Foto: erakogu

Kui vanaema mu kohvri aiakäruga Vastse-Roosas teeotsa kärutas, tundus uskumatu, et vaid kümne tunni pärast jalutan ringi Istanbulis – tõelises metropolis, kus majade taga on uued majad, autode taga on uued autod ja kõikjal, kuhu vaatad, võid näha kõrgumas minarette ja kostmas maailmajagudevaheliste rännuga harjunud kajakate kisa. Aapo Ilvese sõnade järgi on „Istanbul nagu Võõpsu” ehk sild kahe erineva kultuuriruumi vahel. Sel puhul ühenduslüli Euroopa ja Aasia vahel.

Meie projekti „Cooltour – kultuuripärand kui noortepädevuste arenguallikas” tiime võõrustav noorte kultuuri- ja spordiedendamisega tegelev organisatsioon IKOS oli ette valmistanud hotellibaasi Kadıköy linnaosas – kohas, mida peetakse ehk kõige liberaalsemaks naabruskonnaks, kus võib kohata palju tudengeid, poekesi ja baare. Olles end koos Poola, Itaalia ja Türgi koostööpartneritega sisse seadnud, võtsime ettevõtlike eestlastena ette tee linna avastama.

Märts on ramadaanikuu ning enamik linlastest hoiab oma käitumises pigem tagasihoidlikku joont. Seega saime jalutada tavalisest vähem ülerahvastatud promenaadil ja nautida esimese õhtu romantilist hingust Bosporuse kaldal. Sealsete tänavamuusikute hingestatud loole vähki põdevast tüdrukust laulsid tausta kohalikud noormehed, pinkidel suudlesid paarikesed ning hiiglaslik Türgi lipp Atatürgi kuju kohal lehvides tõi kohale arusaama, kui võimsas paigas me viibime.

Esimene illusiooni purustav aspekt tabas meie eestlaste õrnu euronõuetega harjunud närve. Olgu selleks pisut lombakad radikad, puuduvad suitsuandurid, naljakas sõidustiil või pidev suitsetamine nii toas kui tänaval. Kõige tipuks kohtasime oma hotellitoas ka väikest hiirepoissi, kes ilmselt tänavatel valitsevate kasside ülemvõimu tõttu oli varjupaika otsima tulnud. Kõige sellega harjus siiski ära: varsti ületasime valgusfoorita ülekäike väga vapralt, ilma suurema hirmuta ning imetlesime meisterlikke materjalikasutusi majaehituses hoopis uue pilguga.

Kohalike türklaste sõbralikkus oli vast kõige parem ravim linnastressi vastu. Ükskõik kus käia, lennujaamast kohaliku vanavarakaupmeheni, on inimesed abivalmid, külalislahked ja heas tujus. Ehkki „tugevate eesti naiste” mentaliteet ei luba alati lasta enda kohvrit kanda ja meie tahe kõiki tegevusi varakult planeerida tekitas pisut hõõrumist, on klaasike Türgi teed ning magustoidud hea abivahend pisut rahulikuma oleku õppimisel.

Kohalikud noored on ääretult meie sarnased, ainus vahe on, et neid on arvuliselt metsikult palju rohkem, mis tähendab, et võitlust ja pingutust endale hea hariduse, positsiooni ja töö pärast võitlemisel on palju. Õpilased Darüşşafaka koolist, kuhu pääsemise tingimuseks on head õpitulemused algkoolis ning traagilisevõitu kõlavalt ka ühe vanema surm, jutustasid meile oma igapäevasest koolielust ning mitmekülgsetest õpivõimalustest. Meile jäi silma just säärase eliitkooli interdistsiplinaarsus: iga laps peab õppima mõnd pilli, harrastama mõnd spordiala ja osalema mõnes teadusringis. Seega ei ole „tarkuse” märgiks ainult raamatust õpitud read või valemid, vaid hinnatakse kõrgelt ka suhtlemisoskust, keeleoskust ning kauneid kunste.

