Autost talu hoovi peal on meil saamas uhkus- ja luksusese. Umbes nii, nagu minu lapsepõlves, kui oma autoga said sõita vaid parematest parimad. Kõige paremad, nagu näiteks malemeister Paul Keres või kirjanik Hans Leberecht kihutasid isegi mööda Eestimaa teid pehmetel amortisaatoritel ujuvate Ameerika limusiinidega. Kui üks neist meestest vahel meie Metsa tänava majja külla tuli, siis piiras kohalike uudishimuline poistekamp kohe masina ümber. Ei jõutud ära imestada, et välismaa autol all valget värvi kummirehvid ja tagumistel akendel peened kardinad ees. Meie olime harjunud rohkem Moskvitše nägema. Ka need olid head autod ja vurasid täitsa kiiresti. Kuid neil oli üks suur viga! Neid ei jätkunud kõigile soovijaile.

Individuaalses omandis auto, nagu 1950-ndail aastail öeldi, oli nõukogude inimesele vaieldamatult luksuskaup. Mul on tunne, et mitmete tunnuste järgi hakkab ajalugu korduma. Tasuta transpordi kaotamise ja automaksu kehtestamisega võtame jalge alla tee tagasi minevikku, valitud autoomanike riigi poole. Taasiseseisvumise rahvakogunemistel võis kohata loosungeid, et auto pole luksus-, vaid tööinimese tarbeese. Nüüd tuleb vanad loosungid pisut ümber kirjutada ja uuesti välja võtta: jätke autod ka vaesemaile alles!

Automanike liit tõi võrdluse Eesti ja Euroopa liidu keskmiste maksumäärade kohta ammu välja. Kui Eestis kõigub rahvaauto aastamaks 350 euro ringis, siis palju rikkamas Rootsis ulatub vaid 160 euroni. Sama rahvaauto klassi registreerimise tasu on meil 4234 eurot, aga Saksamaal ja Rootsis ei võeta registreerimise tasu üldse.

Miks Eesti riik niigi üha vaesuvat rahvast nöörib, pole ükski riigijuhtidest selgitada püüdnud. Algul räägiti, et rataste maksu raha läheb maanteevõrgu remondiks ja uute teede rajamiseks. Nüüd ma seda juttu enam ei kuule. Ei loe ma ka tulevikku vaatavaist valitsusdokumentidest välja, et automaksust mõnigi protsent teede parendamisele kulutataks. Näiteks tähtis seaduseelnõu „Riigiteede teehoiukava 2024-2027“. Ka luubiga uurides ei leia sealt ainsatki rida automaksust eraldatava raha kohta. Pigem kinnitab tähtis paber suurenevat rahapuudust.

Tsiteerin ametlikku dokumenti: riigieelarve seadusega (RES 2024-2027) teehoiuks eraldatud vahendite maht ja edasise rahastuse samas mahus jätkumine ei võimalda saavutada
üle-euroopalise transpordivõrgu (TEN-T) põhivõrku kuuluvate teede Tallinna-Tartu-Võru-
Luhamaa ja Tallinn-Pärnu-Ikla väljaehitamist vastavalt Euroopa parlamendi ja nõukogu määruses „EL 1315/2013” sätestatud liiklusohutuse ja keskkonnanõuetele.

Seda 2030. aasta lõpuks. 2023. aasta lõpu seisuga vastab Tallinna-Tartu-Võru-Luhamaa
tee määruses sätestatud nõuetele vaid 41% ulatuses ja Tallinn-Pärnu-Ikla tee ainult 22% ulatuses. Seoses väikese liiklussagedusega Tallinn-Pärnu-Ikla maantee Uulu-Ikla lõigul taotletakse Euroopa komisjonilt erandit, tagades sellel lõigul liiklusohutuse.

Tallinna-Tartu-Võru-Luhamaa maantee Tartu-Võru-Luhamaa lõik kantakse
Euroopa komisjoni ettepanekul TEN-T kaardile üldvõrgu teeks. Seda tulenevalt Venemaa
agressioonist Ukraina vastu. Üldvõrgu maanteede väljaehitamise tähtaeg on 2050.

Investeeringute vähendamine teede arendusse takistab muuhulgas oluliselt ka transpordi ja
liikuvuse arengukavas ning liiklusohutuse programmis seatud eesmärkide täitmist nii liikluses
hukkunute ja vigastatute vähendamise püüdluste, kui ka kruusateedele tolmuvabade katete
ehitamise osas. Tsitaadi lõpp.

Seega võime veenduda, et suur rahapuudus seab ka suured piirangud teede ehituses. Ehk oleks aeg ausalt välja öelda, et automaks ongi vaesuvale riigile lihtsalt raha teenimise vahendiks ja mingite luulevärssidega rohelise kliima ülistamiseks rahvast ära ei peta. Tavakodanikel tuleb nõustuda tõsiasjaga, et õigus heale autole ei kuulu enam tema argielu reaalsusesse.

Automaksu kehtestamine majanduslanguse tingimustes suurendab niigi süvenevat rahanduslikku kihistumist. Eesti rahvas hakkab jagunema autoomanikeks ja auto mitteomanikeks. Me kaugeneme üha jõuka keskklassi kujundamise üllast eesmärgist.

Olukord, kus ligi 77 500 inimest toetas internetis petitsiooni „Ei automaksule”, tuletab järjekordselt meelde eliidi eemaldumist rahvast. Mitte ükski ametnik ega otsustaja rahva arvamust ei arvestanud. On öeldud, et kui ühe täiesti tavalise uue auto ostuhinnale lisandub ligi 5000 eurot registreerimise tasu, siis muutubki auto luksuskaubaks. Kui see nii juhtub, siis on Eesti astunud taas ühe sammu tagasi Eesti NSV suunas, kus neljarattaline jõuvanker oligi luksuskaup. Ajaloolise tõe huvides tuleb lisada, et autode puudumist kompenseeris tol ajal hästi välja kujundatud ühistranspordi võrk. Ei leidunud küla, kuhu bussiga poleks sõita saanud. Aga võib-olla teeme meeltesegaduses hoopis pikema tagurpidi sammu ja jõuame aega, mil talumees öösel higisena voodist üles kargas, sest talle viirastusid vihase mõisniku eelmisel õhtul kärgitud sõnad: „Mats, sa maksa oma maksud ära!”

 

Autor: HEIMAR LENK, ajakirjanik
Viimati muudetud: 14/03/2024 08:56:56