Irboska veretöö ohvrite mälestusaktus.

Üle-eestiline ametiühisuste kongress 1919
03.09. Irboskas hukatakse Eesti ametiühingu kongressi presiidiumi 25 delegaati. Töölisdelegaatide läkituses kodanlusele oli neljast nõudmisest naiivse kodaniku jaoks kõige naiivsem ja süütum tingimusteta rahu Venemaaga. Eestile tähendas selline rahualgatus riigi reetmist, kui selline riik üldse eksisteeris, ja iga riigireeturi palgaks oli surmaotsus sõjaväljakohtu poolt, seda isegi veel 1919. aasta suvel. Pange tähele – otsus oli sisuliselt kohtuotsuseta surmanuhtlus mahalaskmise läbi. Selle alla langesid Eestis ka naiskodanikud, kui neid õnnestus tabada.

Eesti puhul oli olukord eriline. Eestis oli veel vabaduses vasakpoolse vaatega tunnistajaid ehk kommuniste ja neile oli vaja korraldada võimalikult suurejooneline ja võimalikult verine etendus. Ning paremat paika kui rahvuslik teater oleks võimatu selleks leida. Vähemalt võimule pürgiva kliki vaatekohalt. Nii hindas kujunenud võimalusi Eesti kodanlik valitsus. Ainult vaja oli ka soodsat juhust ja põhjendatud ettekäänet. Ning nagu imeväel olid kõik tingimused selleks olemas. Ülejäänu oli üksnes valikute küsimus.

Augusti viimastel päevadel 1919 toimus Estonia kontserdisaalis ametiühingute I ülemaaline kongress. Kongress oli legaalne ja selle toimumiseks oli võimude ametlik luba. Kongressile registreerus 417 saadikut üle Eesti. Üleliigne oleks seletada, mis on ametiühing ja kes on ametiühingulased. Igatahes mitte enamlased ja veelgi vähem kommunistid. Kuid ka kommunistiks olemine – mis on üksnes maailmavaateline seisukoht – ei peaks takistama tegelda ametiühisuse asjadega. Võib ainult mainida, et nende peamine ülesanne oli tööliste tööolude jälgimine, mitte kliki poliitika. Pealegi ei leia te ühestki kirjalikust allikast, et ametiühinglase sünonüümiks võiks olla või oleks kommunist.

Sellised kutse- ehk töökaitseühingud kehtestati Vene tsaaririigis juba Nikolai II ajal ja kellelegi ei tulnud pähegi, et töökaitset võiks rünnata või tema vastu sõtta minna. Ameerika president uskus siiralt, et Nikolai II otsus on Euroopa edumeelseimaid. Hiljemgi on eksisteerinud ameti- ehk kutseühisused, aga keegi ei irvitanud nende üle ja keegi pole kuulnud üleskutset ega ässitust, et ametiühisuslasi peaks selle eest kohtuga või kohtuta maha tapma.

Erilist tähelepanu pöörati töökaitsele 28.06.1919 Versaille's allakirjutatud ja 10.01.1920 jõustunud lepingus (EE, 1937). Selle lepingu XIII osa käsitleb tööõiguse küsimusi ja näeb ette Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni loomise, mille rahvusvahelise töökonverentsi kui tööorganisatsiooni kõrgeima juhtiva organi ülesandeks oli kõigi töökaitse ja sotsiaalkindlustuse küsimuste lahendamine rahvusvaheliste üldsobimuste ja soovituste teel.

Just sellise presiidiumi koosseisu laskis Eesti roimarlik kamp maha tappa. Kuna tapmise otsus 26 töökaitse ametiühisuslasele langetati sõjaväljakohtus, siis sellise otsusega astus Eesti rahvusvaheliste sõjaroimarite ühisesse vennalikku perre. Sama Versailles' lepingu VII osas käsitletakse ka sõjakuritööde karistamise küsimusi. Kuigi Versaille' leping ei kehti enam, on selle sätted üle võetud teiste üldhumanistlike lepingutega, mille põhjal sõjakuritööd ei aegu kunagi ning iga riik ja riigikord on nende eest vastutavad.