Et Türgis on noori palju ning iga vähegi edasipüüdlikum neist proovib leida enda elu rikastavaid tegevusi väljastpoolt kooli, paistis, et üldiselt hinnatakse väga kõrgelt igasuguste tudengiorganisatsioonide ning ka Euroopa kaasrahastuse programmide toel tehtud projektides osalemist. Nii on ka käesolev projekt Cooltour, mida veab eest Rõuge noorsootöö keskus, rahastatud Euroopa Liidu toel. Marmara ülikoolis peetud minikonverents Erasmus+ programmidest pani ka neid, kes tavaliselt peavad igasuguste karvaste ja suleliste avaldusi läbi vaatama, mõtlema, kui suured on võimalused õppimiseks ja avastamiseks eri riikide noortel nende enda vaatenurgast.

2023. aasta veebruarikuine maavärin, mis Lõuna-Türgis tohutuid purustusi põhjustas ning sadu tuhandeid inimesi tappis ja koduta jättis, kerkis ikka ja jälle mittetulundusühingutega tutvumisel esile. Habitati ühingu eestvedajad tutvustasid meile, kuidas kohe pärast maavärinat komplekteeritud mobiilsetes tehnikaharidusbussides õpetati purustatud piirkondades programmeerimist, robootikat ja muud arvutialast.

Sotsiaalse kohanemise probleemidest tuli juttu International Blue Crescent Relief and Development Foundationi (IBC, Rahvusvaheline Sinise Poolkuu abi- ja arendusfond) juures, kes juba 20 aastat tervitavad Istanbulis pagulasi nii Süüria aladelt kui ka maavärinapiirkondadest ning aitavad kaasa nende kohanemisele tööturul, samuti keelelisele kohanemisele, ning kultuurhariduslike ringide toel püüavad vähendada vihkamist eri rahvusgruppide laste vahel.

Kohalike ettekandeid kuulates tekkis nii eestlastel kui poolakatel paratamatult seos Ukrainaga: mõlemal juhul tervitati alguses põgenikke kaastundega ja vendadena, kuid mida aeg edasi ning mida majanduslikult koormavamaks olukord muutub, seda rohkem tekib ka konflikte kohalike ja sisserännanute vahel, mida tuleb leevendada suure tööga.

Kuna Türgis toimus kaheaastase koostööprojekti – mille eesmärk on kultuuri kaudu leida viise noorte kaasamiseks nii noorsootöö kui kultuurivaldkonna tegemistesse – õppevisiit, siis keskendusime enam kultuuri avastamisele ja eri vanuse- ja kultuurirühmade ühendamisega tegelevate organisatsioonidega tutvumisele.

Eesti tiimiga tahtsime kindlasti ära proovida ka kuulsa Türgi sauna hamam’i. Juuratudengist hotelliadministraator püüdis meid küll veenda, et tänapäeval keegi seal enam ei käi ning unustagu me kohe oma „orientaalsed unelmad”, kuid viimaks leiti meile siiski lähedal asuv saun, kuhu varajastel hommikutundidel koos julgematega sammud seadsime. Kogemus meie jaoks jahedavõitu saunas, kus rohekaks tõmbunud kupli all, põrandaküttega lavatsil lesides pidime pool tundi pesunaist ootama, ei alanud hästi. Kui aga saime aru, kuidas asi käib, ja pesunaine meid üle nühkis, pesi ja masseeris, tundsime end viimaks küll väga õndsalt ja naerusuiselt. Eriti tore oli saunas kohata ka üht vanadaami, kes sauna pesema tuli ning perfektset inglise keelt pruukis.

Lisaks hamam’ile paistis olevat veel mitmeid asju, mida noored ise oma kultuuris nii tähtsaks ei pea. Naljakas juhus tuli ette ka mänguasjamuuseumis, kus kõik eestlased ostsid endale muuseumipoest traditsioonilise mänguvurri topaç’i ning algas suur nuputamine, kuidas see ikka töötab ja kus sellega mängiti. Asi läks lõpuks aga nii kaugele, et muuseumitöötajad tahtsid isegi proovida, harjutada ning sellest promovideo filmida. Paistis, et meie siinkandis olemegi jõudnud pigem oma rahvakultuuri taasleidmise faasi, kuid türgi noored on aktiivselt unustamas ja veel skeptilises faasis, kuid üldiselt võib loota, et kasvõi väliste impulsside saatel jõuavad nemadki selle jälle avastada.

