraadist siseminister Aleksander Hellat. Kuigi mõrv pandi toime tema haldusalas, ei saa Hellatit siiski pidada otseseks süüdlaseks, nagu ta on hiljem vande all kinnitanud. Ka puudub dokumentaalne tõestus Hellati käsundusest.

Kuid Eesti sõjaväe prokuratuuri uurimine, kus käis ülekuulamisel ka Ilmar Raamot, olevat jõudnud kindlamale järeldusele, et laiarööpmelise soomusrongi nr 2 ülem alamkapten Jaan Lepp oli üks asjaosalisi selles tumedas mõrvaloos. Ta olevat saanud hukkamiskäsu, kuigi suusõnaliselt Eesti Kaitseliidu ülema abilt kapten Johannes Lutsarilt.

Vastutusrikkaid käsuliine silmas pidades on olukord mõneti sarnaselt segane Paju lahingu eelõhtuga, kus mehed ise vassisid käsuliine. Kohe näeme, millesse autori mõte on haakunud ja millist osa mängis kapten Lutsar selles alatus mängus. Lugu on selles, et Lutsar oli määratud ametiühinglaste rongi komandandiks, kes pidi kindlustama vahialuste sihtpunkti jõudmise – ja kõik, ei midagi enamat. Ainult sihtpunkti jõudmise! Kuid kaitseliitlaste ninamehele Lutsarile tundus, et nii suurepärases mängus jäi tema osa sellega liiga tagasihoidlikuks, ning ta asus leiutama võimalusi oma osatähtsuse avardamiseks.

Lutsar asus käsutama soomusronglasi ja just ülemat, kuigi tal polnud mingit õigust teda käsutada. Seda enam, et iga suuline korraldus on kohtu ees vaidlustatav ja õigustühine. Lutsar võis muidugi teha soomusrongi ülemale Jaan Lepale ettepaneku arreteeritute mahalaskmiseks. Kuid veel enam oleks väärikas alamkapten Jaan Lepp võinud ja koguni oleks pidanud saatma kaitseliitlase tema mõrvaplaanidega otsemat teed Irboska orgu seenele või veelgi mõnda paremasse paika.

Lepp oleks võinud ka kõik vangid saata vähemalt eluga Venemaale kui väljasaadetavad, sest mingit kirjalikku korraldust talle nagu nii ei edastatud. Ja ei saanudki olla, sest ka kodanlased ise said aru, et nende lugu on haisev. Kuid kapten Lepal puudus Eesti ohvitseri autunne, et lükata tagasi politseiülem Lutsari tellimus töölisesindajate mõrvamiseks. Ka suuliselt jagatud käsuliini puhul poleks jäänud juriidiliselt mingit alust soomusronglaste süüdistamiseks. Aga verejanu nagu viinauim oli soomusrongil sedavõrd valdav, et jätkus isegi tühisest vihjest: „Kas teeme ka midagi?” Muidugi tehti. Sellisest hiilgavast ettepanekust – sisse- või väljakutsest – ei raatsinud isegi alamkapten Lepp loobuda.

Et lugeja mõtteilma Lepa innuka mõtteviisiga kuidagi sobitada, tutvume kolonelleitnant Jaan Lepa (VR II/2 ja 3) enda kirjaliku ekshibitsiooni ehk enesepaljastusega, mille üleskirjutajaks pärast sõda on olnud leitnant R. Tammemägi (Tuna, 2008).

Kui augustis 1919 suuremad lahingud olid löödud, jäi rindele Irboska alla kaks rongi. „Üldjuhiks mõlemal soomusrongil olin mina (J. Lepp). Soomusrongide diviisi staap asus tollal Valgas. Ühel päeval teatas minule diviisi staabiülem J. Poopuu, et varsti jõuab rindele kapten Lutsar ja toob midagi head asja kaasa, katsugu ma siis sellega kohaselt ümber käia.“

Just „kohaselt“. Nii oli sõnastatud diviisi staabiülema Poopuu suuline korraldus Valgast soomusrongide divisjoni ülemale Jaan Lepale. „Küsisin, mis asi see „hea asi“ siis on (tähendab „korraldus” – E. K.), kuid Poopuu seda siis ei ütelnud, tähendades, et küll siis ise näed. Mõtlesin endamisi, et mis asi ja pealegi veel hea asi see ikka võib olla, mida Lutsar toob; muud ei või see olla kui samogon, sest Lutsar oli tuntud suure viinaninana.”

Vaevalt taipasite, et rongi lihunikkudele Tallinnast saadetav hea asi (ilma jutumärkideta – E. K.) oli elav inimliha. Jajah – elav inimliha, millega tuli „kohaselt“ ümber käia ja millega kaitseliidu ülema asetäitja kapten Lutsar võis peagi Irboska rindele jõuda.

Järgneb.

 

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 09/05/2024 08:35:54