Üllatusite pealkirja nähes. Aga just nii on – mind paneb magustatud jookide maks lausa rõõmu tundma, kuna see on suunatud ühe ühiskonna valukoha leevendamisele.

Alustuseks olgu kohe rõhutatud, et kindlasti pole tegemist suhkrumaksuga, millena seda mõned poliitikud ja ka teatud lobigruppide esindajad soovivad näidata. Moosikeetjaid ja -sõpru, koogiarmastajaid ja teisi suhkru tarvitajaid kavandatav maks mitte kuidagi ei puuduta, kuna suhkrut eraldiseisvana ei maksustata. Maksustamisele lähevad joogid, mille suhkrusisaldus on vähemalt 5 grammi 100 milliliitri joogi kohta ja/või millele on lisatud magusainet. Maksumäär hakkab sõltuma sellest, kui palju jook suhkrut sisaldab ja kas on kasutatud magusaineid. Näiteks on maksust vabastatud kõik piimatooted, samuti 100 protsendi ulatuses mahlad, kuhu ei ole suhkrut ja magusaineid lisatud.

Kui minult küsida, et kas mulle meeldib Coca-Colat juua, siis kahjuks pean vastama, et meeldib küll. Rüüpan vahel kokakoolat väsinuna autoroolis, kui on vaja unega võidelda või siis, kui olen sunnitud endalt ühe päeva jooksul mitu nahka võtma ja ridamisi töid ära tegema. Neist näidetest ilmneb, et maailmakuulsast limonaadist abi otsimine soodustab ebatervisliku eluviisi viljelemist, millega kaasnevad kehakaalu kasv ja muudki probleemid. Tegelikult peaksin ma hoopis oma päevakava paremini paika saama ja oma tervise huvides senisest õigemaid valikuid tegema.

Nüüd täpsemalt tuumpõhjustest, miks ma seda maksu pooldan. Ei tasu kahelda tervise arengu instituudi andmetes, mille kohaselt on üle poole täiskasvanud Eesti elanikest kas ülekaalulised või rasvunud. Eriti murettekitav on liigse kehakaaluga laste osakaal, mis on viimastel kümnenditel järsult kasvanud.

2022. aastal tehtud Eesti õpilaste kasvu uuringust koorus välja, et tervelt 31 protsenti esimese, neljanda ja seitsmenda klassi õpilastest on ülemäärase kehakaaluga. Kui 2002. aastal tehtud tervisekäitumise uuringu järgi oli siis 11-, 13- ja 15-aastaste seas ülekaalulisi lapsi 6 protsenti, siis 2022. aastal läbi viidud sama uuringu järgi oli juba 20 protsenti sama vanadest kooliõpilastest ülekaalulised.

Need kõik on väga valusad numbrid. Põhjust häirekella lüüa ja tegutseda on küllaga, sest kaalul on paljude laste heaolu ja tervis mitte ainult nüüd, vaid ka lähemas tulevikus, kui oma kaaluga kimpus olevad lapsed on saanud täiskasvanuteks. Kõnealuse maksu kehtestamisel on kindel eesmärk – vähendada magustatud jookide ja seeläbi suhkru tarbimist. Ühtlasi motiveerib see tootjaid tulema turule jookidega, kuhu on oluliselt vähem lisatud suhkrut ja magusaineid. Viimaste tagasihoidlikum tarbimine aitab kaasa sellele, et Eesti oleks vähem ülekaalulisi lapsi ja noori ning vähem suurest kehakaalust tingitud terviseprobleeme.

On ilmselge, et magustatud jookide maks ei lahenda korraga kogu muret ära, kuid on siiski vajalik samm teel tervislikuma elu juurde. Näiteks Portugalis suudeti algklasside laste ülemäärane kehakaal pöörata languseks ja magustatud jookide maks oli üheks abinõuks, mis aitas seda saavutada. Portugalis kehtestati vastav maks aastal 2017 ning selle tulemusena kahanes magustatud jookide müük 7 protsenti ning nende jookide tarbimise teel saadava energia kogus 11 protsenti.

Pean väga oluliseks ka seda, et „limonaadimaksu” kehtestamise plaan on tõstnud laiemalt päevakorda mured seoses paljude inimeste tervisekäitumisega. (Üks mu kolleeg meenutas, et kui eelmisel kümnendil räägiti palju suhkruküllaste jookide kõrvalmõjudest, siis hakkas ta hoolikalt etikette lugema, toodete koostist uurima ning teadlikumalt tarbima).

Me peaksime ühiskonnas kõik koos rohkem ära tegema ja igaüks ka ise tegutsema selle nimel, et me elaksime tervemalt ja õnnelikumalt. Ühtlasi tähendab see seda, et meil kulub palju vähem raha ja arstide töötunde inimeste ravimisele ning vähem tervisekassa vahendeid ravimitele. Pikemas perspektiivis võib see maks aidata hoopis muid tüütuid makse langetada.

 

Autor: ANTI ALLAS, riigikogu liige, SDE aseesimees
Viimati muudetud: 14/03/2024 08:55:35