Poliitikast keegi eriti rääkima ei kipu, aga et parajasti oli kohalike valimiste aeg, ei saanud märkamata jätta valimistelke, lehvivaid plakateid tänavate kohal ning kampaaniabusse, millel on kombeks sõita rahvarohkesse kohta ning panna hiiglaslikud kõlarid üürgama, et seeläbi endale tähelepanu püüda. Kui kõrvakiled ei purune, saab noortega arutada ka pisut maailmapoliitika ja -vaadete üle, kuid pisikese valimi põhjal võiks üldiselt nentida, et eestlaste tahe aktiivselt kaasa mõelda ja arvata on hulga suurem kui suurrahvastel.

Kõige liigutavam ja samas ka õõvastavam kogemusi oligi ehk Taksimi väljakul Palestiina laste joonistuste näituse külastamine, kuhu programmivälisel ajal pidevalt uusi stimulatsioone otsivad eestlased kohe tõttasid. Näituse ülesehitus, inimeste ja eriti laste suur mure ning Istanbuli metroo tõttu pidevalt kõikuv maapind lõid meie tasakaaluelundi seejärel päris tükiks ajaks rivist välja ning mõtteainet jagus kauemaks.

Minu kui ajalootudengi jaoks oli raske pead kuklast võtmata jätta: kõik mošeed, tänavad, monumendid ja sillad vajasid uudistamist. Näinud füüsilisi jälgi roomalastest, viikingite grafitit Hagia Sofias või Constantinuse sammast, tuli kõik see loetud ajalugu otse külje alla ning puudutas väga. Küll oli kahju, et interneti puudumise tõttu kõike guugeldada ei jõudnud ning jalad igasse muuseumisse kõndida ei jaksanud.

Kuna türklastel on alati aega mõelda, jutustada ja naeratada, saime aru, et meie kui võrumaalaste hüüdlause „Aigu om” omandab Türgis uue tähenduse. Saab olla veelgi rahulikum, nautida ilma ja koosolemist veelgi rohkem. Nii et leidsime hulga, mida õppida, aga selle selgeks saamiseks tuleb lihtsalt veel minna.

Osalejate mõtteid

Kadri G Laube (Võru Kreutzwaldi kooli muusikaõpetaja, projekti üks algatajatest):
COOLTOUR sai ellu kutsutud Rõuge Noorsootöö Keskuse ja Varstu kultuurikeskuse poolt 2022. aasta kevadel, kui ise veel kultuurikorraldajana töötasin. Pikaaegsete strateegiliste koostööprojektide planeerimisest tulemusteni jõudmine on aeganõudev, kuid läbi mitme maa praktikate, ühiste koolituste, õppevisiitide, häkatoni ning noortevahetuse jõuame aina lähemale projekti lõpptulemuseni. Vaid kaks viimast tegevust on jäänud ja projekti jooksul valminud rahvuskultuuri elemente kasutavad abivahendid noortele ning noortega töötavatele spetsialistidele saavad juba sügisest igas osalejariigis oma elu elama.

Türgis toimunud õppevisiidi käigus arendasin endas õppijaoskusi, kuidas kaasata, märgata ja olla ise aktiivsem eestvedaja – motiveerida ennast ja tiimi igast õppimisvõimalusest kinni haarama ja saadud kogemusi oma kodukohas kasutama (nt restaureerimislaagrid, vähemate võimalustega inimeste kaasamine, motiveerimine jne). Muusikaõpetajana olen eriti rõõmus võimaluse üle ramadaani ajal kohapeal viibida, ahmida endasse erinevate kultuuride kokkupuutekohas sündivat ja elavat muusikat. Kui tänaval mängis muusika, leidus ikka keegi, kes ringtantsu samme teadis ja ümberolijad kaasa tõmbas.

Ülla Tamm (noorte heaolu spetsialist Rõuge vallas):
Iga uue välisriigi külastus avardab silmaringi, annab uusi teadmisi ja kogemusi, kuid mu meelest on tegelikult ikka erinevused lihtsalt turistina reisimisel ning osaledes näiteks Erasmus+ pakutavatel võimalustel.

Minu jaoks oli Türgi õppereis justkui kunagi koolis õpitu teoreetiliste teadmiste kinnistamine läbi praktiliste kogemuste: geograafia ehk Euroopa ja Aasia piir, Bosporuse väin; usundiõpetus ehk ramadaani tähtsus islami kalendris ja moslemite uskumused; loomulikult lisaks matemaatika ehk Türgi liiri arvutamine eurodesse ning inglise keel, et suhelda teise emakeelega inimestega.