Kongressi päevakord oli valitsuses kinnitatud ja päevakorras oli aktuaalselt ka Eesti-Vene sõja lõpetamine. Niisiis astus kongress välja esmajoones rindemeeste, nende hallide kogude ja musta murru, põliste „proleetide“ armee kaitseks. „Põline töömees oli minu isa Vaevamägede mail. Põlat proleet ning enese isand vaevade läbi tast sai“ (J. Sütiste). Pealegi oli sõjategevus juba ammu kandunud väljapoole Eesti piire, mis ei olnud eesti sõduri, vaid Pariisi ja Londoni härraste huvides. Sel juhul ei tohiks olla endiselt huvituseta küsimus: miks see sõda üldse käimas on? „Kui see sõda punaste poolt röövsõda on, nagu kõik ajalehed ja suur kari karjub, siis on ju rahuküsimus üsna lihtne. Vaja ainult järele küsida, kui mitu vagunitäit vilja, kartulit, sarvloomi jne tahetakse, ja siis võib täpipealt välja arvata, mis on kasulikum: kas edasi sõdida või iga aasta Narva taha teatud kontributsiooni saata!“

Nii vastab Töö Hääl 20. märtsil 1919. Kuid kartulite ja lehmade pärast poleks Eesti saadikuil siiski vaja Pariisi kaudu Moskvas käia. „Vaja on katsuda kuidagi viisi Vene enamlise valitsusega rahu teha,” nõuab ka Sots.dem.61 otsekoheselt ja selgelt. „... meie ei või igavesti sõdida. Iga sõjapäev neelab enam kui miljoni marka ära. Niisugust väljaminekut ei jõua meie väike maa kaua kanda. Vere ohvritest me juba ei räägi” (Sots.dem.59). See nõudmine ei olnud mitte uus ja oli juba pikema aja jooksul Sotsiaaldemokraadi (nr 57–61, 1919) üks põhiküsimusi kongressil.

Pärast oktoobrimässu 1917 oli Eestis tekkinud kaksikvõim, millega läksid esmajoones kaasa vaesunud massid, kes lootsid elujärje paranemisele. Ainult kas kodanlus võinuks nende kaltsakatega, selle „musta murruga”, nagu nad põlglikult töölisi nimetasid, veel pärast revolutsiooni ka võimu jagada? Muidugi mitte. Ainult üks häda oli: vastastikused jõud olid esialgu liiga võrdsed, et „kaltsak-proletariaat” kõrvale tõrjuda. Selleks vajas kodanlus rohkem raha, relvi ja palgamõrtsukaid, mida võisid pakkuda üksnes Pariis, London või Helsingi. See oli kodanlaste eluline vajadus, mis seletab ära ka kõik need siblimised Pariisi ja Londoni vahet.

Sama eluline oli punase valitsuse vajadus saada abi Venemaalt Narva kommuuni ja kohalike nõukogude kaitseks. Venemaa toetust Eesti punastele on raske hinnata, aga rahaline abi Anveldile ulatus kümne miljoni rublani. Seda raha oli Anvelt lubanud pärast võimu haaramist Eesti varade arvelt Venemaale tagasi maksa. Pealekauba sai kommuun relvi, toidumoona ja elavjõudu Venemaalt. Kõik selleks, et murda kodanlaste vastupanu. („Revolutsioon, kodusõda ja välisriikide interventsioon Eestis 1917–1920”, „Nõukogude Eesti entsüklopeediline teatmeteos”, 1978). Kuid saatusel olid omad plaanid.

Eesti Ajutine valitsus murrab võimule
„Riias sõlmitud lepinguga andis Saksa valitsuse esindaja A. Winnig valitsemisohjad Eesti Ajutisele Valitsusele peaminister K. Pätsiga eesotsas. Viimane palus Antantilt abi sovetliku valitsuse kukutamiseks, sest K. Pätsi enda käed osutusid selle vastuseisu lahendamisel lühemaks, kui oli loodetud. Vastukaaluks pöördus Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu abipalvega Nõukogude valitsuse poole,” nagu kirjutab mainitud entsüklopeedia.

Novembri lõpul alustas Punaarmee Baltimaadel pealetungi. Selles ongi asja tuum Sots.dem-i küsimusele, miks see sõda meil üldse käimas on? Käimas oli aga sellepärast, et kodanliku ametkonna unistuseks jäi ainuvõim Eestis, mida ta ei nõustutud jagama sovettide ehk rahva esindajatega. Võimujanu ja rahanälg olid need vändad, mis samal eesmärgil ka sõjamasinat käigus hoidsid. Iseküsimuseks jäi, kuidas see veerev koletis seisma panna, kui ta oli kord juba veerema lükatud. Ainult Pariisis ja Londonis näisid olevat need õiged mehed, kes sõja Moolokit taltsutada võinuks.

