„XX sajandi kroonika” kuulutab
Kuigi Eesti entsüklopeediline kirjandus, nii vana kui ka uus, on häbenenud Saaremaa traagilistest sündmustest kirjutada, on „XX sajandi kroonika” kolleegiumil jätkunud julgust selg sirgeks lüüa ja mainida vähemalt fakti tasemel, et jah, 16.–21. veebruarini 1919 toimus Saaremaa mäss, see puhkes stiihiliselt ning oli sihitud seal peremehetsevate baltisaksa mõisnike ja kujuneva Eesti riigivõimu vastu. Vastuhakk suruti sõjaaja tavade kohaselt kiiresti ehk viie päevaga maha. Tegelikult vastupidi – mitte eriti kiiresti, aga ohvriterikkalt küll. Vastuhaku mahasurumisel olevat kroonika andmetel hukkunud ja hukatud 163 inimest. „Eesti Nõukogude entsüklopeedia” on mõnevõrra tagasihoidlikum.

Kuigi ajakirjandus oma veskitega on püüdnud neid arme siluda, pole see siiski õnnestunud. Võib-olla sellepärast, et löödud haavad eestlaste rahvuskehha on olnud liiga sügavad või aeg liiga lühike, et juhtunut unustada. „Pealegi seisis eesti rahvas oma valitseva kliki vastu nii Tartus, Saaremaal kui mujalgi. Ja mitte ainult ning mitte asjata ...” („K. Siilivask jt”, I 1977, II 1982).

1918. aastal alanud sõjasündmused ei saanud tõotada Eestile kuigi paljulubavaid šansse. See oli silmaga nähtav reaalsus nii Nõukogude Venemaa kui ka Eesti poolt nähtuna. Esialgsed sõjalised tulemused olid selle hinnanguga igati kooskõlas.

Kasvava sõjaohu tingimustest hoolimata ei suudetud mobiliseerida Eestit eelseisvaks sõjaks ja 1918. aasta hilissügisel, kui sõda seisis juba lausa väravas, oli riik endiselt risakil. Riigi majandus oli pika maailmasõja, revolutsioonide ja Saksa okupatsiooni tagajärjel laostunud. Samuti puudus Eestil oma sõjavägi, vajalik relvastus ning sõjamoon.

29. novembril teatas Eesti Ajutine Valitsus, et riik on sõjaseisukorras Nõukogude Venemaa vastu. Detsembris jõudis pealetungiv punaarmee Tallinnast mõnekümne kilomeetri kaugusele. Algas Eesti-Vene ehk Vabadussõja raskeim aeg. Eesti oli kaotanud oma aladest ligikaudu kaks kolmandikku. Detsembri lõpuks haaras Eesti Kommuun kõige strateegilisema raudteeühenduse Narva-Tapa-Tartu-Valga liinil enda valdusse. Eestile jäänud kolmandikul tuli hakata korraldama kõigi vahendite ja võimalustega vastutegevust Vene üksuste peatamiseks ja tõrjumiseks.

Võib-olla oli just Johan Pitka (1872–1944) see, kes Kopli depoos märkas sõja algpäevil iseäralikku terasplaatidega kaetud raudteevagunit. Sealsamas oli veel teisigi vaguneid, kaootiliselt maha jäetud terasplaate ja läbisegi mitmesugust rauakraami, mida sinna oli kunagi varutud ja siis maha jäetud. Teatavasti rajati Kopli poolsaarele 1912. aastal Balti mere sõjalaevastiku laiendamiseks Vene-Balti ja Beckeri laevatehased. Laiendati ka sadamatehaseid ja nende põhiliseks vajaduseks oli mitmesuguses sortimendis lehtteras. Sellest nägemusest sündis Pitkal idee hakata soomuskattega varustama raudteevaguneid ja vedureid, et komplekteerida neist mürsu- ja kuulikindel veerevkoosseis, varustada see relvastusega, mehitada ja saata sellised soomustatud koosseisud aega viitmata rindele. Selles nägemuses oli suur idee – soomusrongide sünd Eesti Vabadussõjaks.

Eesti raudtee ja soomusrongid
Esimene proovirong sõitis Tallinnast Viru rindele juba 30. novembril 1918. Kahjuks lõppes selle katsetus lahinguoludes läbikukkumisega. Kõigepealt selgus, et seinte vooderduseks kasutatud liivatäidis – odav küll – ei kaitse meeskonda isegi püssitule eest. Nii et kui tahes tubli meremees võib kuival maal ikkagi jänni jääda.

Nagu sellest veel vähe, lahutati rong ettevaatuse mõttes kaheks, millest sündis peagi järgmine fiasko. Valgustuseta ja ilma sidevahenditeta rongid põrkusid Oru ja Vaivara jaama vahel kokku ning mitu vagunit ja võitlejat said raskelt vigastada. Sellega oli esimene eksperiment läbi ja mõlemad rongipooled sõitsid remondiks depoosse tagasi. Punaarmee ei saanud oma rongiga väljagi tulla, sest Narva raudteesild oli purustatud. Aga sõda on sõda ja pakub oma iseärasusi veelgi värvikamalt, kui seda on elu argipäev.

