„Seda kõike on raske taluda, mida on tehtud ühele Eesti järvele,” ahastas paar nädalat tagasi sotsiaalmeedias tuntud spordi-, kinnisvara- ja meelelahutustegelane Margus Ader, kes on juba aastakümneid pidanud suvekodu maalilise Vana-Koiola järve kaldal Põlvamaal.

Olgu siinkohal märgitud, et kui 18. sajandil oleks asjalood läinud algse plaani kohaselt, siis asuks piirkonna keskus ja suurim linn Võru asemel Vana-Koiola piirkonnas ja 231-hektarise Tamula asemel tuleks kasvõi suvitajatel leppida vaid seitsme hektari suuruse Vana-Koiola järvega.

Järv on väike, aga mure suur. LõunaLeht kirjutas hinge vaakuma kippuvast Vana-Koiola järvest viimati 2021. aastal artiklis „Kes vastutab maalilise väikejärve aeglase suremise eest?”. Sama teema oli õhus olnud ka viis aastat varem pealkirja all „Hooldekodu elanike reovesi voolas külajärve”. Kokkuvõte esimesest loost: „Maalilise järve kaldal asuv kohalik hooldekodu on kanalisatsioonisüsteemi ehitaja saamatuse tõttu juba mõnd aega reostanud reoveega ümbruskonna armastatuimat suplusveekogu. Mitmesaja kurja külaelaniku survel asuti probleemi lahendama, see osutus erinevatel põhjustel aga kaunis keerukaks ja ajamahukaks ettevõtmiseks.”

Hiljem tuli välja, et 2014. aastal rajatud hooldekodu kanalisatsioonisüsteem ei töötanud kaks aastat hiljem ikka veel nõuetekohaselt. Muu hulgas takistas imbsüsteemi tööd väga savine pinnas, etteheiteid oli ka reoveesüsteemi ehitajale. Toonane Laheda vallavalitsus pidas mõeldamatuks hooldekodu ajutist sulgemist heitveesüsteemi ümberehitamiseks. Tegevust pidurdas ka bürokraatia. Tollane vallavanem tõdes – varakevadel 2016 –, et selle probleemi lahendamine on paraku aeganõudev. Probleemi keerukust tunnistas ka keskkonnainspektsioon.

Varakevadel 2021 haaras Vana-Koiola järve ääres maakodu pidav multitalent Margus Ader ämbri, et jääaugust saunavett tuua. Ämber oli solki täis. Ümberehitatud reoveepuhastussüsteem ei töötanud endiselt korralikult, kuid keskkonnaamet reostust ei leidnud.

Keskkonnaamet tunnistas küll toona, et Vana-Koiola järv on halvas seisundis. „Paraku on kesise või halva kvaliteediga ligi pooled Eesti veekogud, seega pole Vana-Koiola kahjuks silmatorkav erand,” leidis ameti esindaja. „Nii kurb kui see ka ei ole, on järvede kinnikasvamine pöördumatu looduslik protsess, mida pikas perspektiivis on võimatu ära hoida. Loomulikult tekitab igasugune inimtegevus, sh ka hooldekodu reoveepuhasti, järve kaldal asuva suvekodu kasutamine või see, et kogukonnaliikmed käivad järves suplemas jne, veekogule lisakoormust. Reoveepuhastil on kindlasti järvevee kvaliteedile mõningane mõju, aga see mõju jääb siiski kokku lepitud piiridesse.”

Aprill 2024
„See kõik kestab. Kestab järves karmil moel,” teatas hiljuti sotsiaalmeedias Margus Ader. „Pühade ajal koristasime kohalikega järve surnud kaladest. Järves ei ole hapnikku, järv kaanetub talvel, hapnikku ei jätku! Hooldekodu, mille rajas endine Laheda vald 2013. a järve kaldale, ilma kooskõlastusteta, keskkonnaloata, puudus keskkonnauuring. 2016. a keskkonnainspektsiooni peadirektor kokkuvõtvalt ütles „kõik oli ebaseaduslik”, järve ei või ilma keskkonnaloata midagi lasta! Aga tegevus jätkus ... Tehtud vigade hunnik selle hooldekodu reoveepuhastamisel on ainult kasvanud.”

„Miks?” küsis Ader. „Sest mitte keegi ei tunnista tehtud vigu, ajas pole neid võimalik enam korda saada, see kõik tuleb tuleviku arvelt ja kajastub järves. Keskkonnauuring on kohustuslik seaduse järgi kõigile eraisikutele, ettevõtjatele ja see on esimene asi, mida nõuab keskkonnaamet, kui keegi soovib suublasse lasta heitvett. Millegipärast siin ei nõutud. Ajaloos aga need teod ei kustu!”

Ader nentis, et praeguseks on järve lastud kuni 8000 kuupmeetrit heitvett, mis sisaldab tohutut kogust üldfosforit, ja kõik ladestub sellesse kinnisesse veekogusse. Üldfosfor on tema sõnul aga järve surm.

„Põlva vallavalitsus, see toru on endiselt järve poole, kodanike poole! Eksime kõik, vead on osa elust, aga osa elust on ka eksimuste tunnistamine,” kutsus ta vallajuhte üles. „Heitvesi ei või enam järve valguda! Järv peab saama tervenduskava, ülekohus peab lõppema. Ning riigi asutused peavad olema eeskujuks kodanikule ja siis saavad seda nõuda ka kodanikult.”

Adra andmetel pidi hooldekodu omanik Põlva vallavalitsus tegema otsuse Vana-Koiola hooldekodu reovee käitlemise ja järve tervendamise plaanide kohta aprilli lõpus 2024.

LõunaLeht sai äsja vallast sõnumi, mis peaks tegema kohalikku rahvast vähemasti ettevaatlikult optimistlikuks.

„Põlva vallavalitsus tellis Vana-Koiola järve seisundi määramiseks ning järve tervendamiseks vajalike meetmete väljatöötamiseks uuringu. Selle uuringu koondhinnang sedastab, et järve halba seisundit põhjustavad talumatult suur väliskoormus ja sisekoormus,” selgitas valla avalike suhete spetsialist Annely Eesmaa.

Suurima osakaalu väliskoormusest annavad tema sõnul põllumajanduslik maa ja õuealad. Koormust aitab vähendada järve valgalal põllumajandusliku maa vähendamine või põllumajanduslikul maal väetiste kasutamise vähendamine. See eeldab kokkuleppimist maakasutajatega ja kokkuleppe pidevat kontrolli. Lisaks tuleb Eesmaa teatel hooldekodu reoveepuhasti töö ümber korraldada.

Vald hakkab solki ära vedama
„Põlva vallavalitsus näeb võimalust hooldekodu heitvee suunamise lõpetamiseks ja purgimise alustamiseks juba sellel aastal, hiljemalt septembris 2024. Eelnevalt rajatakse Vana-Koiola hooldekodu territooriumile purgimisautole ligipääs mahutite juurde ning muudetakse olemasolevad mahutid sobilikuks reovee kogumiseks,” edastas valla esindaja.

See tähendab reostuse piiramist ja osalist lõpetamist. Esialgu pole aga juttu vee kvaliteedi parandamisest. Viidatud järve tervendamise uuring osutab, et mitte ükski meede pole kaugeltki mitte odav. Näiteks võiks vee aereerimine kemikaalide toel maksta umbes 80 000 eurot, RIPLOXi meetodil samuti 80 000, bentoniitsavi meetodil kuni 1,6 miljonit ja sette eemaldamine kuni 3,7 miljonit eurot.

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 25/04/2024 09:40:13