Eesti 200 on alati soovinud vaadata pikka plaani ja seda ka energeetikas. Aasta 2035 paistab täna inimesele kauge, kuid energeetika arenduse seisukohast on see horisont, mis vajab asjalikke otsuseid juba täna. Aga pikk plaan on ka see, mis juhtub pärast aastat 2035 ja seetõttu vaatan ka antud horisondi taha.

Ekspertide poolt on sõnastatud kolm olulist komponenti – see on energia puhtus, stabiilsus ja võimalikult soodne hind. Usun, et puhas, stabiilne ja võimalikult odav energia on iga Eesti inimese igapäevane huvi.

Just nendest põhimõtetest oleme koalitsioonis lähtunud, kui sõnastasime ambitsioonika eesmärgi taastuvenergiale üleminekuks ja selle tunnistamist ülekaalukaks avalikuks huviks. Valitsuse taastuvenergia plaan on sellest miinimumist veelgi ambitsioonikam ja täidab eelpool mainitud kolme eesmärki – nii puhtuse, stabiilsuse kui soodsa hinna näol.

Üsna palju on kõneldud spekulatiivsetest numbritest maksumaksja kulu osas taastuvenergia tasu näol, aga samas unustatakse tulupool. Teatava kindlustunde andmine täiendavalt suuremate taastuvenergia võimsuste ehitamiseks suurendab rohkem pakkumist ja minu teada pole majandusteadus vaheal nõudluse-pakkumise seaduspäras midagi läbimurdeliselt uut avastanud – pakkumise suurendamine toob kahtlemata hinna alla. Toetuse ainsaks põhjenduseks on arenduste tähtaeg. Ning selle mõju saab olema suurem, kui vähempakkumisega kujunev taastuvenergia tasu.

Samuti ei pea me mõistlikuks teha taastuvenergia tasust eelarveline kulu ehk siduda seda lahti elektritarbimisest. Pole kuidagiviisi õiglane jagada arendajatele mõeldud toetust võrdselt suurtööstuse juhi ja hüpoteetilise tädi Maali vahel Võrumaal. See oleks prognoosimatu kaudne kulu maksumaksjale ja samal ajal tooks kaasa vajaduse suurendada hüppeliselt elektriaktsiisi – ilmselgelt poleks see maksumaksjale ratsionaalne.

Peame endale tunnistama, et ka teoreetilises füüsikas pole energia jäävuse seaduse osas toimunud põhimõttelisi muudatusi. Ehk kui soovime suurendada meie inimeste heaolu läbi majanduskasvu, siis peame arvestama olulise elektritarbimise kasvuga. Eriti veel selles kontekstis, kui soovime üle minna fossiilkütustelt, mis tuleb asendada valdavalt puhta elektriga. Seega pole mõtet hellitada lootust, et saame suures plaanis midagi oluliselt rohkem läbi selle, et paneme sisse oluliselt vähem.

Loomulikult peame toimetama säästlikumalt, rakendama energiatõhusamaid tehnoloogiaid, kuid suure arenguhüppe tegemisel on selleks omad piirid.

On kõlanud ka retooriline küsimus: kas Eesti tarbija oleks nõus maksma rohkem ettevõtete parema konkurentsivõime eest? See tundub olevat väike mõttevääratus, sest konkurentsivõime sünnib kas soodsast hinnast või muust pakutavast lisandväärtusest. Ilmselgelt ei tule keegi Eestisse oma tootmisega, kui pakume kohapeal samasugust elektrit, aga veidi kallimalt. Ja sama loogika toimib ka tavalise inimese puhul. Õiglane energiahind sisaldab igal juhul ka keskkonnamõju hüvitamist ja seetõttu pole mõtet spekuleerida heitmekaubandussüsteemist väljumisest ja sellest, milline elektrihind siis oleks. See oleks ehk tõesti esmapilgul madalam, kuid keskkonna- ja kliimamuutustega seotud kulu tuleks ühiskonnal kanda solidaarselt ja sõltumata sellest, kas ollakse suur või väike energiatarbija, kas tarbitakse puhtamat või saastavamat elektrit.

Aga vaatame pisut kaugemale kui aasta 2035. Mis saab siis, kui taastuvenergia võimsustest tuleb keskkonnasäästlikule majandusele üleminekul siiski puudu? Ja mis saab siis, kui optimistlikumad prognoosid näiteks biogaasi tootmiseks ja rakendamiseks ei realiseeru? Võimalik, et vajame täiendavat stabiilset elektrivõimsust juurde, mis oleks ka võimalikult madala heitmega.

Seetõttu pole Eesti200 kunagi välistanud tuumaenergia kasutuselevõttu ja ei saagi seda teha, kuna me kasutame seda praegu läbi Estlink kaablite. Küsimus on vaid sellest, kas me rahuldume sellega, et lisaks energiahinnale tuleb maksta ka ülekandetasu ja arvestada merepõhjas lohisevate ankrute riskiga.

Täna on küsimus selles, kas teeme vajaliku otsuse ka tuumaenergiale võimaluse andmiseks juhuks, kui selleks vajadus tekib. Strateegilises plaanis esinevate määramatuste puhul on mõistlik hoida võimalikult paljud võimalused avatuna. Tuumaenergia kriitikud on siiani küllalt palju oma argumentides keskendunud küll tuumajaama tasuvuse, küll tehnoloogia probleemidele. Aga see pole täna riigikogu mure. Eesti 200 ei pea praeguses situatsioonis mõistlikuks riigipoolset panustamist, peale regulaatori sisseseadmiseks hädavajaliku kulu. Meie mure on teha õigeaegselt otsused raamistiku loomiseks, et me poleks kümne aasta pärast samas seisus, et vajame veel kümmet aastat ettevalmistuste tegemiseks.

Ja mis seal salata – me peame ausalt hindama ka taastuvenergia keskkonnamõju. Olgugi, et tegu on vähese heitmega tootmisliigiga, on sellel oma ulatuslikud mõjud läbi maakasutuse nii maismaal kui merel. Praegustes taastuvenergia arendamise otsustes oleme sunnitud tegema ka olulisi keskkonnaalaseid kompromisse. Selliseid, mis kompaktse tuumaenergia tootmise puhul poleks vastava töörühma kinnitusel vajalikud.

Ja lõpetuseks. Põlevikivienergeetika pole tulevik ega pikk plaan. See on väga lühike plaan ja minevik, millest on tänaseks aru saanud nii ettevõtjad kui Ida-Virumaa inimesed. Tänase arutelu mõte oli kõnelda eelkõige tulevikust, mitte üritada aega tagasi pöörata.

 

Autor: IGOR TARO, Eesti 200
Viimati muudetud: 21/03/2024 08:56:08