Esimesest äpardusest hoolimata ei jäänud ettevõtlikud mehed mitte kukalt kratsima. Kaasati rauatöö asjatundjaid nii palju kui võimalik, kujundati karkass, valmistati esimesed eskiisid ja tööjoonised ning „projekteerimine” uuel seni tundmata alal võttis asjalikuma ilme. Olgugi et amatöörlik, aga töö tulemusi ei mõõdetud mitte liivakastis mängides, vaid lahtisel tulejoonel vene kolmetolliseid tõrjudes. Ning tulemused ei olnud mitte kõige halvemad.

„1919. aasta teisel poolel töötas Eesti raudtee enam-vähem rahuldavalt, olles suuteline täitma nii sõjalisi kui tsiviiltellimusi” (K. Arjakas, „Eesti raudtee 140”, 2010). Kasutati peamiselt segakoosseisuga veeremeid, mis koosnesid mõnest reisivagunist ja sinna juurde haagitud kaubavagunitest. Vabadussõja ajal said mitu sõjalise tähtsusega raudteejaama, nagu Narva ja Võru, olulisi purustusi. Narva jaamas sai täistabamuse ka vedureid teenindav pumbajaam. Kahest sillast üle Narova-Narva jõe lasid taganevad sakslased 1918. aasta novembris Narvast lahkudes õhku Uue silla. „Vana sild sai plahvatuses kergemalt kahjustada ja enamlased parandasid selle mõne nädalaga” (K. Arjakas).

Võru jaamas õhkisid punaväelased lõhkeainega täidetud vaguni, millest said oluliselt kannatada lähemad ehitised. Peale selle said suurtükitulest tabamuse ka jaamahoone ja seal paiknenud sidesõlm, nii et jaamadevaheline side oli mitmeks päevaks katkenud. Sõja käigus purustati või lõhuti 69 silda raudteedel, sealhulgas arhitektuuriliselt Eesti kauneimaid, 150-meetrine raudteesild üle Naroova-Narva jõe.

Pärast sõda asus Eesti Raudteevalitsus taastama sõjas purustatud jaamahooneid ja sildu ning rajama uusi juurdeveo teid. Taastamiskõlblikke vedureid ja vaguneid asuti taastama Tallinna sadama- ja Mõisaküla raudteetehases. Arvestades sõjas saadud kogemusi, moderniseeriti soomusronge ja kogu diviis reorganiseeriti ümber. Staabi asukohaks sai Valga linn, mille alluvusse kuulusid soomusrongid Kapten Irv, rongid 2 ja 3 ning kitsarööpalised 1, 2 ja 3.

Ka isikkoosseis kandis kaotusi langenutena rindel või mõrvatuna tagalas. Hukkunute hulgas on mainitud kaheksat nime. Kümnele raudteelasele on annetatud Vabaduse Rist. Lahingute raskust ja soomusrongide otsustavat osa sõjas etendanud raudteelaste kangelaslikkuse kohta on see arv küll imepisike. Või vastupidi: soomusrongidel, arvestades neile osaks saanud tunnustust, ei olnudki Eesti riigi kaitse seisukohalt olulist tähtsust. Tunnustus kuulus peamiselt tagala- ja staabimeestele, kes „selja taga” diivanil lesides võisid raporteerida ülemjuhatajale järjest uutest võitudest tulejoonel.

Võidud võitudeks, kuid ka vastasrind ei maganud. „18. detsembril peeti Narva raudteelaste-kommunistide erakorraline koosolek, kus otsustati: „Toetame üksmeelselt Eesti Töörahva Kommuuna Nõukogu kui ainust töörahva võimu Eestis ja saadame kõige soojemaid tervitusi tööliste esitajatele seltsimeestele Leninile, Liebknechtile, Adlerile, Macleanile ja Anveltile.”(op. cit)

Niisiis mitte ainult rivimehed, vaid ka Narva raudteelased toetasid Eesti Töörahva Kommuuna võimu kui ainsat võimu Eestis. Allikaveestki selgem – enamus valitseb vähemust ja siis ka nende võim. Sama selgust vajas ka võimu mehhanism, kuidas see omandati: delegeeriti, osteti ära, varastati, rööviti avalikult või salamahti, eksproprieeriti jne. Ainus ja aus vastus – delegeeriti. See ongi demokraatia printsiip. Ja vastupidi, vähemuse võim enamuse üle on vägivalla ja diktatuuri põhimõte – igal ajal, igas riigis ja igal juhul (R. N. Coudenhove-Kalergi, 1938), mille äratundmist ei saa keelata kellelegi.