Huvitav oli jälgida ja analüüsida korralduslikku poolt, ikka on suur vahe, kas teha õppereis ja asutuste külastused väikeses asulas/piirkonnas või 15 miljoni inimesega suurlinnas. Nägin, kuidas ühest kohast liikumine võtab aega ja mida suurem grupp, seda raskem on üheskoos käia, eriti ühistranspordi kasutamine tipptundidel on keerulisem. Samuti, et mida enam on jalgsi käimist, seda enam mängivad rolli inimeste füüsilised võimed.

Kindlasti arenes õppereisil julgus suhelda teistest rahvustest inimestega, erinevate kultuuride aktsepteerimine, oskus kohaneda uues olukorras, tolerantsus erinevuste suhtes ja tahe veelgi enam maailma avastada.

Dimitra Giannakaina (Tartu rakendusliku kolledži õpilane):
Õppevisiidilt võtsin kaasa palju huvitavaid asju nii kohalikust kultuurist kui ka eluviisist, tõdesin, et meie kultuuride vahel leidub päris palju ühist. Muu hulgas sain õppida türgi keelt ja nende traditsioonilisi tantsusamme. Õppisin, kuidas valmistada ciğ köfte’t (lihatoit) ja Türgi teed ning sain kinnistada koolis õpitud teemasid, nagu näiteks traditsiooniline muusika ja muusikainstrumendid, islami usk, ramadaan, ja nägin esimest korda oma elus mošeesid, mida muidu olin ainult õpikutes illustratsioonidena näinud.

Heli Torop (Mõniste kooli õpetaja):
Minu enda jaoks oli pärimuskultuur ning traditsioonide austamine väga olulisel kohal juba gümnasistina. Pean tähtsaks, et noored oleksid teadlikud nii oma kodukoha kultuurist kui ka selle väärtustest. Samas on oluline, et noor mõistab ja oskab aksepteerida ka teisi kultuuriruume.

Just seda Cooltouri projekt kokkuvõttes annabki – meil tekivad konkreetsed „tööriistad”, millega kaasata noori oma kodukoha kultuuri avastamisse. Lisaväärtusena on piirkonna noored kaasatud noortevahetuse või häkatoni kaudu teiste kultuuride tundma õppimisse.

Türgis toimunud õppereisi toel õppisin palju Türgi kultuuri ja ajaloo kohta. Kuid siinkohal olid ehk kõige olulisemad arutelud ja vestlused kaaslastega nii kultuuri, hariduse kui ka noortevaldkonna teemadel. Iga kultuuriruum näeb nende kolme sõna taga erinevaid märksõnu ja lähenemisi. Kuid just see rikastab ja mitmekesistabki kokkuvõttes selle projekti tulemusi.

Ele Laks (Rõuge noorsootöö keskuse juht):
Kultuur saab olla edukas õppevahend arendamaks noorte pädevusi uuenduslikul ja põneval viisil noorte jaoks. See on miski, mida me selle projekti jooksul oleme ühiselt noortega töötavate spetsialistidega avastanud. See annab võimalused, mis aitab noortel nii õppida väärtustama enda kodukohta kui ka näha maailma laiemalt.

Õppevisiit Türgis andis selle elluviimiseks paljuski inspiratsiooni, kuna kohtusime mitmete väga omanäoliste organisatsioonidega. Nii mitmedki koolid ja ühingud ei sõltunud seal ainult riigi toest, vaid otsisid tuge inimestelt ja kogukondadelt, et kindlustada enda tegemised. Ühtlasi andsid kohtumised võimaluse näha, kui haavatavas olukorras oleme maailmas kultuuriliste väärtuste säilimisel, kuna üks maavärin või suurem kriis võib kiirelt panna kõikuma meie tugevad ja juurdunud traditsioonid. Kiiresti muutuvas maailmas tuleb leida tasakaal, mis võib kohati olla vägagi keeruline.

 

Autor: HIPP SAAR, Tartu ülikooli ajalootudeng
Viimati muudetud: 04/04/2024 08:56:06