Töö Hääle mehed, kes Tallinna härradest geograafias veidi rohkem mõikasid, arvasid, et Eesti-Moskva tee peaks olema mõnevõrra lühem, kui Eesti Pariisi-Londoni ja Moskva tee edasi-tagasi kokku. Väerinnal on Eesti mehed päevast päeva punastega vastamisi ilma Pariisis ja Londonis käimata. Küsitagu nendelt, mida nad arvavad rahu asjas. Emb-kumb: kas nad ütlevad „ei” või „jaa”(Töö Hääl). Ja asi olekski selge.

Kui Sots.dem on asjast õigesti aru saanud, siis ajagu Eesti oma rahu asja sirgjoones Moskvaga! Pariisis aga tammuti diplomaatiliselt ühe jala pealt teise peale, sest Ida-Euroopa hotentotte nähti seal alles esimest korda. Seni aga, kuni nende nägemus selgineks, läks iga sõjapäev Eestile enam kui miljoni maksma, inimeludest ja sandikarkudest rääkimata.

Ja tõepoolest, kui Pariisi härrade nägemine selgines, sai ka hotentottidele selgeks, et Pariisis puhuvad hoopis teised tuuled, kui Toompeal oli loodetud. Eesti jaoks oli see kategooriline imperatiiv: jätkata sõda punase Venemaa vastu, kuni Petrogradi väravad paistma hakkavad! Alles siis ollakse ka Pariisis armulikult valmis rahusobituseks ja tunnustama ühe väikeriigi suveräänsust! See on see iva, miks Eesti ei olnud valmis ega saanudki olla valmis rääkima Moskvaga, kui Venemaa vastu hauti sõjaplaane ja Pariisis käidi lunimas tunnustust Eestile ning abiraha sõja jätkamiseks.

Pariisi rahusobitused nõuavad jätku sõjale
Asjadel on alati oma sisemine loogika ja sellega tuli ka Eesti saatkonnal hakata arvestama, kuigi see nõudis lausa uskumatut enesealandust. Kõigepealt tuli loobuda mõttest, et rahu ja iseseisvus saabuvad Pariisist või kust iganes. Pealegi oli kodanlastele äärmiselt ebameeldiv ja koguni vastik aduda, et nende põlatuim vastane võimuvõitluses oli äraostmatult aus poliitik – Töö Hääle peamine ideoloog Viktor Kingissepp alias Ingver. Ta oli kuulutanud tõde, mis neid jalust rabanud (W. Ingver: „Kas ja kuidas saab rahu?”, Töö Hääl 20.03.1919). Aga kui viimane häda oli käes, sõi ka vanakurat kärbseid ja hr Puhk, see Pätsi suur sõber ning pankrotimeister, pidi leppima hapnevate Wilsoni heeringatega ning paari laevatäie hallitanud nisuga. See oli esialgu kõik, mida sõber oli Suurbritanniast kokku kraapinud. Kuid niisugune partii ei võinud kodanlasi kuidagi enamlastega enam lepitada.

Kui rahuküsimusest oli saanud punaste ja valgete kodusõja küsimus, siis ärkasid oma illusioonidest isegi põhjakihtide paadunud timukad: „Mis – rahu? Kus – rahu? Kurat – kellega? Kinni võtta – maha tappa!” Selline mõrvarlik suund hakkas Eesti allhanke kurssi määrama, kui augustikuu viimasel päeval 1919 saabus Nõukogude Venemaalt Eestile ettepanek rahusobituseks ja Estonia kontserdisaalis kogunesid töölisesindajad I ülemaalisele Eesti ametiühingute kongressile.

Aga Eesti üdini militaristlik kildkond jätkas endiselt sõjamõtteid Venemaa vastu „viim-se veee-re-til-gaa-ni”. Igaühest, kes vähegi julges hingata rahust, sai Eesti riigi verivaenlane. Tema ainus ja õige koht oli Pagari tänava keldris või Patarei kongis. Selleks oli ametiühingute kongress Eesti mõrvaritele nagu taevamanna. Naeruväärne oleks hakata ametiühingute presiidiumi vastu otsima mingeid süüdistusi või neid koguni fabritseerima, sest kongress oli legaalne, nagu juba märgitud, ja päevakordki kinnitatud. Kuid siga leiab ikka sitta ning võim süüdistusi ja õigustusi.