Eesti riik hakkab vormi võtma
Siiski hakkas päev-päevalt olukord ka valgel rindel paranema. Vabatahtlikest loodi võitlusvõimelised üksused, sundkorras mobiliseeriti ka Eesti enda nekruteid ning desertööridele valati tinakuule parimast „inglise” tinast, sigudikele siiski seatinast – plumbumist. Või nagu Buuri sõjas – Briti Unioonist saabunud okupantidele valati kuldkuule puhtaimast Kapimaa kullast. Aga nüüdses sõjas kusagil Lähis-Idas saavad Eesti vabatahtlikud palgasõdurid kuld- ja hõbekuulide asemel moslemitelt üksnes roostetanud polte ja mutreid, needki pehmest rauast. Kas see ei tekita ülekohtu tunnet ja valjut nurinat meie kuulsate grenaderide ridades.

„Pealegi oli see korv sulle küllalt raske kanda. Ega inimesepead kerged kanda pole, ei ole kerged.” – „ Väsinud olen ma küll, aga need olid ju kapsapead, mida ma kandsin.” – „Hee, seda tead sa valesti,” naeris naine ja tõi korvist nähtavale inimesepea, mida ta patsist kinni hoidis. Pilt oli nii kohutav, et poiss lausa kangestus hirmust. Nii olid ulm ja tegelikkus põimunud tema meeltes.” (W. Hauffi järgi, 1947) Kuid ka elu võib olla nagu muinasjutus, kus teadmine ja uskumine on ikkagi kaks erinevat asja, nagu ütleb ka Eesti säravaim kirjandusklassik. Üks asi on sõduri enda arvamine ehk usk tema õilsast missioonist võõral maal, mis ei tumesta mõistust. Teine – palgasõduri häbiväärne tegelikkus, olgu siis nad soomlased, rootslased või taanlased.

„Narva lahingu viimastel päevadel novembris 1918 olevat sakslased tääkidega surnuks torkinud ka lahinguväljale mahajäetud haavatud punakütid, süüdistades neid „reetlikus” kallaletungis, mis nende põgenema pääsenud relvakaaslasi eriti ärritas.” (H. Ojalo, „Punakütid”, 2014). Mõni aasta hiljem on seda drastilist sündmust kirjeldanud sündmuste otsene osavõtja ja pealtnägija A. Jea. Isegi kujutluses loodud pilt on tõsielulisem, mida teadvus tõrgub omaks võtma.

„Wäljale jäänud haavatud rööviti eesti valgekaartlaste poolt paljaks ja tapeti kõige metsikumal kombel, päid püssipäradega puruks pekstes ning püssitikkudega läbi pistes” (H. Ojalo), nagu mõnel eelajaloolisel maal või ajal.

Eesti riik on ikka veel sõjaseisukorras
Novembri lõpus püüdis Eesti Ajutine Valitsus kehtestada riigis käibel olevatele erinevatele rahaühikutele kindlamad kursid.

29. november: Eesti Ajutine (kodanlik) Valitsus kuulutas välja sõjaseisukorra ja 21–24-aastaste meeste sundmobilisatsiooni. Keelustati kommunistlik partei, mis puhkenud sõjaolukorras oli suur viga. Palju tulemuslikum võinuks olla mõne poliitiliselt ebakindlama erakonna, nagu sotsiaaldemokraatide (Ast, Rei, Vilms jt) ehk rahva keeles reeturite partei keelustamine, sest kommunistlik partei oli rahvusvaheliselt tunnustatud. Aga Eesti oma sotsiaaldemokraatlik partei ei läinud kellelegi korda. Ka rahvusvaheliselt mitte ja just selle ohvriks langes tööerakondlane Jüri Vilms (1889–13.04.1918), kes just K. Pätsi algatusel ja õrritusel pidi minema Soome kaudu väljamaale hankima Eestile „rahvusvahelist tunnustust”. Umbes nii, nagu vaenelaps saadeti küla peale tuld tooma. Aga Soome lahel või Suursaarel võtsid sakslased Vilmsi kinni ja lõpetasid Helsingis selle mehe maise tee.

Kuna Vilms oli korpulentne persoon, siis oli tema isik tuvastatav juba kauge maa pealt enne ülekuulamist. Selles tähenduses oli lõuapoolikutel õigus nimetada teda kõige rumalamaks luurajaks. Vilmsi põrm toodi Eestisse ja maeti Pilistvere kalmistule, ilma et ükski eestlane oleks kunagi oma silmaga tema põrmu näinud. Jällegi võib ajaloolastel olla õigus, et „rahva suu ei valeta”, kui Vilmsi kinnivõtmisel olid kliki ja Pätsi huvid harmoonilises kooskõlas ja vajasid realiseerimist.

Peale selle tekitab segadust ringlusse paisatud „päästekomitee“. Sellist „komiteed“ ei eksisteerinud ja kui oligi, siis mida või keda pidi see komitee päästma? Teine asi on „revolutsiooni päästekomitee“, mis pidi päästma Vene revolutsiooni ja demokraatia ühes Eesti demokraatiaga, nagu Lenin toonitas: „Piiteri saatus otsustatakse Petrogradis, Tallinnas ja Riias.“

Järgneb.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 21/03/2024 08:29:45