Ametiühisuslaste süüasi
Üheks süüdistuseks kongressile oli sekkumine poliitikasse, kuigi sõdurite olukorra parandamine sõjaväljal ja eesti meeste verevalamise lõpetamine Venemaal ei olnud mitte ainult ametiühingute, vaid kõigi riikide, kaasa arvatud Eesti riigi kohustus äsja sõlmitud Versailles' lepingu põhjal. Eesti võimud aga haudusid selle vastu plaane verevalamise jätkamiseks ning kättemaksuks Eesti ametiühingutele. Kättemaksuks selle eest, et ametiühingud nõudsid sõja lõpetamist. Selle eest tembeldas kodanlik klikk nad kommunistideks. Aga kui on kommunistid, siis polegi nad enam inimesed, kellel oleks eluõigust siin maamunal jumala päikese all.

Kongressi toimumise ajaks olid salaja koondatud Draamateatrisse relvastatud kadettide üksused, mis kongressi lõpu eel piirasid ahelikega teatrihoone sisse ja alustasid varem koostatud nimekirjade alusel delegaatide, esmajoones presiidiumi liikmete vangistamist. See oli Eesti kodanluse suurejoonelisim etendus oma toitjate vastu – Eesti töölisklassi vastu – riigi esindusteatris Estonias.

Relvastamata ja rahumeelsete delegaatide vangistamine oli vapustus, mille varju mahtus mistahes alatus ja reetlikkus, nagu kunagi ammu Eestimaa kuningate vangistus Paide lossis. Kuid kuningate vangistajad olid kuuldavasti saksa ristirüütlid ja seda ei saanudki neile süüks panna. Eesti saadikute vangistajateks ja mõrvariteks Irboskas osutusid ohvrite rahvuskaaslased.

Aktsioon Estonias oli üksnes eelmäng järgnevatele dramaatilistele sündmustele. Ning missugune dissonants tsaariaegses teatrihoones pompoossete avapidustusega 1913 ning mõni aasta hiljem – rahvuslik verepulm oma rahvuskaaslaste vastu 1919. Siis, kui eesti rahvas pingutas iseseisvuse kehtestamiseks, hiilisid kinnimakstud valge valitsuse verekoerad mööda pingiridu oma ohvrite jälil nende tabamiseks sealsamas teatrisaalis. Ning see ei olnudki kodusõda? Ei olnud jah, sest relvastamata töölisesinduse vedamine tapalavale ei ole tõesti kodusõda. See oli rahvusmõrv – riiklikult organiseeritud terror töölisklassi vastu! Relvastatud rünnak relvitute delegaatide vastu Eesti esinduslikemas rahvusteatris, kus kokkutulnutel puudus vähimgi võimalus enesekaitseks.

Olukorda hinnates küsis Töö Hääl: „Mis on oluliselt töölisteklass?” – „Ta on kõik.” – „Mis on õigusliselt tööliste klass?” – „Mitte midagi”. „Aga ametiühingud?” – „Null, või kui soovite, siis ka kaks korda null!” Niisiis ajage neid tõpraid kotti, niipalju kui mahub, ja viige Irboska kaitsekraavi. Küll tuul liiva peale ajab. Ainult üks küsimus jääbki. Kuidas sai see õiguslik disbalanss tekkida demokraatiale pürgivas vabariigis?

„Siseminister, sotsiaaldemokraat Aleksander Hellet sulges otsekohe kongressi Estonias ning kahte viirgu hargnenud kaitseväelased piirasid delegaadid kontserdiruumis sisse. Arreteeriti 102 aktiivsemat kommunisti.” (I. Raamot, „Mälestused” I, 1975). Aga Irboskas tundis Raamoti „... klassivend Arnold Tols, pärastine keemiamagister, kes tollal teenis kapralina kuulipildujakomandos, ära ühe oma peretuttava Ado Pärteli. Tols kinnitanud, et siin peab olema tegemist eksitusega, et Pärtel ei ole tema teada mingi kommunist. Tolsi sõna peale pääses see mees eluga” (I. R.). Kuid see on ka näide, kuivõrd „objektiivselt” üldse töötas timukate kohus, kui siin mingist objektiivsusest saab üldse juttu olla. Kujutades segadust Estonias, haarati ettejuhtuvatel „süüalustel” kraest kinni ja tiriti kinnistesse veoautodesse. Nendega sõidutati ohvrid Balti jaama ja surmarongile anti roheline tuli.

Järgneb.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 18/04/2024 08:16:13